De dicto ja de re eristus uskumuste puhul ning teadmine
Karmo Talts
Vaatame Gettieri mündinäidet de dicto/de re eristuse seisukohast. Smith usub de dicto, et mehel, kes saab töö, on mündid taskus. De re usub Smith seda, et mehel, kes saab töö, on mündid taskus, Jones’i kohta. Kuna Jones ei saa tööd, siis on Smithi de re uskumus väär.
Vaatame nüüd Fordi näidet. De dicto usub Smith, et Jones’il on Ford või Brown on Barcelonas. De re usub Smith midagi Jones’i kohta, mitte Browni kohta. On kummaline väita, et Smith usub de re disjunktsiooni Jones’i Fordi ja Browni asukoha kohta, sest Brown ei puutu Jonesi de re uskumusesse.
Vaatame nüüd nägemiskogemustega seotud näiteid. Küünide puhul on de dicto uskumus, et tee ääres on küüne, tõene. Kui de re uskumus, et tee ääres on küüne, käib küünide hulga kohta, mille seas on vähemalt üks valeküün, on see uskumus väär. Lamba puhul on de dicto uskumus, et väljal on lammas, tõene ja de re uskumus, et väljal on lammas, mis käib väljal oleva mitte-lamba kohta, väär.
Sõnastame nüüd teadmisekäsitluse. Teadmine on tõene põhjendatud uskumus uskmuste liigist x. Mündinäites ja lambanäites ei ole de re uskumus teadmine. Küsimus selles, kas me oleme nõus lugema de dicto uskumuse teadmiseks. Küüninäite puhul on oluline ka see, kas me oleme juhul, kui de re uskumus käib ainult pärisküünide kohta, nõus de re uskumust teadmiseks lugema. Fordi-näite puhul sõltub selle teadmistekäsitluse vastuvõetavus ka sellest, milline on disjunktiivsete uskumuste de re uskumise käsitlus.