Rahvuslikud väärtused ja erinevad eetikateooriad

 

Rahvuslikud väärtused ja erinevad eetikateooriad

Karmo Talts

               

Uurin selles töös rahvuslike väärtuste põhjendatust erinevate eetikateooriate valguses.

Uurime võimalust, et rahvuse esindajaid ei seo mitte faktilised sarnasused, vaid ühised normid. Kui nii, siis millise eetikateooria raames saaks rahvuslikke norme põhjendada?

Käsueetikast lähtudes on erinevate rahvuste erinevad normid siis põhjendatavad, kui erinevatel rahvustel on omaenda kõrgemad üleloomulikud jõud, kes neile moraalseid nõudmisi esitavad. Deontilise eetika seisukohast on erinevate rahvuste erinevad normid põhjendatavad juhul, kui erinevate rahvuste esindajatel on erinevad moraalsed kohustused.

Vaatame viimast võimalust lähemalt. Erinevate rahvuste esindajate erinevate moraalsete kohustuste tunnistamiseks tuleb moraalsed kohustused siduda lahti inimloomusest. See tekitab küsimus, millel siis need kohustused põhinevad? Võib väita, et kasvatuse mõjul on erinevate rahvuste esindajatel erinevad uskumused ja see mõjutab seda, millal teod ja olukorrad tähendavad mingi konkreetse rahvuse esindaja jaoks midagi positiivset ja millal midagi negatiivset. Siin on aga üks aga –kasvatuse mõju on erinevate rahvuste esindajate psüühikat puudutav fakt, mitte norm.

Teleoloogilise eetika seisukohast on erinevate rahvuste erinevad normid siis põhjendatavad, kui erinevate rahvuste esindajate puhul on samadel tegudel erinevad tagajärjed. Vaatame, kas on võimalik leida põhjust, miks peaks eksisteerima selline erinevus tegude tagajärgedes.

Me võime siinkohal tuua jälle mängu kasvatuse mõju –kui näiteks eestlane teeb teiste eestlaste keskel midagi, mida eestlasi on õpetatud positiivselt hindama, siis tema tegu kutsub teistes eestlastes tõenäoliselt esile positiivseid tundeid, aga teise rahvuse esindajate keskel ei pruugi eestlase tegu teise rahvuse esindajates mitte mingeid erilisi tundeid esile kutsuda või võivad eestlase teo tagajärjeks olla teise rahvuse esindajate negatiivsed tunded.

Sellist erinevust erinevate rahvuse esindajate tunnetes aga ei saa paratamatuks lugeda. Inimesed võivad muutuda ja aeg võib kasvatuse mõju maha nühkida. Rääkimata sellest, et normid, mida tema rahvuskaaslased püüdsid indiviidile õpetada, võisid talle mitte omaseks saata või suisa temas trotsi tekitada. Võib aga välja tuua ka argumendi, mis paneb rahvusliku väärtuskasvatuse enda teleoloogilisest vaatekohast kahtluse alla.

Vaatame seda argumenti lähemalt. Kui me õpetame indiviididele norme, mis ei ole otseselt seotud nende ellujäämisega ning liigi ja elu edasi kestmisega, siis põhjustavad indiviidide poolt omaks võetud normid pikemas plaanis neile negatiivseid tundeid, kui nad puutuvad kokku käitumise või muu olukorraga, mis on nende normidega vastuolus. Jäiga väärtuskasvatuse puudumise tagajärjeks on pikemas plaanis siis see, et inimestel on vähem negatiivseid tundeid, mille all nad kannatavad.

Vaatame nüüd vooruseetikat. Vooruseetika seisukohast oleks erinevate rahvuste erinevad väärtused, mis väärtustavad erinevaid isikuomadusi, põhjendatud juhul, kui nad elavad ühiskondades, kus on vajalikud erinevad isikuomadused. Eeldusel, et ühiskondadel on universaalsed arengumustrid, osutuvad samal arenguastmel ühiskondades vajalikuks ühed ja samad voorused.

Uurisin selles töös rahvuslike väärtuste põhjendatust erinevate eetikateooriate valgusel. Leidsin, et deontilise eetika seisukohast saab erinevate rahvuste väärtuste erinevust siis põhjendada, kui siduda moraalsed kohustused lahti inimloomusest. See aga ei taha õnnestuda, sest kuigi kasvatus mõjutab psüühikat, on erinevate rahvuste esindajate psüühilised erinevused ilma normatiivse jõuta fakt. Teleoloogilise eetika puhul leidsin, et erinevate rahvuste väärtuste erinevust saab siis põhjendada, kui erinevate rahvuste esindajate tegudel on erinevad tagajärjed. Kuigi leidub erinevus selles, milliseid emotsioone põhjustab sama tegu tõenäoliselt erinevate rahvuse esindajates, siis rahvusliku kasvatuse mõju rahvus esindaja psüühikale ei ole absoluutne ja muutumatu, pealegi võib tuua universaalseid teleoloogilise argumente igasuguse jäiga väärtuskasvatuse vastu. Leidsin veel, et vooruse-eetika seisukohast saab erinevate rahvuste erinevaid väärtusi põhjendada siis, kui pidada erinevates ühiskondades vajalikeks erinevaid isikuomadusi. Kui aga uskuda ühiskonna universaalsetesse arengumustritesse, siis on samal arengutasemel olevates ühiskondades vaja samu isikuomadusi sõltumata nende ühiskondade rahvuskultuuride erinevustest.