Võimsa formaalse süsteemi väidete alamhulk, mis sisaldab ainult Gödeli lauset, ja selle süsteemi väidete teised alamhulgad

Võimsa formaalse süsteemi väidete alamhulk, mis sisaldab ainult Gödeli lauset, ja selle süsteemi väidete teised alamhulgad 

Karmo Talts

Vaatame formaalseid süsteeme, mis on piisavalt võimsad aritmeetika kodeerimiseks. Sellise süsteemi väidete hulgal on alamhulk, mille ainus element on väide "see väide pole formaalsete vahenditega tõestatav". Selle hulga elementideks olevad väited pole formaalsete vahenditega tõestatavad või selle hulga elementideks olevad väited on vasturääkivad.
Vaatame nüüd selle tähendust. Mittetäielikkuse teoreem ei tõesta, et formaalse süsteemi, mis on piisavalt võimas aritmeetika kodeerimiseks, väidete hulga vähemalt üks alamhulk, mis pole ülal mainitud hulk, sisaldab vähemalt ühte väidet, mis pole kas tõestatav või on vasturääkiv.
  

Olemine ja bioloogia

Olemine ja bioloogia 

Karmo Talts

Vaatame Sartre arusaama, et olemine eelneb olemusele, bioloogia seisukohast. Geneetilised eeldused on kaasa sündinud ja neid mapinupuleerimata ei ole võimalik iseennast kujundada selliseks, nagu meil pole eeldusi saada.
Vaatame nüüd kujunemist geneetiliste eelduste piires. Kuigi kujunemine sõltub keskkonnast, võib keskmine inimene mingil määral valida keskkonna, kus viibida või valida mingil määral seda, milliseks ta oma keskonna kujundab. See aga tähendab seda, et eneseloome seisukohast on keskkonna või selle kujundamise valikud olulised. Raske on ennast luua, tehes valikuid puhtaks eneseloomeks ebasoodsas keskkonnas.
Vaatame nüüd sotsiaalse vastutuse küsimust. See, kui keegi on heidetud keskkonda, kus tema eneseloome võimalused on piiratud, ei tähenda see seda, et ühiskond ei saa inimest aidata sellest keskkonnast pääseda või ei saa kujundada keskkonda, kus see inimene viibib, eneseloomeks soodsamaks.

Eeldus, et võimatut ei pea tegema ja hüve definitsioon

Eeldus, et võimatut ei pea tegema ja hüve definitsioon

Karmo Talts 

 

Vaatame eelduse, et võimatut ei pea tegema, tähendust hüve defineerimise jaoks. Hüvet ei saa defineerida pelgalt selle kaudu, mis hüve on, sest kui sellest, et x-l on predikaat P, piisab selleks, et x oleks hüveline, siis pole oluline, kas on võimalik, et x-il on predikaat P.

Vaatame nüüd hüve defineerimise detaile. Hüve saab iga võimaliku maailma jaoks defineerida eraldi, vastavalt sellele, mida antud võimalikus maailmas teha tuleb. Seda, kas saab anda hüve üldisema deinfitsiooni, sõltub sellest, kas on mingi ühisosa selle vahel, mis tuleb teha kõigis võimalike maailmades.

Vaatame nüüd selle tähendust avatud küsimuse jaoks. Kui me väidame, et looduslik omadus P on juhul, kui on võimalik, et millelgi on P, hea, siis küsimus, kas P on hea, tähendab küsimust, kas P on hea nendel tingimustel,  mis konkreetsetes maailmades, kus P on võimalik, esinevad. Kuna konkreetsetes võimalikes maailmades P mõjutab konkreetsete inimeste ja teiste olendite elu, siis võib avatud küsimus osutada küüniliseks küsimuseks, kas P-d võib neile inimestele ja teistele olenditele tagamata jätta ainult selle pärast, et P on looduslik omadus.

