Kujutlemine, objektide omadused ja ontoloogiline jumalatõestus

Kujutlemine, objektide omadused ja ontoloogiline jumalatõestus

Karmo Talts 

 

Vaatame ontoloogilist jumalatõestust kujutluse de re ja de dicto eristuse seisukohast. See, et me kujutleme, et leidub täiuslik olend, ei tähenda tingimata seda, et leidub täiuslik olend. 

Vaatame nüüd eeldust, et täiuslikku olendit ei leidu. Kui täiuslikku olendit ei leidu, siis ei leidu täiuslikku olendit, kellel puuduks mõni täius, näiteks eksistents.

Vaatame nüüd Kanti arusaama kujutlemise ja omaduste suhetest. Kui me kujutleme, et leidub kulda, siis ei leidu tingimata kulda. Kui ei leidu kulda, ei leidu kulda, millel oleks mingid omadused. Kui leidub kulda, mille puhul me kujutleme, et see on kollane, ei leidu tingimata kulda, mis on kollane. 

De dicto ja de re eristus ning intentsionaalsus

De dicto ja de re eristus ning intentsionaalsus

Karmo Talts 

 

Vaatame, kas de re ja de dicto erinevust võib rakendada intentsionaalsusega seotud küsimustes. Võib leiduda x, mille puhul meie kogemus on x-ist ja meie kogemus võib olla sellest, et leidub x. Viimasel juhul ei pruugi x-i leiduda, näiteks rafineeritud illusiooni või hallutsinatsiooni puhul.

Vaatame nüüd fenomenoloogilist analüüsi. Kui me võtame kogemuse sulgudesse, siis me analüüsime seda, mida me kogeme, et leidub. Selleks, kuidas me kogeme välisreaalsust, tuleb arvesse võtta seda, millised objektid on olemas ja võtta sulgudesse see, millised omadused neil on tegelikult

Kujutlemine de dicto ja de re ning fiktsionaalsed objektid

Kujutlemine de dicto ja de re ning fiktsionaalsed objektid

Karmo Talts 

 

Vaatame fiktsionaalseid objekte kujutlemise de dicto ja kujutlemise de re eristuse seisukohast. Ei leidu Sherlock Holmesi, kelle puhul me kujutleme, et ta elab Baker Streetil.

Vaatame nüüd, kas on võimalik kujutleda, et midagi ei leidu. Me võime näiteks kujutleda, milline oleks maailm siis, kui mobiiltelefone poleks olemas. Me ei kujutle Sherlock Holmesi kujutledes, milline oleks maailm siis, kui Sherlock Holmesi poleks olemas. Seega me kujutleme, et leidub Sherlock Holmes, kes elab Baker Streetil.

Vaatame nüüd, kas väite, et Sherlock Holmes elab Baker Streetil, puhul on tegu kõigest lõdva keelekasutusega. Conan Doyle kujutlus on kujutlus ja selle pidamine mitte-kujutluseks on viga.   

Elementide terviklikkus ja hulkade moodustamine

Elementide terviklikkus ja hulkade moodustamine 

Karmo Talts 

 

Vaatame objekte, millest me mõttes igapäevaselt kollektsioone moodustame. Need objektid ise ei ole reeglina kollektsioonid.

Vaatame nüüd, millega on tegu. Eeldusel, et need elemendid on terviklikud, on tegemist tervikutega.

Vaatame nüüd hulkade moodustamise põhimõtet, mille järgi saab moodustada hulka kõigist tervikutest, millel on ühine predikaat. Kuigi hulkadel pole osasid, on hulkasid võimalik mõista lihtsate tervikutena ja seega viib selline hulkade moodustamise põhimõte Russelli paradoksini. 

Vaatame nüüd hulkade moodustamise põhimõtet, mille järgi saab moodustada hulga kõigist keerukatest tervikutest, millel on ühine predikaat. See piirang näib esmapilgul liiga piirav.

