Hüve konkreetsus ja eetikateooriad

 

Hüve konkreetsus ja eetikateooriad

Karmo Talts

 

Uurin selles töös eetikateooriaid lähtudes eeldusest, et iga hüve on alati konkreetne hüve.

Uurime käsueetikat lähtudes eeldusest, et iga hüve on konkreetne hüve. See tähendab seda, et kõrgema jõu või jõudude käsud peavad olema suunatud just konkreetsele olukorrale ja üldiseid käske ei tule tingimata jälgida isegi siis, kui need tulevad kõrgemalt jõult.

Uurime nüüd deontilist eetikat. Kohus on hüve konkreetsuse eeldusest lähtudes  kohus teha just seda, mis on konkreetses olukorras õige. Selline kohus aga pole väljendatav reeglitega või siis iga konkreetne reegel käib ainult ühe konkreetse võimaliku olukorra kohta.

Tuleme nüüd tagajärje-eetika juurde. Kui iga tagajärg on konkreetse teo tagajärg konkreetses olukorras, siis liigne üldistamine tegude võimalike tagajärgede arvestamisel, toob kaasa ohu, et me ei näe ette tagajärgi, mis on teol just antud konkreetses olukorras. Kui aga inimeste võimetel olukordi analüüsida on piirid, siis tuleb tegude tagajärgede kaalumist koos selle käigus tehtavate vigadega lugeda väiksemaks paheks võrreldes tegude tagajärgede kaalumata jätmisega.

Vaatame nüüd üht teist tegude tagajärgede, mis neil on konkreetses olukorras, analüüsimisega seotud probleemi. Põhjalik analüüs nõuab aega, aga aja jooksul võib olukord muutuda nii palju, et meie põhjalik analüüs muutub vähem adekvaatseks, kui üldistavam ja vähem põhjalik analüüs. Seega tuleb meil anda ka hinnang sellele, kui püsiv praegune olukord üldse on.

Uurime nüüd vooruseetikat. Kuna vooruseks osutub nüüd isiksuseomadus, mis sobib konkreetses olukorras tegutsemiseks, siis ei saa vooruslikkust taandada püsivate vooruste omamisele, sest tulevikus võib vaja minna uusi voorusi. Kui aga inimolend pole võimeline nii kiiresti muutuma, et tema voorused sobiks iga konkreetse olukorra jaoks, siis osutub suhteliselt kiire moraalse arenemise võime väiksemaks paheks võrreldes suhteliselt aeglase moraalse arenemise võimega.