Vaidlus tõeliste vasturääkivuste üle ja tõe mõiste ebamäärasus
Karmo Talts
Vaatame
vaidluse tõeliste vasturääkivuste olemasolu üle tähendust tõe mõiste
ebamäärasuse jaoks. Kui oleks selge, et tõe mõiste hõlmab ka mõnesid
vasturääkivusi, siis ei oleks tõsiselt võetavaid pooldajaid vaatel, et
tõelisi vasturääkivusi pole olemas. Kui oleks selge, et tõe mõiste ei
hõlma mitte ühtegi vasturääkivusi, siis ei oleks tõsiselt võetavaid
pooldajaid vaatel, et tõelise vasturääkivused on olemas. Seega on tõe
mõiste ebamäärane.
Vaatame nüüd selle ebamäärasusega toime
tulemist hägusloogika abil. Kõige kõrgemast tõeväärtusest madalam
tõeväärtus ei tule omistada mitte väitele P, mille puhul pole selge, kas
see väide on tõeline vasturääkivus, vaid väitele, et P on tõeliselt
vasturääkiv.
Vaatame nüüd selle ebamäärsusega toime tulemist
supervaluatsionismi abil. Kuna tõemõiste nende täpsustusre korral, mille
puhul tõe mõiste alla loetakse ka mõned vasturääkivused, on mõned
väited tõeliselt vasturääkivad ja tõemõiste nende täpsustuste korral,
mille puhul tõemõiste alla ei loeta mitte ühtegi vasturääkivust, pole
ükski väide tõeliselt vasturääkiv, siis pole ükski väide supertõeline
vasturääkivus.
Vaatame nüüd selle ebamäärsusega toime tulemist
subvaluatsionismi
abil. Kuna tõemõiste nende täpsustusre korral, mille puhu tõemõiste alla
loetakse ka mõned vasturääkivused, on mõned väites tõeliselt
vasturääkivad ja tõemõiste nende täpsustuste korral, mille puhul
tõemõiste alla ei
loeta mitte ühtegn vasturääkivust, pole ükski väide vasturääkiv, siis on
mõned väited on alam-tõelised (subtrue) vasturääkivused.
Vaatame
nüüd selle ebamäärsusega toime tulemist robustsete hulkade (rough sets)
abil. Kui alumises lähenduses on väide P on tõene parajasti siis, kui P
ja P-st ei järeldu vasturääkivus, siis juhul, kui on korraga P ja P-st
järeldub vasturääkivus, on võimalik, et P on tõeline vasturääkivus.