Kategooriline imperatiiv ja ceteris paribus

Kategooriline imperatiiv ja ceteris paribus

Karmo Talts

 

Võrdleme kategoorilist imperatiivi parimate teaduslike seletustega. Seletus kehtib ainult kõigi teiste tingimuste samaks jäämisel. 

Vaatame nüüd realistlikuma imperatiivi sõnastamise võimalusi. Käitu nii, et sinu käitumise aluseks olev põhimõte saaks olla kõigil neil juhtudel, kui kõik teised tingimused jäävad samaks, seadusandluse printsiibiks.

Vaatame nüüd valetamist. Olukorras, kus valetamisest sõltub elu päästmine, tuleb lähtuda põhimõttest, mida saab alati rakendada juhtudel, kus valetamisest sõltub elu päästmine ja kus ka kõik teised tingimused jäävad samaks.   

Loogika, kus see, et väitel on üks kahest tõeväärtusest, on normaaljuhul kehtiv reegel

Loogika,  kus see, et väitel on üks kahest tõeväärtusest, on normaaljuhul kehtiv reegel

Karmo Talts

 

Vaatame loogikat, kus see, et väitel on üks kahest tõeväärtusest, on normaaljuhul kehtiv reegel. Kui eeldus, et väitel P on üks kahest tõeväärtusest, viib paradoksini, siis P-l pole ühte kahest tõeväärtusest.

Vaatame nüüd, kuidas seda üldistada. Kui P-l pole üks kahest tõeväärtusest, siis normaaljuhul on P-l üks kolmest tõeväärtusest. Kui eeldus, et väitel P on üks kolmest tõeväärtusest, viib paradoksini, siis P-l pole üks kolmest tõeväärtusest. Kui P-l pole üks kolmest tõeväärtusest, siis normaaljuhul on P-l üks neljast tõeväärtusest. Kui eeldus, et väitel P on üks neljast tõeväärtusest, viib paradoksini, siis P-l pole üks neljast tõeväärtusest. Jne.

Kas see, kellel on õigustatud tõene uskumus, normaaljuhul teab seda, mida ta usub?

Kas see, kellel on õigustatud tõene uskumus, normaaljuhul teab seda, mida ta usub? 

Karmo Talts

Sõnastame hüpoteesi, et normaaljuhul siis, kui meil on õigustatud tõene uskumus, et P, siis me teame, et P.
Vaatame nüüd skeptilisi stsenaariume. Kui normaaljuhul ei sisenda teadvusega objektidele deemon nende tajusid, teadvusega objektid ei ole ajud tõrres jne., siis enamik teadvusega objekte teab tervet rida fakte meeleandmete põhjal.
Vaatame nüüd võimalust, et normaaljuhul on teadvusega objekt mõnes skeptilise stsenaariumi kirjeldatud olukorras. Sellised stsenaariumid on väga erineva detailsuse astmega. Näiteks on kurja deemoni stsenaariumi puhul ebaselge, kust pärinevad deemonid, kust pärinevad meie vaimud ja kuidas need üksteist mõjutada saavad. Seega on ka ebaselge millises olukorras on normaaljuhul teadvusega objektid üldse ja millises olukorras on normaaljuhul teadvusega objektid, kes pole deemonid.
Vaatame nüüd ajud tõrres stsenaariumi. See on palju detailsem ja on selge, et teadvus ei saanud tekkida ajudel tõrres, sest enne kui ehitati tõrred ja ajude manipuleerimiseks vajalikud seadmed ja ajud tõrde panid, pidid olema olema olemas ajudega olendid, kelle hulgas on hull teadlane ja kellest vähemalt ühe aju tõrde panid.
Käsitleme nüüd normaaljuhuna juhte, mis esinevad sagedamini, kui ebanormaalsed juhud. Sel juhul siis, kui teadvusega objektid, kes kujutavad endast tõrde pandud ajusid, moodustavad kõigist objektidest, mis on iial teadvusel olnud, suurema osa, siis enamik teadvusega objekte ei tea meeleandmete põhjal fakte.  

Maailma järkjärguline muutumine ja lähitulevikus kehitvad eeldused

Maailma järkjärguline muutumine ja lähitulevikus kehitvad eeldused 

Karmo Talts

Vaatame olevikus kehtivate eelduste ja lähitulevikustulevikus kehtivate eelduste suhet. Kui muutused toimuvad järkjärguliselt, siis tõenäoliselt kehtivad lähitulevikus need eeldused, mis olevikus.
Vaatame nüüd selle tähendust olevikus kehtitavatest eeldustest tulenevate järelduste suhtes. Ka need kehtivad lähitulevikus tõenäoliselt.
Vaatame nüüd, kuidas seda loogiliselt väljendada. Tegemist on mitte-montoonse suhtega "kui P-st järeldub Q ja olevikus P, siis normaaljuhul lähittulevikus Q"

Konditsionaali analüüs esimese järgu loogika abil

Konditsionaali analüüs esimese järgu loogika abil 

Karmo Talts

 

Analüüsime kondtsionaali esimene järgu loogika abil. Iga väite P puhul leidub väide Q, mille puhul P tõesus tagab Q tõesuse.
Vaatame nüüd, kas selline analüüs kehtib ka substrukturaalsete loogikate puhul. Koondamiseta loogikas võivad eeldustest tulenevad järeldused eelduste lisandumisel muutuda. Seega iga P puhul leiduvad Q ja tingimused, mille puhul P tagab Q tõesuse.

