Eksistents ja kultuur

Eksistents ja kultuur

Karmo Talts

 

Vaatame, kas vaadet, et inimeste koha elus määrab suurel määral nende päritolukultuur, on võimalik ühendada eksistentsialismiga. Kui võtta omaks, et kultuur on selliseks kujunenud, nagu ta on kujunenud, sattumuslikult, siis me oleme heidetud kultuuri, millesse me sündinud oleme.

Vaatame nüüd peamist erinevust maailma heidetuse ja kultuuri heidetuse vahel. Kui me oleme heidetud maailma, siis me sobitume maailma määral, mil me oleme kohastunud keskkonnas, kuhu me sündinud oleme, hakkama saama. Kui me oleme heidetud kultuuri, siis maailm on koht, millesse me sobitume määral, mil meie päritolukultuur arvestab meie eelduste, kalduvuste ja maitsega.

Vaatame nüüd selle tähendust väärtuste jaoks, mis on omased kultuurile, millesse me sündinud oleme. Määral, mil kultuur arvestab meie sarnaste inimestega, on need väärtused, mille me oleks võinud ise luua või mille loomist kaaluda. Seega pole suurel osal inimestel põhjust suurt osa väärtustest, mis nende päritolukultuurile omased on, kuidagi väliselt peale surutuks pidada ja suure osa nende väärtuste omaks võtmine ei ole ebaautentne ja ei tulene ebakriitilisusest.

Vaatame nüüd seda osa päritolukultuuri väärtustest, mis on indiviidi jaoks vähe- või ebasobivad. Nende suhtes on võimalik kriitiline olla ja nende omaksvõtmine ilma nende kohta küsimusi esitamata on ebaautentne.

Vaatame nüüd indiviidi, kelle eeldused, kalduvused ja/või maitse erinevad keskmisest suuremal määral sellest, millega nende päritolukultuur arvestab. Sellistel indiviidide jaoks pole eksistents ainult kohati ahistav, vaid neil võib olla raskusi üldse maailma sobitumisega või võib nende eksistents olla lausa ohus selle pärast, et nende päritolukultuur ei arveta nendesuguste inimestega piisavalt või on nende vastu vaenulik.

Strukturalismi ja poststrukturalismi süntees

 

Strukturalismi ja poststrukturalismi süntees

Karmo Talts

 

Eeldame, et strukturalism tähtsustas tekstide struktuuri invariantsust üle ja püüame sünteesida poststrukturalismi ja strukturalismi. Kuigi tekstide struktuur võib varieeruda vastavalt sellele, milliseid erinevused on märkide vahel, on olemas reaalsuse struktuur. Seega võivad olla märkide vahel kahte laadi erinevused, sellised, millele vastab erinevus reaalsete objektide vahel ja sellised, millele ei vasta ükski reaalsete objektide vaheline erinevus.

Vaatame nüüd, mida see tähendab tekstide võimu jaoks. Tekstidel on kahte laadi võimu, võimu panna meid tegema eristusi, millele maailmas midagi ei vasta ning võimu panna meid tähele panema teatud üksteisest erinevaid reaalsuse osasid ja mitte märkama teisi üksteisest erinevaid reaalsuse osasid.

Vaatame nüüd selle võimuga ümber käimise strateegiaid. Kui tekst paneb meid tegema eristusi, millele midagi maailmas ei vasta, siis tuleb püüda need eristused tühistada, loobuda märkidest, millele midagi ei vasta. Kui tekst paneb meid mitte märkama üksteisest erinevaid maailma osasid, siis tuleb püüda teha uusi eristusi, võtta erinevate objektide kohta kasutusele erinevad märgid. Pole selge, kas teksti võim panna meid märkama üksteisest erinevaid maailma osasid on halb võim ja kas selle vastu on vaja kasutada mingeid strateegiaid.

Võimukriitika võim

 

                Võimukriitika võim

                Karmo Talts

 

Uurin selles töös võimukriitika võimu. Selleks tegelen mõjukate võimukriitikute staatusega ja sellega, mismoodi mõjukad võimukriitilised vaated mõjutavad uute institutsioonide kujunemist. 

