Klassikaline eitus, kui tõesuse eitus, dialetheism ja vasturääkivuse mõiste üldistus

Klassikaline eitus, kui tõesuse eitus, dialetheism ja vasturääkivuse mõiste üldistus 

Karmo Talts

Vaatame, miks dialetheistidel on raskusi mitte dialetheistide veenmisel selles, et tõelised vasturääkivused on olemas. Klassikaline eitus ei ole vääruse jaatus, vaid on tõesuse eitus süsteemis, kus ainus teine võimalus tõesuse kõrval on väärus. Seega klassikaline konjunktsioon P∧¬P ei ütle pelgalt seda, et P on korraga tõene ja väär, vaid ka seda, et P on tõene ja pole tõene.
Vaatame nüüd, kas dialetheisti aitaks süsteem, kus on tehe, mis jaatab väärust eitamata tõesust. Ma tähistan selle tehte /-ga. Kuna sellises süsteemis näeks see, et väide on korraga tõene ja väär, välja nii P∧/P, siis vasturääkivus muudaks selles süsteemis tähendust. Väide ei saa korraga olla tõene ja mitte olla tõene, sest siis tekiks vasturääkivus. P∧/P ei oleks selles süsteemis vasturääkivus.
Üldistame nüüd vasturääkivuse mõiste. Vasturääkivus on see, kui väitel on lubamatu tõeväärtus. 
Vaatame nüüd selle tähendust tõeliste vasturääkivuste jaoks. Tõeline vasturääkivus oleks see, kui üks ja sama tõeväärtus oleks korraga lubatud ja lubamatu.

Definitsioonid, definitsiooni sisust või seda sisu kasutavast väitest tulenevad järeldused ja paradoksid

Definitsioonid, definitsiooni sisust või seda sisu kasutavast väitest tulenevad järeldused ja paradoksid 
Karmo Talts

Vaatame valetajalause kujul "X on defineeritud "X on väär"-ana" ja "X on väär"-ast tulenevate järelduste suhet. "X on väär"-ast järeldub X-i eitus. Seega on X-i defineerimine Y-ina paradoksaalne siis, kui Y-ist järeldub X-i eitus.
Vaatame nüüd, kas selle tulemuse saab üldistada rohkem kui nullkohaliste predikaatide jaoks. Nii hulga, mis ei kuulu endasse, predikaadi, kui ka heteroloogilisuse predikaadi rakendamine ei vii paradoksini igal juhul, vaid ainult kõigi hulkade, mis ei kuulu endasse, hulgale ja heteroloogilisuse predikaadile rakendamise puhul. Seega P(x)-i defineerimine Q(x)-ina või Q(x,y)-ina jne. viib paradoksini siis, kui leidub vähemalt üks x, mille puhul eeldusest ∃xQ(x) järeldub ∃x¬P(x) või leidub vähemalt üks x ja üks y, mille puhul eeldusest ∃x∃y→Q(x,y) järeldub ∃x¬P(x) jne.  

Eeldus, et negatiivseid fakte pole olemas ja tõe vastavusteooria

Eeldus, et negatiivseid fakte pole olemas ja tõe vastavusteooria

Karmo Talts

 

Vaatame tõe vastavusteooriat lähtudes eeldusest, et negatiivseid fakte pole olemas. Ainult positiivsed väited saavad vastata tegelikkusele, sest pole olemas negatiivseid fakte, millele eitavad väited vastata saaksid

Vaatame nüüd eitavate väidete tõetingimusi. P eitus on tõene parajasti siis, kui P ei vasta tegelikkusele.

Eeldus, et negatiivseid fakte pole olemas ja predikaatide eitamine

Eeldus, et negatiivseid fakte pole olemas ja predikaatide eitamine

Karmo Talts

 

Vaatame predikaatide eitamist funktsioonide seisukohast. Predikaadi P(x) eitus seab vastavusse objekti x ja negatiivse predikaadi mitte-P.

Vaatame nüüd selle alternatiivi, mis lähtub sellest, et objektidel pole negatiivseid omadusi, Vastavusse saab seada ainult objekte ja positiivseid predikaate. P eitus on ainult vahend selle meeles pidamiseks, et x-i ja P-d ei saa vastavusse seada.

