Võimatus korraga eitada ja jaatada ühe ja sama väite ühte ja sama esinemisjuhtu

Võimatus korraga eitada ja jaatada ühe ja sama väite ühte ja sama esinemisjuhtu 

Karmo Talts

 

Vaatame, kas saab ühte ja sama väite P esinemisjuhtu jaatada ja eitada. Kui P esinemisjuhtu eitatakse, on selle P esinemisjuhu ees kirjas eitus ja kui jaatatakse, siis pole selle P esinemisjuhu ees kirjas eitust. Seega ei saa P ühte ja sama esinemisjuhtu korraga eitada ja jaatada.

Vaatame nüüd P erinevate esinemisjuhtude suhet tuletuskäigus. Kuigi P esinemisjuhud erinevad, siis nad saavad normaalse tuletuskäigu puhul asendada üksteist, sest juhul, kui P ei tõesta vasturääkivust, järeldub jaatatud P esinemisjuhust teine jaatatud P esinemisjuht ja eitatud P esinemisjuhust järeldub teine eitatud P esinemisjuht ja kui P tõestab vasturääkivuse, siis P eitus ei tõesta vasturääkivust.

Vaatame nüüd paradoksaalsed tuletuskäike. Kuna paradoksaalse väite P ja P eituse tuletuskäigud mõlemad tõestavad P ja P eituse, siis puudub tuletuskäik, kus P esinemisjuhud saavad üksteist asendada.

Erinevat tüüpi väited ja loogikate ühendamine

Erinevat tüüpi väited ja loogikate ühendamine 

Karmo Talts

 

Vaatame, kas erinevaid loogikaid saab ühendada väidete tüüpidesse jagamise abil. Kui väide on kooskõlaline ja ei ole ebamäärane, siis me saame omistada sellele tüübi „klassikaline”. Klassikalise loogika teoreemid rakenduvad seda tüüpi väidetele ja osa neist rakendub väidetele, millel on selleks sobiv tüüp, mis erineb tüübist „klassikaline”.

Vaatame nüüd mitte-kooskõalisi väiteid. Võibolla tuleb need jagada erinevatesse tüüpidesse ja neile rakenduvad erinevate parakonsistentsete loogikate teoreemid. Kui neid ei tule jagada erinevatesse tüüpidesse, siis rakenduvad neile kõigi piisavalt kvaliteetsete parakonsistentsete loogikate teoreemid.

Vaatame nüüd ebamääraseid väiteid. Võibolla tuleb need jagada erinevatesse tüüpidesse ja ühtedele rakenduvad hägusloogikate või mõnede neist teoreemid, teistele supervaluatsionistlike loogikate või mõnede neist teoreemid jne. Kui neid ei tule jagada erinevatesse tüüpidesse, siis rakenduvad neile kõigi piisavalt kvaliteetsete ebamäärasuse käsitlemiseks loodud loogikate teoreemid.

Loogikad, mis eeldavad seda, millised tõeväärtused väidetel olla saavad, vähemalt ühe väite kohta

Loogikad, mis eeldavad seda, millised tõeväärtused väidetel olla saavad, vähemalt ühe väite kohta

Karmo Talts

 

Vaatame, kuhu meid viiksid loogikad, mis eeldavad seda, millised tõeväärtused väidetel olla saavad, vähemalt ühe väite kohta. Väited mille tõeväärtuste kohta saab midagi kindlat öelda kuuluvad hulka, milles on vähemalt üks väide. Väidete kohta väljaspool seda hulka ei võimalda sellised loogikad midagi kindlat öelda.

Vaatame nüüd lausemuutujaidja teoreeme. Lausemuutujatega saab asendada väiteid, mille tõeväärtuste kohta saab midagi kindlat öelda ja teoreeme rakendada neile väidetele.

Väited, millel on mitu tõeväärtust ja vasturääkivus

Väited, millel on mitu tõeväärtust ja vasturääkivus 

Karmo Talts

 

Vaatame, kas vasturääkivuse seaduse saab kohandada ideega, et väitel saab olla rohkem kui üks tõeväärtus. Kui väitel P on üks tõeväärtus, siis P ei saa olla korraga tõene ja väär.