Uurime seda, mismoodi võimukriitiline suhtumine mõjutab indiviide, kes ei ole võimukriitilise positsioonini ise jõudnud. Kui indiviid võtab omaks teise indiviidi võimukriitilise vaatenurga, siis mida täielikumalt see omaksvõtmine toimub, seda suurem autoriteet võimukriitiline indiviid esimese indiviidi jaoks on.

Uurime nüüd autoriteetide käekäiku lähemalt. Nende vaated kas säilitavad oma mõju või mitte, ja kui säilitavad, siis on nende vaated autoriteetsed suurema või väiksema hulga inimeste jaoks. Kui aga mingi vaade pakub mõõtuandva lahenduse paljude inimeste jaoks pikema aja jooksul, siis on otstarbekas sellest vaate tutvustamist institutsionaalselt korraldada. Kui mõjukas võimukriitika pakub välja ka konkreetseid lahendusi seniste võimusuhete ümberkorraldamiseks, siis on otstarbekas ka nende lahenduste kasutamist institutsionaliseerida. Võimukriitika, mis on tihti just institutsioonide kriitika, institutsionaliseerub.

Vaatame seda olukorda lähemalt. Ühest küljest näib see olukord paradoksaalne. Teisest küljest näitab võimukriitika institutsionaliseerumine ühiskonnas, kus võimu ilmingutena kritiseeritavaid nähtusi ei kõrvaldata või ei kujundata ümber, seda, et uued institutsioonid ei saa oma ülesannetega hakkama. Kas see tähendab ainult seda, et sündinud institutsioonid on ebatõhusad või ka seda, et eksisteeriv võimukriitika ei mõista võimu ja selle ilminguid piisavalt hästi, jätan ma siinkohal lahtiseks.

Vaatame nüüd võimalust, et ühiskond korraldatakse ümber, aga varasema ühiskonna võimuilmingute suhtes kriitilised institutsioonid jäävad kestma või luuakse institutsioonid probleemidega, mis kuuluvad eelmisesse ühiskonnavormi, tegelemiseks. Võibolla oli sellega tegemist siis, kui Nõukogude Liidus, kus eraisikute majanduslik võim oli väikseks kärbitud, tegeldi institutsionaalselt kulaklusega võitlemisega.

Uurisin selles töös võimukriitika võimu. Leidsin, et mõjukatest võimukriitikutest saavad autoriteedid ja mõjukate võimukriitiliste vaadete tutvustamine ning kasutamine institutsionaliseerub. Sellega võivad kaasneda nurinähtused, nagu institutsioonide, mis on loodud lähtudes vaadetest, mis piisavalt ei mõista probleemide süvapõhjuseid, sünd ja probleemide, mida peale ühiskonna ümberkorraldamist enam ei eksisteeri, lahendamiseks mõeldud institutsioonide terror.

Binaarsed opositsioonid ja võimukriitika

 

Binaarsed opositsioonid ja võimukriitika

Karmo Talts

               

Uurin selles töös seda, kas võimukriitilised tööd loovad omaenda binaarsed opositsioonid. Ühtlasi vaatlen seda, millised oleks neid opositsioone vältivad võimukäsitlused.

Uurime seda, kas võimukriitilistel tekstidel on oht luua omaenda binaarsed opositsioonid. Kui võimuküsimuses tehakse vastandus võim-võimutus, siis on tegemist binaarse opositsiooniga. (Selle alternatiiviks oleks skaala, kus skaala ühes otsas on täielik võimutus ja teises otsas absoluutne võim.)

Vaatame nüüd seda, kuidas binaarne opositsioon võim-võimutus loob teisi binaarseid opositsioone. Vastandusel võim-võimutus põhinev võimukäsitlus muudab arusaama indiviidist. Võimutuna on indiviid sellisel määral võimule allutatud, et võim loob indiviidi. Kuna indiviid on nüüd keegi, kelle võim konstitueerib, siis saame me binaarse opositsiooni võim-indiviid.

Kui me arvame, et võimu toodavad narratiivid, siis võimu binaarse käsitluse korral tekib binaarne vastandus suur narratiiv-indiviid. Kui me peame võimutootjaks institutsioone, siis võimu binaarse käsitluse korral tekib binaarne vastandus institutsioon-indiviid.

