Konservatiivsus ja relativism

Verivärske dialoog.

 

Konservatiivsus ja relativism 

Karmo Talts

 

Konservatiiv: Sa oled relativist.

Liberaal: Sa siis arvad, et sinu traditsioonis kajastub tõde?

Realist: Ma arvan, et ta petab end ja on samuti relativist.

Konservatiiv: Kuidas nii, et ma ennast petan?

Realist: Sest siis, kui sa ei oleks relativist, siis sa võtaks tõsiselt võimalust, et sinu traditsioon eksib.

Konservatiiv: Kui ma olen samuti relativist, miks ma siis liberaaliga samal vaatel pole?

Realist: Sest ka siis, kui tõde on suhteline, saab tõde kehtida rohkemate või vähemate indiviidide suhtes.

Liberaal: Ja ta usub, et tõde, mis kehtib rohkemates suhetes, on suuremal määral tõene kui vähemates suhetes kehtiv tõde?

Realist: Just.

Liberaal: Ma arvan, et ta petab end veel ühes suhtes.

Konservatiiv: Taga paremaks. Mis suhtes ma siis end veel petan?

Liberaal: Maailm muutub ja tõde, mis oli minevikus rohkemate inimeste tõde, võib muutuda vähemate inimeste tõeks.

Vaade, et tõde on suhteline ja väärus absoluutne

Vaade, et tõde on suhteline ja väärus absoluutne  

Karmo Talts

 

Vaatame, kas tõe suhtelisuse küsimus on lahutatav vääruse suhtelisuse küsimusest. Kui see, mis on väär, on absoluutselt väär, siis saab tõde olla selles mõttes suhteline, et vaated, millel keegi pole, pole tõesed. Mitte-väärad vaated, millel indiviid või grupp on, on tõesed indiviidi või grupi suhtes.

Vaatame nüüd, kas on võimalik luua loogika semantika, mis on vastavuses sellise vaatega. Lausemuutujat P ei tule lugeda mitte nii, et on nii, et P, vaid nii: on nii, nagu mu uskumus, et P, ütleb. Loogika roll on tagada, et tõestest uskumustest tuletakse uued tõesed uskumused.

Vaatame nüüd ratsionaalsust. On irratsionaalne mitte uskuda iseenda uskumustest tulenevaid järeldusi ja samas jääda oma uskumustele truuks.

Väidete hulkade moodustamine ja väidetest tulenevad järeldused

Väidete hulkade moodustamine ja väidetest tulenevad järeldused 

Karmo Talts

 

Vaatame väiteid naiivse hulkade moodustamise põhimõte seisukohast. Kõigist väidetest saab moodustada hulga ja sellel hulgal on erineva tõeväärtusega väidete alamhulgad.

Vaatame nüüd vähem naiivset lähenemist väidetest hulkade moodustamisele. Kui leidub hulki, mille kõik liikmed on väited, siis neil hulkadel on alamhulgad, mille liikmetel on ühine tõeväärtus.

Vaatame nüüd väidet P, mis kuulub mõnda väidete hulka, mille kõik liikmed on tõesed. Hulka, millesse P kuulub, saab kasutada eelduste hulgana. Igast sellesse eelduste hulka kuuluvast väitest, P-st nende hulgas, järeldub vähemalt üks tõene järeldus.

Vaatame nüüd väidet P, mis kuulub mõnda väidete hulka, mille kõik liikmed on väärad. Igast sellesse väidete hulka kuuluvast väitest, P-st nende hulgas, järeldub vähemalt üks väär järeldus.

Vaatame nüüd väidet P, mida ei saa kasutada hulkade moodustamisel. See ei kuulu ühtegi väidete hulka ja seega ei kuulu see ka ühtegi väidete hulka, mida saaks kasutada eelduste hulgana. Seega ei saa P-st järeldusi teha.

Naiivse hulkade moodustamise põhimõtte kontrapositsioon ja reaalselt eksisteerivate predikaatide defineerimine

Naiivse hulkade moodustamise põhimõtte kontrapositsioon ja  reaalselt eksisteerivate predikaatide defineerimine

Karmo Talts

 

Vaatame naiivset hulkade moodustamise skeemi ja selle kontrapositsiooni. Kui P on predikaat, siis saab elementidest, millel on P, moodustada hulga. Seega siis, kui elementidest, millel on P, ei saa moodustada hulka, pole P predikaat.

Vaatame nüüd, kuidas on võimalik, et mõnesid predikaate, mille me defineerime, ei eksisteeri. Selleks, et definitsioon määratleks tõelise predikaadi, peab definitsioon väljendama kooskõlaliselt mõeldavat kontseptsiooni ja kontseptsioon on kooskõlaliselt mõeldav siis, kui on võimalik moodustada hulk, millesse kuuluvad kõik elemendid, mille kohta kontseptsioon käib.

Relevantne metaloogika

Relevantne metaloogika

Karmo Talts

 

Vaatame relevantset metaloogikat. Mitte ainult objektkeele teoreemid, vaid ka metakeele väited tõestuste kohta peavad olema relevantsed. St., et P tõestab Q relevantselt ainult siis, kui P ja Q jagavad lausemuutujat.

Vaatame nüüd loogikaseadusi. P ja P eituse konjunktsiooni eituse ja P ja P eituse disjunktsiooni tõestavad relevantselt ainult need eelduste hulgad, mis sisaldavad lausemuutujat P.

Uute predikaatide defineerimine ja Nelson Grellingi paradoks

Uute predikaatide defineerimine ja Nelson Grellingi paradoks

Karmo Talts

Vaatame predikaatide kollektsiooni. Kui me ei eelda, et me oleme kõik predikaadid juba defineerinud, siis see kollektsioon täieneb.
Vaatame nüüd heteroloogilisuse predikaati. Heteroloogilised ainult predikaadid, mille me oleme defineerinud enne, kui me defineerisime heteroloogilisuse predikaadi, ja mis ei rakendu endale või on heteroloogilised ka teised predikaadid, mis ei rakendu endale, lisaks nendele endale mitte rakenduvatele predikaatidele, mille me oleme defineerinud enne heteroloogilisuse predikaadi defineerimist. Teisel juhul tekib küsimus, kas heteroloogilisuse predikaat on heteroloogiline ja tekib paradoks. Seega on heteroloogilised predikaadid, mille me oleme defineerinud enne, kui me defineerisime heteroloogilisuse predikaadi, ja mis ei rakendu endale.

Võimalused väite eeldamise suhtes ja vasturääkivus

Võimalused väite eeldamise suhtes ja vasturääkivus
Karmo Talts

Vaatame võimalusi P eeldamise suhtes. Me kas eeldame P-d või aktiivselt eitame P-d või jätame P tõeväärtuse lahtiseks. Kahel viimasel juhul me ei eelda P-d.
Vaatame nüüd vasturääkivusi. Kui me korraga eitame ja jaatame P-d, siis me korraga eeldame P-d ja ei eita P-d. Sisuliselt pole seda võimalik teha.
Vaatame nüüd väiteid, millest järeldub vasturääkivus. Kui P-s järeldub vasturääkivus, siis me peame P-d mitte eeldama. Seega peame me vasturääkivuse korral P-d aktiivselt eitama või P tõeväärtuse lahtiseks jätma.