Vaatame nüüd väiteid, millel on rohkem kui üks tõeväärtus. Ei saa olla korraga nii, et hulk x on väite P tõeväärtuste hulk ja P-l puudub vähemalt üks tõeväärtus, mis kuulub hulka x. Samuti ei saa olla korraga nii, et hulk x on väite P tõeväärtuste hulk ja väitel P on vähemalt üks tõeväärtus, mis ei kuulu hulka x.

Väited, mis räägivad midagi oma tõeväärtuste kohta

Väited, mis räägivad midagi oma tõeväärtuste kohta 

Karmo Talts

 

Uurime väited, mis väidavad midagi oma tõeväärtuste kohta. Kui väide x väidab, et x-i tõeväärtus on v, siis x-ist järeldub, et x ja x-i tõeväärtus on v. Kui v pole kõige kõrgem tõeväärtus, siis järeldub x-ist, et x-il on kaks erinevat tõeväärtust. Kui v ja kõige kõrgem tõeväärtus räägivad üksteisele vastu, siis järeldub x-ist vasturääkivus.

Vaatame nüüd x-i eitust. Kui v pole kõige madalam tõeväärtus ja v pole ka keskmine tõeväärtus, järeldub x-i eitusest, et x-i eitusel on kaks erinevat tõeväärtust. Kui v räägib kõige kõrgemale tõeväärtusele vastu, siis järeldub x-i eitusest vasturääkivus.

Loogika, mis lubab mõnedel väidetel sisaldada müra

Loogika, mis lubab mõnedel väidetel sisaldada müra 

Karmo Talts

 

Vaatame loogika, kus väited saavad tõeväärtuse omamise asemel sisaldada müra, loomise võimalusi. Kui P sisaldab müra, siis pole selge, mida P jaatab. Seega pole selge, mis P-st järeldub.

Vaatame nüüd P eitust. Kui P sisaldab müra, siis pole selge, mida P eitus eitab ja seega pole selge, mis järeldub P eitusest.

Vaatame nüüd konjunktsiooni. Kui P sisaldab müra, siis pole selge, milline on P ja Q konjunktsiooni ühe osavalemi tõeväärtus. Seega pole selge, kas mõlemad konjunktsiooni osavalemid on tõesed. Seega pole selge, milline on konjunktsiooni tõeväärtus. Seega pole selge, mis konjunktsioonist järeldub.

Vaatame nüüd disjunktsiooni. Kui P sisaldab müra ja Q ei sisalda müra, siis on selge, mida vähemalt üks disjunktsiooni osavalem jaatab. Seega sõltub disjunktsiooni tõeväärtus Q tõeväärtusest.

Vaatame nüüd konditsionaali. Kui P sisaldab müra, siis pole selge, milline on konditsionaali „kui P, siis Q” eelduse tõeväärtus. Seega pole selge, milline on konditsionaali tõeväärtus. Kui P ei sisalda müra ja Q sisaldab müra ja P on väär, siis on konditsionaal väära eeldusega konditsionaal ja on tühjalt tõene. Kui P ei sisalda müra ja Q sisaldab müra ja P on tõene, siis pole selge, milline on konditsionaali järelduse tõeväärtus. Seega pole selge konditsionaali tõeväärtus. Seega pole selge, mis konditsionaalist järeldub.

See, mida väidete kuuluvusest räägivad klassikaline ja hägusloogika, ning teemavahetuse küsimus

See, mida väidete kuuluvusest räägivad klassikaline ja hägusloogika, ning teemavahetuse küsimus 

Karmo Talts

 

Vaatame, kas hägusloogika vahetab võrreldes klassikalise loogikaga teemat. Klassikaline loogika räägib väidete kuuluvusest tõeste ja väärade väidete hulkadesse ning hägusloogika räägib väidete osalisest või täielikkust kuuluvusest tõeste ja väärad väidete hägushulkadesse. Samas hägushulkadesse osalisest kuuluvusest rääkimine aitab formaliseerida osalist tõesust. Seega puudutavad klassikaline ja hägusloogika mõlemad küsimust, kas tõesus ja väärus on alati täielikud või mitte. Erineva vastuse tõttu sellele küsimusele räägivad nad edasi erinevatel teemadel.