Vaatame nüüd, kas miski räägib veel sellise piirangu kasuks. Kui me käsitleme elementaarosakesi lihtsate tervikutena, siis leidub ka teine põhjus, miks elementaarosakestest ei saa moodustada hulka: elementaarosakesed ei ole selleks piisavalt üksteisest eristatavad. 

Vaatame nüüd, millistel tingimustel saab moodustada hulkasid hulkadest. Hulkasid saab moodustada keerukate tervikute hulkadest, hulkadest, mis on moodustatud keerukate tervikute hulkadest jne.

Tõendusteoreetiline lähenemine, mille järgi vasturääkivuse eituse tõestab tõene eeldus

Tõendusteoreetiline lähenemine, mille järgi vasturääkivuse eituse tõestab tõene eeldus 

Karmo Talts

Vaatame, kas vasturääkivuse seaduse ainus võimalik tõestusteoreetiline tõlgendus on, et vasturääkivus on paratamatult väär ja vasturääkivus tõestab vääruse. Kui seadust mõista ühelt poolt nii, et tõene väide tõestab vasturääkivuse eituse, siis sümmeetriliselt vasturääkivus tõestab tõese väite eituse.
Vaatame nüüd, kuidas selline tõlgendus motiveerib vääradest eeldustest lähtumise vältimise püüdlusi. Vääri eeldusi tuleb püüda vältida mitte selle pärast, et vähendada võimalusi tõestada midagi väära, vaid selleks, et vähendada võimalusi tõestada mõne tõese väite eitus.

Lähenemine, mille järgi iseenda eitusega ekvivalentsed väited pole ei tõesed ega väärad, ja mitme eeldusega paradoksid

Lähenemine, mille järgi iseenda eitusega ekvivalentsed väited pole ei tõesed ega väärad, ja mitme eeldusega paradoksid

Karmo Talts

 

Vaatame lähenemist, mille järgi väide, mis on ekvivalentne iseenda eitusega, ei ole tõene ega väär. See lähenemine eeldab, et seda, et väide P räägib vastu tõesele väitele Q, on tarvis selleks, et P oleks väär, aga sellest ei piisa, sest P võib lisaks olla ekvivalentne iseenda eitusega. Samuti eeldab see, et seda, et P räägib vastu väärale väitele Q, on tarvis selleks, P oleks tõene, aga sellest ei piisa.
Vaatame nüüd, kas selline lähenemine saab hakkama paradoksidega, mis kasutavad rohkem kui ühte eeldust. Kui P kuulub paradoksaalsesse väidete hulka, siis paradoksaalsest väidete hulgast järeldub, et P on ekvivalentne iseenda eitusega. Seega väide P, mis kuulub väidete hulka, millest järeldub, et P on ekvivalentne iseenda eitusega, ei ole tõene ega väär.  

Missuguse objekti defineerib valetajaluse definitsioon?

Missuguse objekti defineerib valetajaluse definitsioon? 

Karmo Talts

Vaatame valetajalauset selle seisukohast, mida valetajalause definitsioonil õnnestub defineerida. Kui definitsioon X:=”X on väär” defineerib tõese väite, siis X-i definitsioon defineerib korraga tõese ja väära väite. Kui X-i definitsioon defineerib väära väite, siis see defineerib korraga tõese ja väära väite.
Vaatame nüüd, millised võimalused üle jäävad. X-i definitsioon defineerib mingisuguse teistsuguse tõeväärtusega väite või X-i definitsioonil ei õnnestu üldse väidet defineerida.
Vaatame nüüd, mis räägib viimase võimaluse kasuks. Me võime sõnastada valetajalause kättemaskulause, selle lause kättemaksulause jne. Seega pole probleem konkreetses eneseleviitavas väites, vaid antud viisil eneseleviitamises endas. Seega ei õnnestu ühelgi sel viisil defineeritavale viitaval definitsioonil väidet defineerida.