Soriitide paradoks, tervikud ja ebamäärasus

Soriitide paradoks, tervikud ja ebamäärasus 

Karmo Talts

 

Vaatame selle tähendust, et kuhi on tervik. Küsimus, kas siis, kui objekt x on kuhi, on ühe tera x-ist eemaldamise järel x-i puhul ikka tegu kuhjaga, on seotud küsimusega, kas siis, kui tervikust eemaldada üks osa, on ikka tegemist tervikuga.

Vaatame nüüd, kuhu viib meid eeldus, et kui objekt, millel on kindel arv osasid, on tervik, siis sellest tervikust ühe osa eemaldamise järel, on tegu ikka tervikuga. See eeldus viib absurdini juhul, kui tegemist on selle objekti viimase osa eemaldamisega.

Vaatame nüüd eeldust, et kui objekt x on kuhi, siis eeldusel, et me ei eemalda x-ist viimast tera, on peale ühe tera eemaldamist x-ist x-i puhul ikka tegemist kuhjaga. Kuhi on keerukas tervik ja keerukas tervik ei koosne ainult ühest osast. Seega eelviimase tera eemaldamise järel ei ole x enam keerukas tervik ja ei saa selle tõttu olla kuhi.

Vaatame nüüd selle valguses kuhja mõiste ebamäärasust. Kuigi ühest terast ei saa moodustada kuhja, on ebamäärane see, milline terade arv on selleks, et me saaks moodustada kuhja, tarvilik.

Tõelähedus ja teooria kõigi väidete konjunktsioon

Tõelähedus ja teooria kõigi väidete konjunktsioon

Karmo Talts

 

Vaatame teooria tõeläheduse küsimust teooria väidete konjunktsiooni tõeväärtuste suhet. Kuna konjunktsiooni üks väär osaväide muudab kogu konjunktsiooni vääraks, siis on erineva tõeläheduse astmega teooriate kõigi väidete konjunktsioonid ühtemoodi väärad.

Vaatame nüüd, kuidas sellest hoolimata teooriate tõelähedust kindlaks teha. Kui teooria on tõelähedane, siis on võimalik teooriast väärasid väiteid eemaldades muuta see teooria tõeseks. Mida väiksem osa teooria väidetest on vaja eemaldada, et jääks järgi teooria, mille kõigi väidete konjunktsioon on tõene, seda tõelähedasem teooria on

Abduktsioon, seletamist vajavate faktide hulk ja faktide võimalike seletuste selekteerimine

Abduktsioon, seletamist vajavate faktide hulk ja faktide võimalike seletuste selekteerimine

Karmo Talts

 

Vaatame, kuidas Peirce’i abduktsiooni puhul võtta arvesse seda, et seletusi on palju. Kui on nii, et P ja juhul, kui on nii, et Q, siis on nii, et P, siis on Q üks võimalik P seletus.

Vaatame nüüd võimalike seletuste selekteerimist. Kui on nii, nagu ütleb väidete hulk gamma ja Q on küll vähemalt ühe gammasse kuuluva väite võimalik seletus, aga samas välistab vähemalt ühe gammasse kuuluva väite, siis tuleb Q välistada gammasse kuuluvate väidete võimalike seletuste hulgast. Kui on nii nagu ütleb väidete hulk gamma ja väidete hulga alpha kuuluvad väited on kõik vähemalt ühe gammase kuuluva väite võimalikud seletused ja ei välista ühtegi gammasse kuuluvat väidet, siis tuleb alphasse kuuluvate väidete hulgast eelistada väidet, mis on võimalikult paljude gamasse kuuluvate väidete võimalik seletus.