Objektid, predikaadid ja selle kriteeriumid, kas objektil on mingi predikaat

Objektid, predikaadid ja selle kriteeriumid, kas objektil on mingi predikaat

Karmo Talts

 

Vaatame objektide, predikaatide ja selle kriteeriumite, kas objektil on mingi predikaat küsimust. Iga predikaadi P ja iga objekti x puhul on meil kriteeriumid selle kindlaks tegemiseks, kas x-il on P või meil puuduvad kriteeriumid selle kindlaks tegemiseks, kas x-il on P.

Vaatame nüüd selle tähendust väidete tõeväärtuste jaoks. Kui iga objekti x, millest väide P räägib, puhul on olemas kriteeriumid selle kindlaks tegemiseks, kas x-l on need predikaadid, mida P x-ile omistab, siis P-l on tõeväärtus.

Vasturääkivus ja stabiilsed tõeväärtused

Vasturääkivus ja stabiilsed tõeväärtused

Karmo Talts

 

Tõlgendame vasturääkivuse seadust nii: vasturääkivus pole stabiilselt tõene.

Vaatame nüüd väiteid, millest järeldub vasturääkivus. Kui P-st järeldub vasturääkivus, siis P-l pole stabiilset tõeväärtust või P-l on tõesusest erinev stabiilne tõeväärtus.

Võimalus tegelikku maailma kirjeldada moonutatult ja väita midagi, mis üldse ei kirjelda tegelikku maailma ning tõeväärtused

Võimalus tegelikku maailma kirjeldada moonutatult ja võimalus väita midagi, mis üldse ei kirjelda tegelikku maailma ning tõeväärtused

Karmo Talts

 

Vaatame selle tähendust võimalike loogikate jaoks, et väär väide võib maailma kirjeldada moonutatult või üldse mitte maailma kirjeldada. On võimalik luua loogika, kus väide P kirjeldab maailma adekvaatselt või P kirjeldab maailma moonutatult või P ei kirjelda maailma.

Vaatame nüüd millal eksistentsiväide kirjeldab maailma moonutatult. Kui väide P ütleb, et leidub x, millel on predikaadid Q, R... ja leidub x, millel on vähemalt üks neist predikaatidest ja puudub vähemalt üks neist predikaatidest, siis kirjeldab eksistentsiväide maailma moonutatult.

Vaatame nüüd millal eksistentsiväide ei kirjelda maailma. Kui väide P ütleb, et leidub objekt x, millel on predikaadid Q, R... ja tegelikult ei leidu x-i, millel on vähemalt üks neist predikaatidest, siis P ei kirjelda maailma.

Vaatame nüüd millal üldine väide kirjeldab maailma moonutatult. Kui väide P ütleb, et igal objektil x on predikaadid Q, R.. ja tegelikult igal x-il on vähemalt üks neist predikaatidest ja puudub vähemalt üks neist predikaatidest, siis kirjeldab P maailma moonutatult.

Vaatame nüüd millal üldine väide ei kirjelda maailma. Kui väide P ütleb, et leidub objekt x, millel on predikaadid Q, R... ja tegelikult igal x-il puuduvad kõik need predikaadid , siis P ei kirjelda maailma.

Vaatame nüüd tõestamist. Tegelikkust adekvaatselt kirjeldav eeldus tõestab vähemalt ühe tegelikkust adekvaatselt kirjeldava järelduse, tegelikkust moonutatult kirjeldav eeldus tõestab vähemalt ühe tegelikkust moonutatult kirjeldava järelduse ja eeldus, mis ei kirjelda tegelikkust, tõestab vähemalt ühe järelduse, mis ei kirjela tegelikkust.

Vaatame nüüd, kas tegelikkust moonutavad järeldused tõestavad väärasid järeldusi. Kuna mitme predikaadi omistatavatusest rääkivatest eeldustest on võimalik teha järeldusi selle kohta, kuidas on lood ühe predikaadi omistatavusega ja ühte predikaati omistatavusest rääkivad väited kas kirjeldavad tegelikkust või ei kirjelda seda, siis järeldub tegelikkust moonutavatest eeldustest ka järeldusi, mis ei kirjelda tegelikkust

Vaatame nüüd teaduslikke teooriaid. Erinevad tegelikkust moonutavad teooriad tõestavad erineva hulga tegelikkust adekvaatselt kirjeldavaid järeldusi ja tõestavad erineva hulga tegelikkust moonutavaid järeldusi ja tõestavad erineva hulga järeldusi, mis ei kirjelda tegelikkust. Seega on tegelikkust moonutavatel teooriatel erinev kvaliteet.

