Mahu tõttu raamatust välja jäänud dialoog
Traditsiooniline teadmine
Karmo Talts
Vanur: Hei, kuhu tõttad nooruk?
Nooruk: Olen juba keskeas, auväärne. Mis nooruk ma enam olen?
Vanur: Ma ei pea ainult vanust silmas. Nagu tead, olen ma jutuvestja.
Nooruk: Nii ja mis siis sellest?
Vanur: Aga jutuvestmine on vana ja auväärt amet.
Nooruk: Võrreldes millega?
Vanur: Eks ikka va sinu teadusega, noor sõber.
Nooruk: Aga võibolla on sinu amet juba vanaks ja „seniilseks“ saanud?
Vanur: Aga mõtle sellele, et teadusega tegeleb väike ring inimesi.
Nooruk: Ja mis sellest, auväärt sõber?
Vanur: Lugude lihvimise ja täiendamisega on aga tegelenud tohutud inimhulgad.
Nooruk: Nii see võib ju olla, aga neil inimestel puudub kvalifikatsioon.
Vanur: Aga sõber, lugu pole ju nõnda, et meil oleks tegemist kahe rühma, kvalifitseeritute ja mitte-kvalifitseeritute teadmistega.
Nooruk: Kuidas nii, et pole?
Vanur: Teadust on tehtud lühemat aega ja juttude vestmine esindab rohkemate põlvede kogemust.
Nooruk: Midagi ju selles jutus on. Aga hea vanake, ma olen lisaks teadusega tegelemise filosoof ja see on juba auväärsem amet.
Vanur: Tõsi filosoofiaga on tegeldud kauem –suhteliselt kauem. Aga filosoofia viga on see, et filosoof on teadlasega võrreldes individualistlikum
Nooruk: Mis siis sellest?
Vanur: Aga seda, et mingi filosoofiline teooria on loodud veel vähemate inimeste poolt kui teaduslik teooria.
Nooruk: Sa siis ei taha usaldada väikese hulga inimeste lühikest kogemust, juttude vestja?
Vanur: Nii just ongi, teooriate looja.