Tõelähedased õigustatud uskumused ja teadmine

Tõelähedased õigustatud uskumused ja teadmine

Karmo Talts

 

Modifitseerime Gettieri mündinäidet. Hoopis Jones saab töö, aga Jones on naine ja Smith ei tea seda. Smithi uskumus, et mehel, kes saab töö, on mündid taskus, on väär, sest mees ei saa tööd. Kas Smithi uskumuse puhul pole tegemist teadmisega? Või on Smithil teadmine, et Jones saab töö ja tal on mündid taskus ning tal puudub teadmine, et naisel, kes saab töö, on mündid taskus?

 

Kaks dialoogi absoluutsetest tõdedest

Verivärsked dialoogid.

 

Kaks dialoogi absoluutsetest tõdedest 

Karmo Talts

 

Absolutist: Kõik tõed ei saa olla suhtelised, sest siis on see tõde ise ka suhteline.

Minimalist: Sellest, et leidub vähemalt üks absoluutne tõde, ei järeldu kuigi palju.

Absolutist: Kuidas nii?

Minimalist: Kõige ilmsem järeldus on see, et väide „leidub vähemalt üks absoluutne tõde” ise on absoluutne tõde.

Absolutist: Kindlasti jõuab selline ainult kahe absoluutse tõega süsteem vasturääkivusteni.

Minimalist: Aga need on väga spetsiifilised vasturääkivused.

Absolutist: Mille poolest spetsiifilised?

Minimalist: Kui need kaks tõde on ainsad absoluutsed tõed, siis nende tõdede kehtivuse tingimused ise on relatiivsed.

Absolutist: Nii et süsteemi kooskõlaliseks muutmiseks peame me väitma, et nende tõdede tarvilikud tingimused on samuti absoluutsed tõed?

Minimalist: Jah. Lisaks on vähemalt üks kummagi tõe piisav tingimus samuti absoluutne tõde.

*

Eetik: Kuulsin mida sa Absolutistiga rääkisid ja tahtsin sulle ühe küsimuse esitada.

Minimalist: Nii?

Eetik: Kas sellisel süsteemil on ka oma praktiline tähtsus?

Minimalist: Aga muidugi. Kui tegu on tõega, mis ei ole nende tõdede tarvilike tingimuste hulgas, siis on suur võimalus, et see tõde pole ka nende tõdede piisavate tingimuste hulgas.

Eetik: Seega on tõenäoline, et tegemist on relatiivse tõega?

Minimalist: Just nimelt.

Eetik: Aga kuidas on selle järelduse enda praktilise tähtsusega?

Minimalist: Kui kellegi meelest konkreetne tõde, mis pole nende tõdede tarvilik tingimus, on suhteline, siis on tal tõenäoliselt õigus.

Eetik: Seega siis, kui me sellist tõde enda suhtes mitte kehtivaks lugeva indiviidi suhtes oleme sallivad, siis tõenäoliselt ongi sallivus õigustatud?

Minimalist: Just.

Eksistentsialism ja bioloogia

Eksistentsialism ja bioloogia 

Karmo Talts

 

Vaatame, kas Sartre’likku eksistentsialismi saab ühendada bioloogiaga. Bioloogias eelneb genotüüp fenotüübile.

Vaatame nüüd iseenda fenotüübi valimist. Me ei saa küll täielikult kontrollida seda, kuidas meie geneetilised eeldused väljenduvad, aga teatud piirini saame me siiski ennast arendada ja luua soodsamaid tingimusi oma eelduste väljendumiseks.

Vaatame nüüd ängi meie eelduste väljendumise pärast. Me võime tunda ängi nii selle pärast, et meie eeldused ei väljendu meie enda tahtejõuetuse tõttu enese arendamisel, kui ka ebasoodsate tingimuste pärast meie eelduste väljendumiseks. Viimasel juhul võib mängus olla ka tahtejõuetuse komponent, kui me saaks mingil määral tingimusi milles me viibime, muuta, aga meil napib selleks tahtejõudu.

Vaatame nüüd ühte lähedalt seotud ängi liiki. Me võime ängi tunda ka iseenda geneetiliste eelduste piiratuse pärast.

