De dicto ja de re eristus uskumuste puhul ning teadmine

De dicto ja de re eristus uskumuste puhul ning teadmine

Karmo Talts

 

Vaatame Gettieri mündinäidet de dicto/de re eristuse seisukohast. Smith usub de dicto, et mehel, kes saab töö, on mündid taskus. De re usub Smith seda, et mehel, kes saab töö, on mündid taskus, Jones’i kohta. Kuna Jones ei saa tööd, siis on Smithi de re uskumus väär.

Vaatame nüüd Fordi näidet. De dicto usub Smith, et Jones’il on Ford või Brown on Barcelonas. De re usub Smith midagi Jones’i kohta, mitte Browni kohta. On kummaline väita, et Smith usub de re disjunktsiooni Jones’i Fordi ja Browni asukoha kohta, sest Brown ei puutu Jonesi de re uskumusesse.

Vaatame nüüd nägemiskogemustega seotud näiteid. Küünide puhul on de dicto uskumus, et tee ääres on küüne, tõene. Kui de re uskumus, et tee ääres on küüne, käib küünide hulga kohta, mille seas on vähemalt üks valeküün, on see uskumus väär. Lamba puhul on de dicto uskumus, et väljal on lammas, tõene ja de re uskumus, et väljal on lammas, mis käib väljal oleva mitte-lamba kohta, väär.

Sõnastame nüüd teadmisekäsitluse. Teadmine on tõene põhjendatud uskumus uskmuste liigist x. Mündinäites ja lambanäites ei ole de re uskumus teadmine. Küsimus selles, kas me oleme nõus lugema de dicto uskumuse teadmiseks. Küüninäite puhul on oluline ka see, kas me oleme juhul, kui de re uskumus käib ainult pärisküünide kohta, nõus de re uskumust teadmiseks lugema. Fordi-näite puhul sõltub selle teadmistekäsitluse vastuvõetavus ka sellest, milline on disjunktiivsete uskumuste de re uskumise käsitlus.

Abstraheerimine ja väga erinevate objektide sama mõiste alla kuulumise küsimus

Abstraheerimine ja väga erinevate objektide sama mõiste alla kuulumise küsimus

Karmo Talts

 

Vaatame abstraheerimist. Kui keegi võtab objekti x omadustest abstraheerudes arvesse neid x-i omadusi, mis on ka objektil y, mis muidu on x-ist väga erinev, siis esmapilgul tundub, et loodud mõiste käib ka y-i kohta.

Vaatame nüüd mõnesid võimalusi selle probleemi lahendamiseks. Üks neist on, et tähendusel on kavatsuslik aspekt, mis määrab selle, milliste asjasse puutuvate omadustega objektide kohta me mõistet kasutame. Kui me ütleme, et miski on vesi, siis me peame silmas, et see kuulub nende veetaoline olluste, hulka, mille me loeme veemõiste alla käivaks..

Vaatame nüüd võimalust, et ainult siis, kui meie poolt objekti x puhul arvesse võetud omadused ei jäta võimalust, et x-ist väga erinevad objektid käivad loodud mõiste alla, langeb meie poolt loodud mõiste maht kokku loodusliku liigiga. Minevikus oli meil teistsugune veemõiste, mis erinevalt moodsast veemõistest, mis määratleb vee H2O-na, oleks jätnud lahtiseks, kas teiste veetaoliste olluste puhul on tegemist veega.  

Valetajalause kui ekvivalentsusväide

Valetajalause kui ekvivalentsusväide 

Karmo Talts

 

Tõlgendame valetajalauset ekvivalentsusväitena "X on ekvivalentne väitega „X on väär”".

Vaatame nüüd selle ekvivalentsusväite tõeväärtustabelit.

X Fl⌈X⌉ X → Fl⌈X⌉ Fl⌈X⌉ → X X⇔ Fl⌈X⌉

T V          V                  T                  V

V T          T                  V                  V

Nagu me näeme, on väide "X on ekvivalentne väitega „X on väär”" paratamatult väär.

