Kuvatud on postitused sildiga vaesus. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga vaesus. Kuva kõik postitused

teisipäev, 12. august 2025

Vara ja võim

 

                Vara ja võim

                Karmo Talts

 

Uurin selles töös vara ja võimu suhteid. Selleks analüüsin seda, mida saab panna teisi indiviide vara abil tegema, seda, kuidas nad mõjutavad meid seda meie vara abil tegema, seda, kas vara abil üksteise vastastikune mõjutamine on õiglane, seda, kuidas on seotud vara ja poliitiline võim ning peatun lõpuks sellel, kuidas mõjutab võimusuhteid vara abil saavutatava võimu vähendamine. 

Uurime vara. Ühiskonnas, kus eksisteerib eraomand annab vara võimu –raha abil saab teisi indiviide üsna  kergesti panna midagi meile andma ja veel enam, saab muuta nende uskumusi selle kohta, kellele üle antud asi kuulub või panna neid meie heaks tegutsema, kas lühemaajaliselt, nagu tegutseb meie heaks teenistuja, kellele või kelle tööle võtnud ettevõttele me maksame või pikemaajaliselt nagu töötab meie heaks see, kelle me tööle palkame. Muude varade abil on kohati võimalik panna teisi inimesi meile raha andma, olgu siis sel juhul, kui me vara neile müüme või sel juhul, kus me pakume oma vara laenu tagatiseks jne.

Uurime nüüd selle võimu vastastikkusust. Teistel indiviidel on omakorda võim oma varade abil panna meid meie vara nende mõjutamiseks kasutama. Teenindajal, kes on iseenda tööandja, ja palgatöölisel on teist laadi võim –nad võivad panna meid meie vara nende mõjutamiseks kasutama pelga valmisolekuga meid teenindada või meie heaks tööd teha.*

Vaatame nüüd seda, kas selle võimu vastastikkusus tagab selle võimu õigluse. Kõigis neis suhetes kumbki osapool kaotab seda, mis neile teise osapoole üle võimu annab. Kui me aga vaatame näiteks ostutehingut, siis üks pool kaotab tema omanduses olnud tooteid, mida ta ise ei pruukinud kasutada ja mille edasi müümine võib olla raske, teine pool aga raha, mida stabiilses majanduslikus olukorras on lihtsam vahetada teiste varade vastu, kui mitterahalisi varasid.

Veel tuleb mängu ostutehingu puhul mängu osapoolte varade koguhulk.  Kui osapooltel on varasid ebavõrdselt, siis jõukam osapool kaotab enamiku tehingute puhul tühise osa oma varadest ja seega väikese osa võimust, mida ta varad talle annavad.

Uurime nüüd vara ja poliitilise võimu suhet. Legitiimse poliitilise võimu annab vara vaid ühiskondades, kus loetakse poliitikute rahastamist legitiimseks. Kuna aga legitiimne võim pole ainus võim, siis on jõukatel inimestel võimalik mõjutada poliitikat nii legaalsete, kui ka illegaalsete vahenditega.

Uurime nüüd poliitilisi ideoloogiad. Olemasolevad poliitilised ideoloogiad ei ole kaasasündinud teadmine, vaid nende tundma õppimiseks tuleb nende kohta infot saada, kõiki võimalikke poliitilisi ideoloogiaid pole veel tõenäoliselt loodud, seega tuleb neid loomise järel alles hakata tutvustama teistele inimestele ja poliitiliste ideoloogiate praegune kuju ei pruugi olla lõplik, mis tähendab, et nende muutunud kuju tuleb hakata tutvustama ka neile inimestele, kes antud ideoloogia varasemat kuju tundsid. See tähendab seda, et sõnavabaduse tingimustes annab ideoloogiate levitamiseks vajalik vara kaudse legaalse võimaluse poliitikat mõjutada.

Lõpetuseks vaatame seda, kuidas muudaks võimusuhteid vara abil saavutatava võimu vähendamine. Võimusuhted, mille sõltuvus varast on väike, säiliksid, ühiskonna keerukuse tõttu võib ühiskonna muutmine luua täiesti uusi võimusuhteid ja iseenesest ei tähenda jõukate indiviidide võimu vähendamine seda, et ei sõlmitaks vaikivat kokkulepet jõukate inimeste ja poliitilise võimu vahel, mis jätab jõukatele indiviididele osa nende võimust, kui nad valitsejate kätt ei hammusta.