Keskendume nüüd märkide tähenduse küsimusele. Kui märkidevaheline erinevus määrab märkidele tähenduse, siis me saame binaarse opositsiooni erinevus-tähendus 

Vastandusel võim-võimutus põhinevas võimukriitikas jääb implitsiitselt alles ka esmase reaalsuse-teisese reaalsuse vastandus. Institutsioonid või narratiivid kujutavad neis tekstides endast metafüüsilist reaalsust, mille suhtes on nende poolt konstitueeritava indiviidi olemine on vähem tõeline ja samuti on märkide vaheline erinevus võimukriitilistes tekstides tõelisem, kui erinevuse poolt määratav tähendus.

Vaatleme nüüd seda, kuidas paindlikuma skaalaga võimukäsitlus samu probleeme käsitleks. Alustame indiviidi ja narratiivi suhetest. Narratiividel võib olla võimu väga erineval määral –narratiiv võib mõjutada ajutiselt seda, kui põnev indiviidil on, nagu ajaviiteteose narratiivi puhul, määrata indiviidi arusaama mõnes kitsas küsimuses, olla indiviidi jaoks mõõtuandev selles osas, kuidas ta oma moraalset staatust, ühiskondliku seisundit või seost pühadusega mõistab jne. Ka indiviidil võib olla võimu narratiivi üle ja seda erineval määral –ta võib olla väga avangardse narratiivi autor, omades selle üle peaaegu totaalset võimu, olla ajaviiteteose autor, keda seob žanri tüüpnarratiiv, kriitik, kel on võim kunstilise narratiivi staatust tõsta või madaldada, sama võim on ühiskondlikel jm. autoriteetidel mitte-kunstiliste narratiivide suhtes jne.

Ka institutsioonid võivad omada võimu eri määral ja erinevates küsimustes. Politsei võib otsida läbi ruume, mille jaoks on politseinikel order, luure ei pruugi selleks orderit vajada, sarnane on olukord jälitamisõiguse osas, teisest küljest on politsei õigused inimeste kinnipidamisel ilmselt suuremad jne. Samuti on indiviidil võimu erinevate institutsioonide üle erineval määral ja erinevates küsimustes –tavakodanik ei saa mõjutada politseiametnike tööle määramist, erinevalt selle mõjutamisest, kes pääseb parlamenti, samas pole valijal tegelikku võimu parlamendiliiget midagi tegema panna, küll aga võib seesama kodanik kutsuda välja politsei jne.

Pöördume nüüd tagasi märkide tähenduse küsimuse juurde. Ka erinevuse ja tähenduse võimusuhe on  mittebinaarne ja suhteline. Kultuurikonteksti juurde kuuluv tähendus mõjutab märgi mõistmist. Teisest küljest märk kitsendab teise märgi tähendust, märkide süntees loob uut tähendust ja märgikombinatsiooni sobimatus tuttava nn. otsese tähendusega sunnib meid otsima ülekantud tähendust jne.

Peatume nüüd esmase reaalsuse-teisese reaalsuse küsimusel. Tekstid ja institutsioonid võivad olla püsivamad kui indiviid ja ühiskonnaliikmena  leiab indiviid eest mitmed narratiive ja institutsioone, mis mõjutavad teda. Samas ilma tähendustloovate ühiskondlike olenditeta narratiive ja institutsioone ei sünni. Mis puutub küsimusse, kas märkide vahelise erinevuse puhul on tegu tähendusest esmasema reaalsusega,  siis konkreetse märgi tähendus konkreetses tekstis küll sõltub teistest märkidest, samas mõned „asjad“ tähendavad meie jaoks märke, seega sõltub märkide loomine ja tõlgendamine olemasolevast tähendusest.

Uurisin selles töös seda, kas võimukriitilised tööd loovad omaenda binaarsed opositsioonid. Leidsin, et selliseks opositsiooniks on võim-võimutus ja sellest tulenevad opositsioonid võimutootja-indiviid (esinegu võimutootja siis narratiivi või institutsioonina) ning erinevus-tähendus. Vaatlesin ka seda, kuidas võimu-võimutuse küsimuses paindlikumat skaalat omavad käsitlused indiviidi-ühiskonna ja erinevuse-tähenduse suhet näeksid.