Mitte-monotoonne tõeskeem

Mitte-monotoonne tõeskeem
Karmo Talts

Sõnastame mitte-monotoonse tõeskeemi. P on normaaljuhul tõene parajasti siis, kui P.
Vaatame nüüd ühte võimalikku ebanormaalset juhtu. Kui nii eeldusest, et P on tõene ja P, kui ka eeldusest, et P pole tõene ja pole nii, et P, järeldub vasturääkivus, siis on tegu ebanormaalse juhuga.
Vaatame nüüd valetajalauset. Kui nii sellest, et valetajalause on tõene ja on nii, nagu valetajalause ütleb, kui ka sellest, et valetajalause pole tõene ja pole nii, nagu valetajalause ütleb, järeldub vasturääkivus, siis valetajalause pole tõene parajasti siis, kui on nii, nagu valetajalause ütleb või pole pole nii, et valetajaluse pole tõene parajasti siis, kui pole nii, nagu valetajalause ütleb.

Mõistete mitte-monotoonne defineerimine

Mõistete mitte-monotoonne defineerimine
Karmo Talts

Vaatame võimalusi mõistete mittemonotoonseks defineerimiseks. x-i mõiste käib normaaljuhul y-i kohta parajasti siis, kui y-il on predikaat P.
Vaatame nüüd ühte võimalikku ebanormaalset juhtu. Kui nii siis, kui me väidame, et y käib x-i mõiste alla ja y-il on predikaat P, kui ka siis, kui me väidame, y ei käi x-i mõiste alla ja y-il pole predikaati P, tekib vasturääkivus, on tegu ebanormaalse juhuga.
Defineerime nüüd hetereoloogilisuse mõiste mitte-monotoonselt. Mõiste, mis ei kirjelda ennast, on normaaljuhul heteroloogiline. Kui sellest, et heteroloogilisuse mõiste on heteroloogiline ja ei kirjelda ennast, kui ka sellest, et heteroloogilisuse mõiste pole heteroloogiline ja kirjeldab ennast, järeldub vasturääkivus, siis (normaaljuhul) pole nii,  et heteroloogilisuse mõiste on heteroloogiline parajasti siis, kui see  ei kirjelda ennast või pole nii, et heteroloogilisuse mõiste pole heteroloogiline parajasti siis, kui heteroloogilisuse mõiste kirjeldab ennast

Kas teaduslik mõtlemine on mitte-klassikaline?

Kas teaduslik mõtlemine on mitte-klassikaline?

Karmo Talts

 

Vaatame, kas teaduslik mõtlemine on mitte-monotoonne. Teadus küll tunnistab, et mingi kindla tingimuse ilmnemisel käitub nähtus ennustustele vastavalt juhul, kui teised tingimused jäävad samaks. Samas teaduslik mõtlemine ei lähene asjale nii, et kui normaaljuhul siis, kui muutub tingimus x, nähtus y ei käitu enam ennustustele vastavalt, siis juhul, kui muutub tingimus z, hakkab nähtus y jälle käituma ennustustele vastavalt.

Vaatame nüüd, kas teaduslik mõtlemine on hägus. Teaduslik mõtlemine küll tunnistab tõelähedust. Samas pole selge, kas tõelähedased teooriad on osaliselt tõesed või väljendab tõelähedus mingit osalisest tõesusest erinevat mõõdet. 

Kas tavamõtlemine on mitte-klassikaline?

Kas tavamõtlemine on mitte-klassikaline?

Karmo Talts 

 

Vaatame, kas tavamõtlemine on mitte-monotoonne. Tavamõtlemine küll tunnistab, et reeglitel on erandid ja seega tunnistab ebanormaalseid juhte. Samas tavamõtlemine ei käsitle arusaama, et erand x rikub reeglit y, reeglina, mida ennast on tingimustel z võimalik rikkuda.

Vaatame nüüd, kas tavamõtlemine on hägus. Tavamõtlemine tunnistab pooltõdesid ja tavamõtlemine tunnistab, et väide võib olla pigem, üsna jne. tõene. (Mõnes kultuuris, kus keel võimaldab seda väljendada, võib väide olla ka pigem, üsna jne. väär.) Samas pole selge, kas pigem tõesed väited ja pooltõed paigutuvad tavamõtlemises ühele skaalale, või väljendab pigem tõesus mingit osalisest tõesusest erinevat tõe mõõdet.