Loogikaseaduste relevantseks muutmine ja eitus

Loogikaseaduste relevantseks muutmine ja eitus 

Karmo Talts

 

Vaatame vasturääkivuse seaduse relevantseks muutmise võimalusi. Väitest P järeldub, et mitte ükski P osavalem ei ole korraga tõene ja väär.

Vaatame nüüd välistatud kolmanda seadust. P-st järeldub, et P iga osavalem on tõene või väär.

Vaatame nüüd eituse sissetoomist. Kui P-st järeldub vasturääkivus, mis jagab P-ga vähemalt ühte osavalemit, siis pole nii, et P.

Teadvuse mõiste ja ebamäärasus

Teadvuse mõiste ja ebamäärasus 

Karmo Talts

 

Käsitleme teadvuse mõistet ebamäärase mõistena. See võimaldab meil esitada väiteid stiilis, et pole päris väär väita, et teatud ajuseisundiga olendil on teatud teadvusseisund.

Vaatame nüüd, kuidas see võimaldab erinevaid teadvuse käsitlusi ühendada. Me võime väita, et kui olendi x puhul teatud ajuseisund täidab teatud funktsiooni, siis on suuremal määral tõene väide, et x on teadvusel, kui olendi y puhul, kellel on ainult see ajuseisund või ilma ajuta objekti z puhul, mille mõni seisund täidab seda funktsiooni.

Müra sisaldavad väited

Müra sisaldavad väited

Karmo Talts

 

Vaatame võimaluse, et mõned väited sisaldavad müra, tähendust tõe jaoks. Kui väide P sisaldab müra, siis pole selge, mida väide ütleb. Seega ei ole võimalik sõnastada tingimusi, mille korral P on tõene.

Vaatame nüüd selle tähendust loogika jaoks.  Kui väide P sisaldab müra, siis pole selge, mida P väidab. Seega järeldub P-st vähemalt üks järeldus, mille puhul pole selge, mida P väidab. Kui P on loogikatehte osavalem, siis pole selge, mida terve loogikatehe väidab.

Kas parakonsistente loogika vahetab klassikalise loogikaga võrreldes teemat?

Kas parakonsistente loogika vahetab klassikalise loogikaga võrreldes teemat?

Karmo Talts

 

Vaatame, kas parakonsistentsed loogikad, mis lubavad väitel olla korraga tõene ja väär, vahetavad klassikalise loogikaga võrreldes teemat. Kui tõene tähendaks klassikalises loogikas seda, mida tõene tähendab kõne all olevat tüüpi parakonsistentsetes loogikates, siis ütleks vasturääkivuse seadus seda, et väide ei saa korraga olla ainult tõene või korraga tõene ja väär ja samas olla ainult väär või korraga tõene ja väär. Vasturääkivuse seadus ei ütle seda, vaid ütleb, et väide ei saa olla korraga ainult tõene ja ainult väär. Seega sõna „tõene” tähendab klassikalises loogikas seda, mida parakonsistentses loogikas tähendab väljend „ainult tõene”. Võimaluse, et väide on parakonsistentse loogika keeles väljendudes korraga tõene ja väär välistab hoopis välistatud kolmanda seadus, mis ütleb, et väide on parakonsistentse loogika keeles väljendudes ainult väär või ainult tõene. See tähendab, et parakonsistentne loogika muudab sõna „tõene” tähendust.

Loogika, kus mitte-tõesed väited jagunevad tegelikkusele mitte vastavateks väideteks üsikfaktide kohta ja ebakorrektseteks üldistusteks

Loogika, kus mitte-tõesed väited jagunevad tegelikkusele mitte vastavateks väideteks üsikfaktide kohta ja ebakorrektseteks üldistusteks 

Karmo Talts

 

Vaatame loogikat, kus väide P on tõene või see, et P, pole üksikfakt või P pole õige üldistus. P saab olla tõene ja see, et P, mitte olla ükiksfakt siis, kui P on õige üldistus ja P saab olla tõene ja P mitte olla õige üldistus siis, kui see, et P, on üksikfakt. Kui korraga P oleks tõene ja see, et P, poleks üksikfakt ja P oleks väär üldistus, siis tekiks vasturääkivus.

