Väidete ja uskumuste naturaalne tähendus ning meie käitumine

Väidete ja uskumuste naturaalne tähendus ning meie käitumine 

Karmo Talts

 

Vaatame väidete naturaalset tähendust. Siiralt esitatud väide on väite esitaja uskumuse märk ja hüpoteesina esitatud väide on märk hüpoteesist, mida väite esitaja kaalub.

Vaatame nüüd selle tähendust, et siiralt esitatud väide on uskumuse märk. Tähenduse naturalismi raames raskesti käsitletav aspekt tuleb mängu seoses uskumuste sisuga.

Vaatame nüüd uskumuste naturaalset tähendust. Uskumus on märk tingimustest, mis uskumuse kujundasid.

Vaatame nüüd ekslikkust. Eksimine on see, kui me peame oma uskumusi märgiks tingimustest, mida tegelikult kas ei esinenud või kui need tingimused isegi esinesid, siis need tingimused ei mõjutanud meie uskumuste kujunemist. Esimest laadi eksimuse puhul on tegu väärade uskumustega ja teist laadi eksimuse puhul tõeste uskumustega, mis ei kujuta endast teadmist. 

Vaatame nüüd, miks on uskumuste puhul oluline, kas uskumused on ekslikud või mitte. Kui uskumus pole ekslik, siis saab uskumust kasutada maailmas orienteerumiseks.

Vaatame nüüd võimalusi meie käitumise, mille osaks on keskkonnas orienteerumine, naturalistlikuks käsitlemiseks. Kui me eeldame, et meie käitumine on seotud kohastumustega, mis aitavad meil keskkonnas elu jääda, siis me oleme kohastunud vajadusel kontrollima seda, kas meie uskumused on ekslikud.

Tähenduse naturaalne ja pragmaatiline komponent

Toon selle postituse juures ära ühe oma vanema postituse lingi

https://dialoogid2.blogspot.com/2025/08/osutus-ja-objektide-vaheline-sarnasus.html 

 

Tähenduse naturaalne ja pragmaatiline komponent 

Karmo Talts

 

Vaatame, kas üksikmõistete tähenduse saab naturaliseerida. Valge mõiste on teatud värvuse märk. Lume mõiste on külmunud veekristallide märk. Jne.

Vaatame nüüd vastuväiteid sellisele käsitlusele. Me kasutame mõisteid, et rääkida ka nendest nähtustest, millega me veel pole kokku puutunud. Lumekoguste, mida me veel pole näinud, märke me pole kogenud.Valge värvuse esinemisjuhtude, mida me pole veel näinud, märke me pole kogenud. Jne.

Vaatame nüüd tähenduse pragmaatilist komponenti. Kuigi mõiste on juhtudel, kui me oleme adekvaatsest kogemusest abstraheerunud, märk reaalsetest objektidest, on ebapraktiline mitte kasutada mõistet nende objektide kohta, millega me pole kokku puutunud, kuid mis on sarnased objektidega, mille märk mõiste on. Sellepärast me kasutame mõisteid ka võimalikest objektidest, millega me pole veel kokku puutunud ja mis on meile tuttavate objektide sarnased, rääkimiseks.

Vaatame nüüd väidete sõnastamist. Ma kombineerime mõisteid, mis eraldi võttes on märgid reaalsetest objektidest, et esitada hüpoteetilisi väiteid objektide võimalikust koosesinemisest. Lisaks kombineerime me omavahel seotud objektide märke, et esitada väiteid nendest võimalikest omavahel seotud objektidest, mis on meile tuttavate omavahel seotud objektidega sarnased, rääkimiseks.

Dialoog eksitamisest

Verivärske dialoog

 

Dialoog eksitamisest 

Karmo Talts

 

Füüsik: Füüsilised nähtused ei eksi.

Bioloog: Aga võibolla võivad füüsilised nähtused eksitada.

Füüsik: Mida sa silmas pead?

Bioloog: Kui näiteks putukal on kohastumus näha välja nagu teisest liigist, ohtlikum putukas, siis putukas on kohastunud levitama väärinformatsiooni.

Füüsik: Kogu eksimist ei saa ju taandada eksitamise mõjule.

Ajaloolane: Aga võibolla on see ainult moodne arusaam.

Füüsik: Mida sa silmas pead?

Ajaloolane: Argumenteerimiskunsti arengule andis tõuke pärisargumentide sofistidelt õpitud retoortikast eristamise vajadus.

Filosoof: Veel olulisem oli see, et eksitatud saamise vältimiseks tuli hakata teadmisi ennast uurima.

Ajaloolane: Just.

Filosoof: Sa ei taha siiski ei taha öelda, et teadmiste hankimiseks piisab sellest, kui meid sofistikaga ei eksitata?

Ajaloolane: Minevikus on sofistikaga eksitamist nii palju esinenud, et õigustada sellise tunnetusteooria kaalumist.

Naiivne arusaam valikutest, mis on vaba tahtega olendil, tegutsemismotiivid ja meie tehtud valikute headus

Naiivne arusaam valikutest, mis on vaba tahtega olendil, tegutsemismotiivid ja meie tehtud valikute headus 

Karmo Talts

 

Vaatame naiivset käsitlust vabast tahtest. See, et me pole teinud midagi väga kohutavat, sõltub meie valikutest. Kui me oleks valinud mõne kohutava teo sooritamise, oleks me käitunud teisiti.

