Inimeste, kogukondade, olendite ja liikide olemine
Karmo Talts
Vaatame käepärast olevate ja käe juures olevate olevate olemist. See ei hõlma kogu olemist.
Vaatame nüüd selle tähendust, et teised inimesed on olemas. Lisaks maailmale on inimene kogukonnas ja inimeste, kes ei kuulu tema kogukonda, vastas ja kogukondade, kuhu ta ei kuulu, vastas. (Kuna nemad või need kogukonnad, on inimese vastas, siis on vastas-olemine vastastikkune.)
Vaatame nüüd sellet tähendust, et teised olendid on olemas. Inimene on ka eluslooduses ja oma liigis, ja olendite, kes ei kuulu tema liiki, ja liikide, millesse ta ei kuulu vastas ja nemad või need on tema vastas.
Vaatame nüüd inimese suhet oma kogukonnaga. Enamasti inimene rohkem või vähem ladusalt toimib oma kogukonnas ja selleks, et märgata kogukonna ja selle horisondi juures midagi, mida ei ole vaja igapäevaselt arvesse võtta, tuleb kogukonnast distantseeruda, seista kogukonna vastas nagu keegi, kes sellesse ei kuulu.
Vaatame nüüd inimese suhet teiste oma kogukonna liikmetega. Enamasti saab inimene nendega läbi käimisega rohkem või vähem ladusalt hakkama ja selleks, et märgata neid mitte ühena kogukonnaliikmetest meie ümber, tuleb nii kogukonnast, kui aktiivsest igapäevasest läbi käimisest nende inimestega distantseeruda, seista nende kui inimeste ja olendite vastas.
Vaatame nüüd inimeste, kes ei kuulu meie kogukonda, vastas seismist. Teadlikkus sellest vastas seismisest koos vahendite puudumiseks ladusaks läbikäimiseks nende inimestega tekitab ebakindlust ja võib kustuda eilse tunde, et seistakse kellegi võõra vastas. Selle ületamiseks tuleb lähenda, leida viisid selliste inimestega läbi käimiseks. Aga kuna see vastas seismine on vastastikkune, siis peab ka lähenemine olema vastastikkune ja meie ja need inimesed peavad omavahelise läbi käimise viisid leidma ühiselt.
Vaatame nüüd selle tähendust, et teised meie kogukonna liikmed on olemas. Nad ei pruugi teise kogukonna liimetega läheneda nagu meie. Konfliktide korral tekib meil valik, kas seista meie kogukonna teiste liikmete ja teise kogukonna liikmete vahele ja püüda neid lepitada, või seista teise kogukonnaliikmete poolele ja neid ühiselt kaitsta.
Vaatame nüüd meie suhteid teiste olenditega. Kui nende olendite jaoks saab avaneda meie olemine, siis laieneb meie ja nende suhetele see, mida me uurisime vastas seismise kohta. Kui mitte, siis nad on meie ees, aga meie pole nende ees. See tähendab, et meil on valik, kas kohelda neid lihtsalt nagu asju, või käsitleda neid olenditena, kes ei saa siis, kui nad on meie ees, enda eest seista, sest meie ei ole nende ees.
Vaatame nüüd selle tähendust, et teised inimesed on olemas. Võimalik, et nad püüavad olendeid, kelle ees me pole, kohelda nagu asju. See tekitab meis kohustuse olendeid nende eest kaitstsa, seista olendite eest.
