See, mida Smith Gettieri mündinäites usub

See, mida Smith Gettieri mündinäites usub

Karmo Talts

 

Vaatame Gettieri mündinäidet predikaatloogika abil. Kuigi Smith usub, et leidub mees, kes saab töö ja kellel on mündid taskus, ei usu ta, et tema ise on see mees, vaid seda, et Jones on see mees. Seega on tal väär uskumus, et Jones on mees, kes saab töö ja kellel on mündid taskus.

Vaatame nüüd väidet „leidub mees, kes saab töö ja kellel on mündid taskus”. See on tõene järeldus, mis järeldub Smithi uskumustest. Samas on hüpotees, et leidub mees, kes saab töö ja kellel on mündid taskus ja Jones on see mees, väär. Seega teadmise puhul pole tegu hüpoteesist, mille osa uskumus, on sõltumatu üksikuskumusega, vaid teadmine on õigustatud tõene hüpotees, millesse usutakse või osa tõesest õigustatud hüpoteesist, millesse usutakse.

Tegutsemismotiivid ja moraalne õnn

Tegutsemismotiivid ja moraalne õnn

 Karmo Talts

 

Vaatame moraalse õnne ja tegutsemismotiivide seost. Kui meil pole motiivi teha halba, siis me ei saa vabalt valida halvasti käitumist. Seega inimesel, kellel on motiiv teha halba ja vahendid selle halva teo sooritamiseks, on moraalne ebaõnn valida tegutsemisvõimaluste vahel, millest vähemalt üks on moraalselt halb.

Vaatame nüüd moraalsete kohustustega seotud küsimusi, mis see püstitab. Kui meie võimuses on oma tegudega tagada see, et vähematel vaba tahtega olenditel oleks motiiv teha halba, kas meil on siis moraalne kohustus oma tegudega tagada see, et et vähematel vaba tahtega olenditel oleks motiiv teha halba?

Müra sisaldavad väited

Müra sisaldavad väited

Karmo Talts

 

Vaatame võimaluse, et mõned väited sisaldavad müra, tähendust tõe jaoks. Kui väide P sisaldab müra, siis pole selge, mida väide ütleb. Seega ei ole võimalik sõnastada tingimusi, mille korral P on tõene.

Vaatame nüüd selle tähendust loogika jaoks.  Kui väide P sisaldab müra, siis pole selge, mida P väidab. Seega järeldub P-st vähemalt üks järeldus, mille puhul pole selge, mida P väidab. Kui P on loogikatehte osavalem, siis pole selge, mida terve loogikatehe väidab.

Tõe koherentsiteooria ja eituse sissetoomine

Tõe koherentsiteooria ja eituse sissetoomine 

Karmo Talts

 

Vaatame eitus sissetoomist tõe konsistentsiteooria seisukohast. Kui selle tõestamiseks, et väitest P-järeldub vasturääkivus, läheb vaja eeldusi, mis P-st endast ei järeldu, siis ei tõesta see, et P-st järeldub vasturääkivus, mitte P eitust, vaid seda, et teooria ei ole kooskõlaline. Kas teooria muuta kooskõlaliseks P eitamise abil või eitades vähemalt ühte neist eeldustest, mida on vaja selle tõestamiseks, et P-st järeldub vasturääkivus, on valiku küsimus.

Vaatame nüüd selle tähendust tõe konsistenstiteooria jaoks sobiva eituse jaoks. Eitus ütleb, et P pole teooriaga kooskõlas. Lisaks võib kasutusele võtta teise eituse, mis ütleb, et P viib vasturääkivuseni kasutades ainult neid eeldusi, mis P-st ilma teiste eeldusteta järelduvad.

Võimalus, et tõeteooriate tõe piisavad ja tarvilikud tingimused on tegelikult ainult piisavad või ainult tarvilikud

Võimalus, et tõeteooriate tõe piisavad ja tarvilikud tingimused on tegelikult ainult piisavad või ainult tarvilikud 

Karmo Talts

 

Vaatame võimalust, et väite tõesusel võib olla erinevaid piisavaid tingimusi. Siis pole välistatud, et väide P on tõene nii siis, kui P vastab tegelikkusele, kui ka siis, kui P on osa koherentsest teooriast, kui ka siis, kui P-d uskuda on kasulik jne. Vasturääkivusi ei teki, sest P on väär ainult siis, kui ükski tema piisavatest tingimustest pole tõene.

Vaatame nüüd võimalust, et tõeteooriad või mõned neist peavad väite tõesuse piisavateks ja tarvilikeks tingimusteks tingimusi, mis on pelgalt väite tarvilikud tingimused. Siis on võimalik, et väär väide P ei vasta ei tegelikkusele, ega ole P osa ühestki koherentsest teooriast,  ega ole P-d uskuda kasulik jne. Vasturääkivusi ei teki, sest P on tõene ainult siis, kui puuduvad kõik need tingimused.

Kas parakonsistente loogika vahetab klassikalise loogikaga võrreldes teemat?

Kas parakonsistente loogika vahetab klassikalise loogikaga võrreldes teemat?

Karmo Talts

 

Vaatame, kas parakonsistentsed loogikad, mis lubavad väitel olla korraga tõene ja väär, vahetavad klassikalise loogikaga võrreldes teemat. Kui tõene tähendaks klassikalises loogikas seda, mida tõene tähendab kõne all olevat tüüpi parakonsistentsetes loogikates, siis ütleks vasturääkivuse seadus seda, et väide ei saa korraga olla ainult tõene või korraga tõene ja väär ja samas olla ainult väär või korraga tõene ja väär. Vasturääkivuse seadus ei ütle seda, vaid ütleb, et väide ei saa olla korraga ainult tõene ja ainult väär. Seega sõna „tõene” tähendab klassikalises loogikas seda, mida parakonsistentses loogikas tähendab väljend „ainult tõene”. Võimaluse, et väide on parakonsistentse loogika keeles väljendudes korraga tõene ja väär välistab hoopis välistatud kolmanda seadus, mis ütleb, et väide on parakonsistentse loogika keeles väljendudes ainult väär või ainult tõene. See tähendab, et parakonsistentne loogika muudab sõna „tõene” tähendust.

Küsimus, kas iga väite saab omaks võtta või tagasi lükata, ja paradoksid

Küsimus, kas iga väite saab omaks võtta või tagasi lükata, ja paradoksid 

Karmo Talts

 

Vaatame väitmist puudutavat seaduse-kanditaati „iga väite saab omaks võtta või tagasi lükata”. Kui see on nii, siis saab korraga omaks võtta paradoksaalse väite P ja tagasi lükata P-ga ekvivalentse väite. Seega ei saa igat väidet omaks võtta või tagasi lükata.

Vaatame nüüd nõrgemat seadust „iga väite saab omaks võtta või mitte omaks võtta”. Väite mitte omaks võtmine juhul, kui väidet aktiivselt tagasi ei lükata, ei sea mingeid kohustusi selles suhtes, milliseid teisi väiteid tuleb omaks võtta ja tagasi lükata.