Vaatame nüüd ängi ja ebaadekvaatsete arusaamade seost. Me võime eksida selles suhtes, et meie enese arendamise nurjumise peamine põhjus on tahtejõud, mitte enesearendamist mitte-soosivad tingimused. Me võime eksida selles osas, kui ebasoodsad tingimused on. Me võime olukorras, kus me pole veel leidnud vahendeid tingimuste, milles me viibime, parandamiseks, eeldad valesti, et selliseid vahendeid ei ole. Me võime pidada tahtejõu hulka, mida on järjekindlaks enese arendamiseks või tingimuste, milles me viibime, parandamiseks vaja, suuremaks, kui see tegelikult on. Me võime pidada enda geneetilisi eeldusi väiksemaks kui need on või mitte olla teadlikud meie teistest eeldustest, mis puuduvaid eeldusi kompenseeriks. Me võime pidada enda geneetilisi eeldusi suuremaks ja üha nurjuda enese arendamises, selle asemel, et arendada endas neid omadusi, mille arendamiseks on meil eeldused olemas.

Tõeste hüpoteeside omaks võtmise stsenaariumid ja Gettieri näited

Tõeste hüpoteeside omaks võtmise stsenaariumid ja Gettieri näited

Karmo Talts

 

Vaatame tõeste hüpoteeside omaks võtmise võimalusi. Me võime võtta tõese hüpoteesi, et P, omaks ilma mingi täiendava informatsioonita. Me võime võtta P omaks teabe, et P, põhjal. Me võime võtta P omaks toetudes teabele, mis ei ole otseselt teave selle kohta, et P. Ja me võime võtta P omaks vähemalt osaliselt väärinformatsiooni põhjal.

Vaatame nüüd uskumuste õigustatuse küsimuse. Juhul, kui me võtame hüpoteesi, et P, omaks ilma täiendava informatsioonita, siis puudub meil selle omaks võtmiseks õigustus. Teave, et P, on parim õigustus P omaks võtmiseks. Teabest, mis ei ole otseselt teave selle kohta, et P, võib järelduda see, et P, või see teave võib selle, et P tõenäosust suurendada või vähendada või pole sellel teabel midagi tegemist selle P tõesuse ja/või P tõenäosusega. Teave, mis vähendab selle, et P tõenäosust, on hoopis õigustus P tagasilükkamiseks. Kui me toetume teabele, millel pole P tõesuse ja tõenäosusega mingit pistmist, siis pole meil pole P omaks võtmiseks õigustust, sest muidu võiks mistahes uskumuse põhjendamiseks hankida suvalist teavet. Väärinformatsioonist tulevad ebausaldusväärseid järeldused ja väärinformatsiooni ei aita luua usaldusväärset pilti sellest, kui tõenäoline on see, et P. Seega kujuta väärinformatsioon endast selle, et P usaldusväärset õigustust.

Vaatame nüüd Gettieri juhtumeid. Gettieri klassikalistes juhtumites toetutakse väärinformatsioonile, et Jones saab töö ja et Jonesil on auto. Seega ei ole tegu usaldusväärselt õigustatud uskumustega.

Vaatame nüüd võimaluse, et teadmise ammendav tingimuste loetelu ei ammendu uskumuse tõesuse tingimuse ja tingimusega, et uskumusel on usaldusväärne õigustus. Arusaam, et parem on omaks võtta usaldusväärsete õigustustega hüpoteese, kui teistsuguste õigustustega hüpoteese, sest sel juhul on tõenäolisem, et hüpotees on tõene, on edasiminek selles osas, missuguseid hüpoteese tasub omaks võtta.

Vaatame nüüd selle edasimineku võimalikku tähendust kogu Gettieri probleemile. Võimalik, et teadmise mõistel tähendus on ebamäärane ja avastus selle kohta, et mitte igasuguse õigustusega hüpoteese pole hea omaks võtta, näib reflekteerimata kujul intuitsioonide ja Gettieri näidete konfliktina.