Binaarsed opositsioonid ja võimukriitika

 

Binaarsed opositsioonid ja võimukriitika

Karmo Talts

               

Uurin selles töös seda, kas võimukriitilised tööd loovad omaenda binaarsed opositsioonid. Ühtlasi vaatlen seda, millised oleks neid opositsioone vältivad võimukäsitlused.

Uurime seda, kas võimukriitilistel tekstidel on oht luua omaenda binaarsed opositsioonid. Kui võimuküsimuses tehakse vastandus võim-võimutus, siis on tegemist binaarse opositsiooniga. (Selle alternatiiviks oleks skaala, kus skaala ühes otsas on täielik võimutus ja teises otsas absoluutne võim.)

Vaatame nüüd seda, kuidas binaarne opositsioon võim-võimutus loob teisi binaarseid opositsioone. Vastandusel võim-võimutus põhinev võimukäsitlus muudab arusaama indiviidist. Võimutuna on indiviid sellisel määral võimule allutatud, et võim loob indiviidi. Kuna indiviid on nüüd keegi, kelle võim konstitueerib, siis saame me binaarse opositsiooni võim-indiviid.

Kui me arvame, et võimu toodavad narratiivid, siis võimu binaarse käsitluse korral tekib binaarne vastandus suur narratiiv-indiviid. Kui me peame võimutootjaks institutsioone, siis võimu binaarse käsitluse korral tekib binaarne vastandus institutsioon-indiviid.

Keskendume nüüd märkide tähenduse küsimusele. Kui märkidevaheline erinevus määrab märkidele tähenduse, siis me saame binaarse opositsiooni erinevus-tähendus 

Vastandusel võim-võimutus põhinevas võimukriitikas jääb implitsiitselt alles ka esmase reaalsuse-teisese reaalsuse vastandus. Institutsioonid või narratiivid kujutavad neis tekstides endast metafüüsilist reaalsust, mille suhtes on nende poolt konstitueeritava indiviidi olemine on vähem tõeline ja samuti on märkide vaheline erinevus võimukriitilistes tekstides tõelisem, kui erinevuse poolt määratav tähendus.

Vaatleme nüüd seda, kuidas paindlikuma skaalaga võimukäsitlus samu probleeme käsitleks. Alustame indiviidi ja narratiivi suhetest. Narratiividel võib olla võimu väga erineval määral –narratiiv võib mõjutada ajutiselt seda, kui põnev indiviidil on, nagu ajaviiteteose narratiivi puhul, määrata indiviidi arusaama mõnes kitsas küsimuses, olla indiviidi jaoks mõõtuandev selles osas, kuidas ta oma moraalset staatust, ühiskondliku seisundit või seost pühadusega mõistab jne. Ka indiviidil võib olla võimu narratiivi üle ja seda erineval määral –ta võib olla väga avangardse narratiivi autor, omades selle üle peaaegu totaalset võimu, olla ajaviiteteose autor, keda seob žanri tüüpnarratiiv, kriitik, kel on võim kunstilise narratiivi staatust tõsta või madaldada, sama võim on ühiskondlikel jm. autoriteetidel mitte-kunstiliste narratiivide suhtes jne.

Ka institutsioonid võivad omada võimu eri määral ja erinevates küsimustes. Politsei võib otsida läbi ruume, mille jaoks on politseinikel order, luure ei pruugi selleks orderit vajada, sarnane on olukord jälitamisõiguse osas, teisest küljest on politsei õigused inimeste kinnipidamisel ilmselt suuremad jne. Samuti on indiviidil võimu erinevate institutsioonide üle erineval määral ja erinevates küsimustes –tavakodanik ei saa mõjutada politseiametnike tööle määramist, erinevalt selle mõjutamisest, kes pääseb parlamenti, samas pole valijal tegelikku võimu parlamendiliiget midagi tegema panna, küll aga võib seesama kodanik kutsuda välja politsei jne.

Pöördume nüüd tagasi märkide tähenduse küsimuse juurde. Ka erinevuse ja tähenduse võimusuhe on  mittebinaarne ja suhteline. Kultuurikonteksti juurde kuuluv tähendus mõjutab märgi mõistmist. Teisest küljest märk kitsendab teise märgi tähendust, märkide süntees loob uut tähendust ja märgikombinatsiooni sobimatus tuttava nn. otsese tähendusega sunnib meid otsima ülekantud tähendust jne.

Peatume nüüd esmase reaalsuse-teisese reaalsuse küsimusel. Tekstid ja institutsioonid võivad olla püsivamad kui indiviid ja ühiskonnaliikmena  leiab indiviid eest mitmed narratiive ja institutsioone, mis mõjutavad teda. Samas ilma tähendustloovate ühiskondlike olenditeta narratiive ja institutsioone ei sünni. Mis puutub küsimusse, kas märkide vahelise erinevuse puhul on tegu tähendusest esmasema reaalsusega,  siis konkreetse märgi tähendus konkreetses tekstis küll sõltub teistest märkidest, samas mõned „asjad“ tähendavad meie jaoks märke, seega sõltub märkide loomine ja tõlgendamine olemasolevast tähendusest.

Uurisin selles töös seda, kas võimukriitilised tööd loovad omaenda binaarsed opositsioonid. Leidsin, et selliseks opositsiooniks on võim-võimutus ja sellest tulenevad opositsioonid võimutootja-indiviid (esinegu võimutootja siis narratiivi või institutsioonina) ning erinevus-tähendus. Vaatlesin ka seda, kuidas võimu-võimutuse küsimuses paindlikumat skaalat omavad käsitlused indiviidi-ühiskonna ja erinevuse-tähenduse suhet näeksid.