Uurisin selles töös vara ja võimu suhteid. Leidsin, et me saame vara abil panna teisi inimesi meile tooteid ja teenuseid pakkuma, see võim on aga vastastikune, sest enamasti mõjutab toodete ja teenuste pakkuja meid kas otseselt või kaudselt –teenindajatele palga maksmise jms. kaudu- oma varaga meid neid tooteid ja teenuseid ostma. Leidsin, et see võim ei toimi alati õiglaselt, sest stabiilse majandusliku olukorras on raha enamasti eelistatav muudele, raskemini vahetatavatele varadele ja jõukamad inimesed omavad rohkem majanduslikku võimu ja kaotavad väikeste varaliste loobumiste korral väikse osa sellest võimust. Poliitilise võimu ja vara suhte kohta leidsin, et demokraatia annab jõukatele indiviidele võimaluse varade abil poliitikat mõjutada lisaks korruptiivsetele viisidele ka legaalsel viisil. Lisaks annab ideoloogiate levitamiseks vajalike varade olemasolu sõnavabaduse tingimustes kaudse legaalse võimaluse poliitikat mõjutada. Varade abil saavutatava võimu vähendamise kohta leidsin, et see pole mingi lõplik rohi õigluse saavutamises, sest osa võimusuhteid sõltuvad varadest vähe, ühiskonna ümberkorraldamine võib luua uusi võimusuhteid ja valitsejad võivad jõukate inimestega kokku leppida selle, kui palju nende võimu võib piirata, et nad säilitaksid lojaalsuse valitsejatele.

 

*Palgaline teenindaja on lüli ahelas, kus tema tööandja mõjutab meid kaudselt, et me kasutaks oma varasid selleks, et teenindaja meid teenindama panna .   

Konservatiivne ideoloogia ja jõukate inimeste huvid

 

Konservatiivne ideoloogia ja jõukate inimeste huvid

Karmo Talts

 

Uurin selles töös seda, miks esinevad konservatiivse ideoloogia pooldajatena mõnikord jõukad inimesed. Selleks analüüsin seda, mille suhtes on jõukal inimesel kasulik olla alalhoidlik, miks mõned jõukad inimesed levitavad ideoloogiat, mille üldine omaksvõtmine oleks jõukatele inimestele kahjulik ja mis tagab selle, et konservatiivse ideoloogia levitamine ei muuda kogu ühiskonda konservatiivseks.

Uurime  seda, mille suhtes ei ole jõukal inimesel kasulik olla alalhoidlik. Kuna kõige jõukamate inimeste jõukus on enamasti saadud äritegevuse abil, siis individualismi, mille materiaalseks küljeks on nõudlus kõige erinevamate toodete ja teenuste järgi, ja äritegevuse piiramine ei ole jõukate inimeste jaoks enamasti kasulik.*

Mõtleme nüüd nende tõsiasjade valguses sellele, et leidub ülijõukaid inimesi, kes esinevad konservatiividena. Kindlasti ei ole neile kasulik see, kui seadusandlikult hakataks piirama inimeste vabadusi. Esmapilgul pole neile kasulik ka see, kui ühiskonna väärtushinnangud muutuvad alalhoidlikumateks.

Uurime seda, miks nad siis esinevad konservatiividena. Kui keegi teenib oma sissetuleku ärist, siis on talle kasulik eelkõige suhteliselt jõukate inimeste individualism, kuna see osaliselt väljendub selles, mida nad tarbivad. Vaesematel inimestel mitte ainult ei puudu raha selleks, et tarbida oma individuaalsusest lähtuvalt, vaid lisaks sellele võivad nad hakata nõudma ühiskonna ümberkorraldamist selliseks, et inimesed saaks väljendada oma individuaalsust oma majanduslikust staatusest sõltumata. Seega on jõukatele inimestele kasulik, kui alalhoidlikud on kõige vaesemad inimesed.

Uurime nüüd seda, kuidas jõukad konservatiivsed ideoloogid saavad kindlad olla, et konservatiivne ideoloogia levitamine ei muuda enamiku ühiskonnaliikmete vaateid. Arusaam, et ideoloogia määrab täielikult teadvuse, on naiivne. Ideoloogia peab olema veenev ja on asju, mille suhtes vaene inimene peabki olema alalhoidlikum, et ta ei raiskaks oma viimaseidki ressursse mõtlematult ära. Seega on konservatiivne ideoloogia veenvam vaeste jaoks ja levib kergemini nende seas.