Emergentsed omadused kui terviku omadused, terviku vastasmõju teiste objektidega ja filosoofilised probleemid

Emergentsed omadused kui terviku omadused, terviku vastasmõju teiste objektidega ja filosoofilised probleemid 

Karmo Talts

Vaatame eeldust, et tervikutel on emergentsed omadused, selle seisukohast, mille omadus emergentne omadus on. Kui tervikul x on emergentseid omadusi, siis pole need ühegi x-i pärisosa omadused, vaid need omadused on x-il tervikuna.
Vaatame nüüd, mis see x-i põhjusliku mõju jaoks tähendab. x ei avalda põhjuslikku mõju ainult oma pärisosade omavahelise vastasmõju ning x-i pärisosade ja keskkonna vastasmõjude kaudu, vaid ka x-i ja x-i pärisosade vastasmõjude kaudu ja x-i ja keskkonna vastasmõjude kaudu.
Vaatame nüüd, kuidas see aitab seletada emergentsete omaduste teket. Emergentne omadus tekib siis, kui x ja mingi hulk x-i pärisosadest mõjutavad üksteist vastastikku või kui x ja keskkond mõjutavad üksteist vastastikku.
Vaatame nüüd millised võimalused see teadvuse käsitlemiseks avab. Kui x-i tervikuna ja keskkond mõjutavad üksteist vastastikku, siis on tulemuseks keskkonna teadvustamine x-i poolt. 
Vaatame nüüd võimalusi vaba tahte käsitlemiseks. Kui x-i pärisosad avaldaks x-ile mõju ilma, et see mõju oleks vastastikkune, siis x-i osad determinineeriks x-i käitumise. Kui x mõjutab oma pärisosasid vastu, siis x mingil määral kontrollib oma osade omadusi ja seega x saab oma osasid mingil määral juhtida

Tõeliste tajude ja väärtajude eristus ning vaimufilosoofia

Tõeliste tajude ja väärtajude eristus ning vaimufilosoofia  

Karmo Talts

 

Vaatame kahte sarnasena tunduvad tajukogemust. Kui ühel juhul on tegemist väärtaju ja teisel juhul tõelise tajuga, siis episteemilises mõttes ei ole tegemist sama liiki kogemusega. Võimalik, et väärtaju puhul pole kogemus üldse intentsionaalne.

Vaatame nüüd selle tähendust vaimu identsusteooria jaoks. Tajud saavad olla identsed ajauseisundiga sellisel üldistuse tasandil, kus tõelised ja väärtajud on mõlemad tajud. Madalamal üldistuse tasandil tuleb lisaks ajuseisundile mängu ajuseisundi põhjus või ajuseisundi kantav informatsioon.

Vaatame nüüd vaimu funktsionalistlikku teooriat. Madalamal üldistuse tasandil saab eristada tõelist taju ja väärtaju, sest väärtaju ei täida seda kognitiivset funktsiooni, mida täidab tõeline taju. Kõrgemal üldistuse tasandil ei pruugi väärtaju üldse olla taju või tekib küsimus, mis see funktsioon täpselt on, mida täidavad nii tõeline, kui ka väärtaju.

Oleva ja olemapidava eristus ning naturaalsete hüvede olemasolu küsimus

Oleva ja olemapidava eristus ning naturaalsete hüvede olemasolu küsimus 

Karmo Talts

Vaatame, kas on võimalik ühendada vaadet, et hüved on naturaalsed ja olemist ei saa tuletada olemapidavat. See, et hüve P on võimalik looduslik nähtus, et ei tähenda tingimata seda, et P esinemine on tegelikult teostunud. Kui me tuletame loodusliku hüve P võimalikkusest P olemapidamise, siis see pole olevast olemapidava tuletamine.
Vaatame nüüd olukorda, kus P on teostunud. See et P on looduslik hüve ei tähenda, et Q ei ole suurem looduslik hüve. Kui Q ja P koos esinemine on võimatu ja Q esinemine koos P esinemast lakkamisega on võimalik, siis peab kõigi teiste tingimuste samaks jäädes olema Q.
Vaatame nüüd P esinemise kestmise küsimust. Kui P esinemise kestmist ei ole võimalik tagada, siis ei pea seda tagama.