Vaatame nüüd tõde. P on tõene parajasti siis, kui P on üksikfakt või P on õige üldistus.

Vaatame nüüd väärust. P on väär parajasti siis, kui P pole üksikfakt ja P pole õige üldistus.

Vaatame nüüd väiteid väidete kohta. Eeldusel, et väited väidete kohta ei ole väited üksikfaktide kohta ega üldistused, siis neid ei saa selles loogikas väljendada ja see loogika vajab metaloogikat, millel on laiem tõe mõiste.

Normatiivne vasturääkivuse käsitlus

Normatiivne vasturääkivuse käsitlus 

Karmo Talts

 

Käsitleme vasturääkivust normatiivselt. Ei tohi väita, et üks ja sama väite on korraga tõene ja väär, sest vastasel juhul tohiks endale vastu rääkida.

Vaatame nüüd väiteid, millest järeldub vasturääkivus. Kui P-st järeldub vasturääkivus, siis ei tohi väita , et on nii, et P.

Loogika, kus see, et väitel on üks kahest tõeväärtusest, on normaaljuhul kehtiv reegel

Loogika,  kus see, et väitel on üks kahest tõeväärtusest, on normaaljuhul kehtiv reegel

Karmo Talts

 

Vaatame loogikat, kus see, et väitel on üks kahest tõeväärtusest, on normaaljuhul kehtiv reegel. Kui eeldus, et väitel P on üks kahest tõeväärtusest, viib paradoksini, siis P-l pole ühte kahest tõeväärtusest.

Vaatame nüüd, kuidas seda üldistada. Kui P-l pole üks kahest tõeväärtusest, siis normaaljuhul on P-l üks kolmest tõeväärtusest. Kui eeldus, et väitel P on üks kolmest tõeväärtusest, viib paradoksini, siis P-l pole üks kolmest tõeväärtusest. Kui P-l pole üks kolmest tõeväärtusest, siis normaaljuhul on P-l üks neljast tõeväärtusest. Kui eeldus, et väitel P on üks neljast tõeväärtusest, viib paradoksini, siis P-l pole üks neljast tõeväärtusest. Jne.

Tautoloogiad ja protsessid

Tautoloogiad ja protsessid 

Karmo Talts

 

Vaatame tautoloogiaid protsesside kirjeldamise seisukohast. Ainult juhul, kui A-d ei kulutata protsessi käigus ära, saadakse A-st A.

Tõlgendame nüüd seda esimese järgu loogika abil. A(a)-st saadakse A(a) siis, kui A(a)-d ei kulutata ära. Kui A(a)-st saadakse midagi muud, kui A(a), siis on üks võimalus, et A(a)-st saadakse B(a), kus B on A-st erinev predikaat. Seega on protsesse või vähemalt mõnesid neist võimalik mõista nii, et objekt a, mille puhul oli tegu ressurssiga A, muutub ressurssiks B.

Vasturääkivusest tulenev suvaline järeldus, vasturääkivuse väärus ja koondamine

Vasturääkivusest tulenev suvaline järeldus, vasturääkivuse väärus ja koondamine 

Karmo Talts

 

Vaatame vasturääkivuse vääruse ja selle, et vasturääkivusest järeldub suvaline järeldus, seost. Mõned väidetest, mille vasturääkivus tõestab, on väärad. Seega on vasturääkivus väär.

Vaatame nüüd koondamiseta loogikat. Paaris arvu vasturääkivuse P∧¬P esinemisjuhte saab kasutada suvalise järelduse Q tegemiseks. Seega on koondamiseta loogikas paaris arvu vasturääkivuse P∧¬P esinemisjuhtude konjunktsioon väär.

Relevantne metaloogika

Relevantne metaloogika

Karmo Talts

 

Vaatame relevantset metaloogikat. Mitte ainult objektkeele teoreemid, vaid ka metakeele väited tõestuste kohta peavad olema relevantsed. St., et P tõestab Q relevantselt ainult siis, kui P ja Q jagavad lausemuutujat.

Vaatame nüüd loogikaseadusi. P ja P eituse konjunktsiooni eituse ja P ja P eituse disjunktsiooni tõestavad relevantselt ainult need eelduste hulgad, mis sisaldavad lausemuutujat P.