Uurisin selles töös seda, miks esinevad konservatiivse ideoloogia pooldajatena mõnikord jõukad inimesed. Leidsin, et piirangud individualistlikule tarbimisele ja äritegevusele ei ole äritegevuse abil oma jõukuse saavutanud inimestele kasulikud. Küll on neile kasulik see, kui kõige vaesemad inimesed, kellel pole ressursse tarbida elustiilivalikutest lähtuvalt, ei hakkaks nõudma ühiskonna ümberkorraldamist. Seda, et jõukad konservatiivsed ideoloogid on kindlad, et nende levitatud ideoloogia ühiskonnas domineerima ei hakka, seletasin sellega, et ideoloogia peab olema veenev ja inimeste jaoks, kellel ei ole põhjust olla alalhoidlik, on raske teha alalhoidlikku ideoloogiat veenvaks.

Eraomand ja õigus minimaalsele omandile

 

                Eraomand ja õigus minimaalsele omandile

                Karmo Talts

               

Uurin selles töös seda, kui suurele eraomandile on indiviidil õigus, seda, mida tähendaks minimaalse omandi kontseptsioon ja kas on võimalik tagada seda, et indiviidile kuulub minimaalne omand.

Väide, et indiviididel on õigus eraomandile, on väga abstraktne. Katsume seda konkretiseerida.

Kui tahes rikkalt inimesel osa tema varade ära võtmist loetakse tema õiguse eraomandile rikkumiseks. Kui ei võeta omaks vaadet, et eraomandi kontseptsioon on läbi mõtlemata ja ebamäärane, siis tuleb järeldada, et õigus eraomandile tähendab õigust kui tahes suurele omandile. Seega ei ole eraomandi, millele indiviidil õigus on, väärtus väljendatav mitte absoluutarvudes, vaid protsentides –indiviidil on õigus sajale protsendile oma varadest.

Vaatame nüüd seda, mida see tähendab äärmiselt vaeste inimeste puhul. Kui kellelgi midagi ei ole, siis on sada protsenti tema varade väärtusest null ja tema õigust eraomandile see ei riku, et tal midagi pole.

Võrdleme nüüd seda vaadet vaatega, mille järgi õigus eraomandile on väljendatav absoluutarvude abil. Kui eraomandi suurim väärtus, millele indiviidil on õigus, on väljendatav absoluutarvuga, siis see iseenesest ei tähenda, et väga rikastelt peaks midagi ära võtma. Nimelt ei rikuks neilt selle varade osa, mis ületab varade väärtuse maksimaalse väärtuse, millele indiviidil on õigus, ära võtmine rikaste õigusi, kuid selle alles jätmine ei rikuks samuti otseselt kellegi õigusi. Kui aga minimaalse eraomandi, millele indiviidil on õigus, väärtus on väljendatav absoluutarvuga, siis on igal indiviidil vähemalt sellise väärtusega varadele õigus ja sellise väärtusega varad tuleb neile tagada.

Mõtleme nüüd sellele, kas oleks võimalik tagada indiviidile teatava minimaalse väärtusega varad. Kuna indiviidil on õigus oma varasid kasutada nii, nagu ta tahab, siis ta võib oma varadest iseenda tegevuse tagajärjel ilma jääda ja keegi teine ei saa tagada tema õigust minimaalse väärtusega varadele. Kui aga indiviidi elus oleks hetk, näiteks täiskasvanuks saamise moment, või kindlad hetked –näiteks võiks lisanduda täiskasvanuks saamise momendile pensioniikka jõudmise moment ,- mil talle peavad olema tagatud teatud minimaalse väärtusega varad, siis oleks võimalik minimaalsete varade, millele inimesel on tollel hetkel või neil hetkedel õigus, määr kehtestada. Pärast hetke, mil indiviidil on õigus minimaalse väärtusega varadele, saabumist ei ole enam tegemist hetkega, mil inimesele tuleb minimaalse väärtusega varad tagada, ja kui inimene oma vara selle osa, mis talle tagati, ära raiskab, siis on see tema isiklik asi.