Vaatame nüüd, miks see vaade pole usutav. Ühiskondlik kord ja üldine heaolu oleks sel juhul pidevas hädaohus, sest me võime tulevikus valida mõne kohutava teo sooritamise või sooritada tulevikus pidevalt kohutavaid tegusid omal vabal tahtel.

Vaatame nüüd, kuhu viib vaade, et meie valikuvõimalusi piiravad meie tegutsemismotiivid. Enamik meist pole paljusid tegusid, mida hukka mõistetakse, teinud selle pärast, et meil pole motiivi neid tegusid sooritada.

Vaatame nüüd selle tähendust meie sooritatud valikute jaoks. On täiesti võimalik, et me pole valinud parimate tegude, mille sooritamiseks meil on motiiv, sooritamist, kuigi meie käitumine on tavaliste arusaamade järgi hea. Samuti on võimalik, et me oleme valinud halvimate tegude, mille sooritamiseks meil on motiiv, sooritamise, kuigi tavaliste arusaamade järgi pole me teinud midagi tõeliselt kurja.

Predikaadid „rakendub esimese järgu objektile” ja „rakendub predikaadile”

Predikaadid „rakendub esimese järgu objektile” ja „rakendub predikaadile” 

Karmo Talts

 

Eristame predikaadid „rakendub esimese järgu objektile” ja „rakendub predikaadile”.

Vaatame nüüd lihtsat näidet nende kahe predikaadi suhetest. Kui P rakendub esimese järgu objektile x, siis P-le rakendub predikaat „rakendub esimese järgu objektile”, kus objekti millele P rakendub, kohta täidab x.

Vaatame nüüd, mida see tähendab lihtsate juhtude tingimuste jaoks. See, et P rakendub esimese järgu objektile või objektidele, on lihtsatel juhtudel selle, et P-le rakendub asjassepuutuv predikaat Q, tarvilik tingimus.

Vaatame nüüd lähenemist, mille järgi alati siis, kui P-le rakendub predikaat Q, leidub vähemalt üks objekt x, millele rakendub predikaat R. Kolmanda järgu predikaadid on vahend sellest rääkimiseks, millistele esimese järgu objektidele esimese/teise järgu predikaadid rakenduvad. Neljanda järgu predikaadid on vahend sellest rääkimiseks, millistele esimese/teise järgu predikaatidele kolmanda järgu predikaadid rakenduvad. Jne.

Materiaalse koostise probleem ja objektide hulgad

Materiaalse koostise probleem ja objektide hulgad 

Karmo Talts

 

Vaatame savitüki ja kuju, mis sellest savist valmistatud, mõistatust objektide hulkade seisukohast. Me saame moodustada savitükkide hulga alamhulga nendest savitükkidest, millel on kujude tunnused. Samuti saame me moodustada kujude hulga alamhulga, millel on savitükkide tunnused. St., et savitükkide ja kujude hulkadel on ühisosa.

Vaatame, kas selle lähenemis saab laiendada Theseuse laevale. Thesuse laev koosneb erinevatel ajahehetkedel erinevatest mateeriahulkadest. Seega kuuluvad Theseuse laevade hulka erinevad mateerihulgad erinevatel ajahetkedel.

Vaatame, kas sellist lähenemist on võimalik põhjendada. Kuigi Theseuse laevasid tekib ja kaob seda mööda, kuidas muutub „Theseuse laeva” materiaalne koostis, siis eksisteerib ajahetkel t ainult üks Theseuse laev. Seega on praktikas lihtsam lihtsustada ja rääkida ühest ja samast Theseuse laevast, kui öelda, et eelmise Theseuse laeva asemele tekib uus Theseuse laev.

Vaatame nüüd, kas selline lähenemine on tingimata probleemiks võlglase mõistatusele. Erinevatel ajahetkedel eksisteerivad Thesusese laevad võivad koosneda erinevatest ainehulkadest ja omada muidu samasid omadusi. Kui on võimalik, et erinevatest ainehulkadest koosnevad inimesed on vastutavad ühtede ja samade tegude eest, siis saab ajahetkel t võetud võla eest olla süüdi inimene, kes ei koosne samast mateeriast, mis ajahetkel t eksisteerinud inimene.

Sõnade konnotatsioonid ja mõistete fregelikud tähendused

Sõnade konnotatsioonid ja mõistete fregelikud tähendused 

Karmo Talts

 

Vaatame võimalusi seostada omavahel konnotatsioone ja fregelikke tähendusi. Kui kaks konnotatsiooni erinevad kasvõi veidi, siis on tegu kahe erineva fregeliku tähendusega.

Vaatame nüüd, see tähendab mõistete ja sõnade vaheliste seoste jaoks. Kui kahel inimesel tekitab üks sõna veidi erinevaid konnotatsioone, siis nad väljendavad sama sõnaga veidi erinevaid mõisteid ja seega ei pruugi kattuda päriselt see, mille kohta nende kasutuses sõnad käivad.

Vaatame nüüd, mida see tähendab erimeelsuste jaoks. Kui üks inimene väidab, et sõna x käib objektide kohta omadusega P, ja teine inimene sellega ei nõustu, võib olla tegu sõnade erineva kasutusega. Sel juhul tuleb erimeelsuste lahendamiseks eristada kummagi inimese poolt sama sõnaga väljendatud mõisted nende fregelike tähenduste alusel.