Süütute elude päästmise paradoks ja ebamäärasus
Karmo Talts
Vaatame võimalust, et juhul, kui meil ei jätku resursse kõigi ohus olevate süütute elude päästmise jaoks, siis on see ebamäärane, kuidas me peame käituma. Ebamäärasuse käsitlemiseks on mitmeid erinevaid meeteodeid.
Vaatame võimalust läheneda hägusloogika abil. Erinevatel väidetel selle kohta, kuidas me peame käituma, ei pruugi olla kõige kõrgem või madalam tõeväärtus. Kui me leiame, et me peaks pigem päästma võimalikult palju elusid, siis me anname kõrgema tõeväärtuse väitele, et me peame päätsma võimalikult palju elusid. Kui me leiame, et me peame pigem vältima vähemalt ühe elu ebaõiglaselt eelistamist teistele, siis me anname sellele väitele kõrgema tõeväärtuse. Kui me ei leia, et pigem peaks ühte ega, et pigem peaks teist, siis me loeme mõlema väited pooltõdedeks.
Vaatame nüüd hägusloogika kasutamist koos ekspertandmete semantikaga. Kui enamik eetika alaseid eksperte leiab, et me peaks päästma võimalikult palju süütuid elusid, siis on väitel, et me peame seda tegema, kõrgem tõeväärtus. Kui enamik eetika alaeid eksperte leiab, et me ei tohiks ühtegi elu ebaõiglaselt eelistada teistele, siis on väitel, mis ütleb, et me ei tohiks seda teha, kõrgem tõeväärtus. Kui kummalgi arvamusel olevaid eksperte pole teistest rohkem, siis on mõlemad väited pooltõesed. Kui me loeme kõiki inimesi eetika alasteks ekspertideks, siis sõltub nende väidete tõeväärtus kõigi inimeste arvamusest.
Läheneme nüüd supervaluatsionistlikult. Kui pole selge kuidas me käituma peame, siis on nende väidete sõnastamisel kasutatud mõisteid võimalik erinevalt täpsustada. Kui neid on võimalik täpsustada viisidel, mis annavad neile väidetele erinevad tõeväärtused, siis pole selle kohta, kuidas tuleks käituda, olemas supertõde.
Läheneme nüüd subvaluatsionistlikult. Kui pole selge kuidas me käituma peame, siis on nende väidete sõnastamisel kasutatud mõisteid võimalik erinevalt täpsustada. Kui neid on võimalik täpustada viisidel, mis annavad neile väidetele tõeväärtused, siis on selle kohta, kuidas tuleks käituda, olemas vähemalt üks subtõde. Kui neid on võimalik täpsustada viisidel, mis annavad neile väidetele erinevad tõeväärtused, siis on mitu subtõde.
Vaatame nüüd asjassepuutuvaid mõisteid, mis võivad olla ebamäärased. Kui me piirdume ainult võimalusega, et asjasse puutuvad normatiivsed mõisted on ebamäärased, siis võivad olla ebamäärased mõisted "tuleb", "süütu" ja "õiglane".
Vaatame nüüd võimalusi täpsustada mõistet "tuleb". Sellel, et tegusid tuleb sooritada, on midagi tegemist tegude headusega. Me võime täpsustada seda mõistet nii, et tuleb teha seda, mis on hea. Kuna parim võimalus tegutseda võib olla kõige vähem halb või olla parem, kui lihtsalt hea, siis me võime seda mõistet täpsustada hoopis nii, et tuleb teha seda, mis on parim või nii, et tuleb juhul, kui head ei ole võimalik teha, teha seda, mis on parim.
Vaatame nüüd mõistet "süütu". Me võime süütu mõistet täpsutada nii, et süütu pole teinud halba. Me võime süütu mõistet täpsustada ka nii, et süütu on alati teinud parimat või on siis, kui head on olnud võimalik teha, teinud head ja kui head pole olnud võimalik teha, teinud parimat.
Vaatame nüüd mõistet "õiglane". Üks võimalus on seda täpsustada nii, et ainult teod ja tegutsejad saavad olla õiglased.Teine võimalus on see, et ka maailm võib olla ebaõiglane. Maailm, kus hävib rohkem süütuid elusid võib olla ebaõiglasem, kui see, kus neid hävib vähem. See tähendab, et juhul, kui me päästame piiratud resursside tingimustes võimalikult palju süütuid elusid, siis me muudame maailma võimalikult vähe ebaõiglaseks.