Objektide mõju teistele objektidele mitte-transitiivsus, determinism ja vaba tahe

Objektide mõju teistele objektidele mitte-transitiivsus, determinism ja vaba tahe  

Karmo Talts

 

Vaatame, kas objektide mõju teistele objektidele on transitiivne. Kui A mõjutab B-d ja B mõjutab C-d, siis A ei mõjuta otseselt C-d. Seega on mõju puhul transitiivsus kaudne: kui A mõjutab B-d ja B mõjutab C-d, siis A mõjutab kaudselt C-d.

Vaatame nüüd selle tähendus determinismi jaoks. Kui minevikusündmus A determineerib sündmuse B ja B determineerib sündmuse C, siis A ei determineeri otseselt C-d. Seega mida kaugemale sündmus minevikus jääb, seda kaudsemalt see determineerib hilisemaid sündmusi.

Vaatame nüüd vaba tahet. Kui valik x on sündmuse y põhjus, siis x otseselt determineerib y-i. Seega on me vahetult vastutame meie sooritatud valikute tagajärgede ja kaudselt vastutame meie valikute tagajärgede tagajärgede ees. Mida kaugemale jääb tagajärg x põhjuslikus ahelas meie valikust, seda kaudsem on meie vastutus x-i eest.

Ebaselgus selle osas, miks käitutakse nii, nagu käitutakse ja süüdivus

Ebaselgus selle osas, miks käitutakse nii, nagu käitutakse ja süüdivus 

Karmo Talts

 

Vaatame võimalusi küsimuse, miks inimesed sooritavad kuritegusid, käsitlemiseks selle, et kurjategijate käitumist põhjustavad mingid sisemised või välised tegurid ja selle, et kurjategijad valivad vabalt selle, milliseid tegusid nad sooritavad, kõrval. See, kas kurjategijate käitumisel on põhjused või mitte, on ebaselge.

Vaatame nüüd, millal see on rohkem selge, et kurjategija käitumisel on põhjused. Mida sagedamini kuritegusid sooritatakse, seda selgem on, et ühtelaadi valikuid ei kuhju, vaid üks ja sama põhjus põhjustab ühetaolist käitumist.

Vaatame nüüd selle tähendust süüdivusele. Kui keegi sooritab kuritegusid regulaarselt, siis on üsna selge, et tema käitumisel on põhjused. Kui on üsna selge, et need põhjused on psühholoogilised, siis on üsna selge, et tegemist on süüdimatu isikuga.

Sekundaarsed moraalsed kohustused ja multimodaalsed deontilised loogikad

Sekundaarsed moraalsed kohustused ja multimodaalsed deontilised loogikad

Karmo Talts

 

Vaatame sekundaarseid kohustusi multimodaalsete deontiliste loogikate seisukohast. Kui me lisame deontilisele loogikale aleetilised modaalsused, siis on võimalik, et sekundaarset kohustust tuleb täita. Maailmas, kus ei ole täidetud sekundaarsete kohustuste omamise tingimused, ei tule tegelikult sekundaarseid kohustusi täita.

Vaatame nüüd dünaamiliste modaalsuste lisamist. Sekundaarse kohustuse tekkimise tingimused ei panda kirja mitte konditsionaalina, mille eelduseks on sekundaarse kohustuse täitmise piisav tingimus, vaid dünaamilise modaalsuse abil. Kui ei sooritata ühtegi tegu, mille sooritamine paneb meie peale sekundaase moraalse kohustuse, siis ei ole tegemist maailma seisundiga, kus tuleb täita sekundaarset kohustust.

Forresteri paradoks ja mitme teo moraalne lubamatus

Forresteri paradoks ja rohkem kui ühe teo moraalne lubamatus 

Karmo Talts

 

Vaatame Forresteri paradoksi selle, et moraalselt lubamatu võib olla rohkem kui üks tegu, seisukohast. Kuna nii tapmine, kui ka julmad teod on lubamatud, siis sooritades nii tapmise, kui julma teo, sooritatakse kaks lubamatut tegu.