Uurisin selles töös seda, kui suurele eraomandile on indiviidil õigus ja minimaalse omandi kontseptsiooni. Leidsin, et meie praeguse eraomandi kontseptsiooni puhul on õigus eraomandile väljendatav protsentide abil –nii rikkal, kellel on palju, kui vaesel, kellel pole midagi, on õigus sajale protsendile oma eraomandist. Leidsin ka, et kui varade, millele inimesele on õigus, väärtus oleks väljendatav absoluutarvude abil, siis ei peaks rikastelt midagi otseselt ära võtta, kuigi tohib ära võtta selle osa, mis ületab varade maksimaalset väärtuse, millele indiviidil on õigus. Küll aga tuleks tagada kõigile inimestele minimaalse väärtusega varad. Selle kohta, kas see on praktikas võimalik, leidsin, et püsivalt keegi teine ei saa tagada indiviidi õigust minimaalse väärtusega varadele, sest inimene võib enda tegevuse tagajärjel oma varadest ilma jääda. Küll aga on teoreetiliselt võimalik tagada minimaalse väärtusega varad mingiks hetkeks või kindlateks hetkedeks indiviidi elus.   

 

 

Omahind, lõpphind ja töötajatesse investeeritud raha

 

                Omahind, lõpphind ja töötajatesse investeeritud raha

                Karmo Talts

               

Uurime võimalusi toote või teenuse lõpphinna alandamiseks. Üks võimalus on alandada juurdehindlust, aga ettevõtjaid on raske motiveerida seda tegema. Teine võimalus on langetada toote omahinda.

Vaatame nüüd teisi võimalusi peale ettevõtja poolse kokkuhoiu toote või teenuse omahinna vähendamiseks. Üks osa toote või teenuse omahinnast on toote tootmisel tehtava töö või teenuse pakkumisel tehtava töö eest töötajatele palgaks makstud raha. Kui riik on huvitatud tarbimise elavdamisest toodete ja teenuste lõpphinda alandamise abil, võib riik hüvitada või osaliselt hüvitada ettevõtjatele summa, mille need oma töötajatele maksavad. Selleks võib riik näiteks lahutada ettevõtja maksudest maha rahasumma, mis on võrdne rahasummaga, mille tootja maksab palkadeks või rahasumma, mis on võrdne kokkulepitud osaga ettevõtja poolt palkadeks makstud rahasummast. Ettevõtjad, kes teavad, et neile hüvitatakse see raha, mille nad palkadeks maksavad või osa sellest rahast, saavad seda siis toote omahinna arvutamisel arvesse võtta.

Toote lõpphind ja majandussüsteem

 

                                Toote lõpphind ja majandussüsteem

                                Karmo Talts

 

Uurime toote lõpphinna määramist. Kuna tihtipeale ei müü tootja toodet lõpptarbijale, vaid edasimüüjale, siis määrab turg hinna mitu korda –kõigepealt nii kõrge hinna, nagu edasimüüja(d) on toote eest nõus maksma ning mille eest on tootja või edasimüüja edasimüüjate ahelas nõus müüma ja seejärel nii kõrge hinna, nagu lõpptarbija on nõus toote eest maksma ning mille eest edasimüüja on nõus müüma .

Uurime nüüd hinda, mida lõpptarbija on nõus võimalusel maksma. Muidugi maksaks lõpptarbija võimalusel vähem, seega maksaks  tarbija võimalusel hinda, mis vastab hinnale, millega omandab kauba edasimüüja.

Uurime nüüd võimalust kaupa edasi müüa sellise hinnaga, nagu edasimüüja on selle omandanud. Sellise hinnaga on toodet võimalik edasi müüa siis, kui edasimüüjaks olev indiviid tegeleb heategevusega või kui edasimüüjaks on riik.

Uurime nüüd seda, miks võiks olla riikide motiiviks süsteemi, kus edasimüügi õigus kuulub ainult riigile, kehtestamiseks. Mitmekordne turu poolne hinnamääramine paneb tarbija rahakotile täiendava koorma, mille vastu võitlemise võib riik endale eesmärgiks seada.

Uurime nüüd probleeme, mis majandussüsteemiga, kus edasimüügi õigused on ainult riigil, võivad kaasneda. Kuna puuduksid konkureerivad edasimüüjad, kes püüavad tootjale maksta rohkem, kui teised potentsiaalsed edasimüüjad, siis võiks väita, et tegu on turumoonutusega. Samas selline süsteem lihtsalt nihutaks konkurentsi raskuspunkti –tootjad konkureeriks selle osas, kes teeb riigile parema pakkumise.

Mõtleme missugune nimi sobiks meie poolt uuritud majandussüsteemile. Kuigi see meie praeguse majandussüsteemi nimes ei kajastu, siis on paljuski tegemist edasimüügimajandusega. Seega sobib meie poolt uuritud majandussüsteemi nimeks näiteks riigilemüügimajandus.