Eetilise teo deontiline komponent ja teo tulemuslikkuse komponent

Eetilise teo deontiline komponent ja teo tulemuslikkuse komponent

Karmo Talts 

Vaatame, kas teleoloogilisele eetikale on võimalik anda deontiline komponent. Kui tegu viib maailma selle telosele lähemale, aga teo sooritaja ei teinud seda kavatsusega viia maailma selle telosele lähemale, siis tal ei täitnud oma kohust viia maailma selle telosele lähemale.

Vaatame nüüd võimalust, et teo tulemused üldse ei loe, loeb ainult see, kas tegija kavatseb maailma viia selle telosele lähemale. See nullib ära vajaduse oma tegusid planeerida, sest planeerimine muudab teo tulemust, mitte kavatsust, millega tegu sooritatakse. Lisaks tekib küsimus, kas keegi, kes telost valesti mõistab, teeb hea teo, kui ta püüab oma teoga viia maailma selle telose poole, mille ta usub maailmal olevat.

Vaatame nüüd vooruseetikat. Kui keegi saab oma tegude läbi paremaks või vooruslik inimene ei muutu halvemaks, aga ei kavatsenud seda nii, siis ta ei täitnud oma kohust olla vooruslik.

Vaatame nüüd võimalust, et see, kas tegutseja muutub paremaks või vooruslik inimene ei muutu halvemaks, ei loe, loeb ainult see, kas ta kavatses käituda vooruslikult. See nullib ära vajaduse tegelikult ennast kujundada ja tegelikult vältida halvemakas muutumist, sest loeb ainult kavatsus. Lisaks tekib küsimus, kas keegi, kes voorusi valesti mõistab, täidab oma kohust, kui ta püüab käituda vooruslikult.

Vaatame nüüd võimalust, et ka deontilise eetika puhul tegude tulemused loevad. Siis võib juhtuda, et mõnikord siis, kui püütakse täita oma moraalset kohust, nurjutakse selles ja tekib uus kohustus edaspidi oma moraalse kohuse täitmises õnnestuda. Muidugi tuleb selleks, et see edaspidi õnnestuda saaks, tegutseda kavatsusega oma moraalset kohustust täita. 

Demagoogi kihlvedu

Demagoogi kihlvedu 

Karmo Talts 

 

Oletame, et demagoog ütleb sulle, et kui sa kogu oma raha tema arvele üle ei kanna, siis sa lähed põrgusse.

Vaatame nüüd demagoogi väite tõeväärtuste ja sinu tegevuste võimalikke kombinatsioone. Kui sa  kogu oma raha demagoogi arvele üle ei kanna, siis sa lähed põrgusse ja sa kannad oma raha tema arvele üle. Kui sa kogu oma raha tema arvele üle ei kanna, siis sa lähed põrgusse ja sa ei kanna oma raha tema arvele üle. Kui sa  kogu oma raha demagoogi arvele üle ei kanna, siis sa ei lähe põrgusse ja sa kannad oma raha tema arvele üle. Kui sa  kogu oma raha demagoogi arvele üle ei kanna, siis sa ei lähe põrgusse ja sa ei kanna oma raha tema arvele üle. .

Vaatame nüüd, millistel võimalustel on demagoogi argumendi järgi kõige raskemad tagajärjed. Kui sa  kogu oma raha demagoogi arvele üle ei kanna, siis sa ei lähe põrgusse ja sa kannad oma raha tema arvele üle, siis demagoogi argumendi järgi kaotad sa ainult raha. Kui sa kogu oma raha tema arvele üle ei kanna, siis sa lähed põrgusse ja sa ei kanna oma raha tema arvele üle, siis demagoogi argumendi järgi lähed sa põrgusse.

Tõesuse esinemisjuhud ja valetaja paradoks

Tõesuse esinemisjuhud ja valetaja paradoks

Karmo Talts

 

Vaatame valetajalauset omaduste ja omaduste eisnemijuhtude eristuse seisukohast, Kui valetajalause väidab endal olevat vähemalt ühe vääruse esinemisjuhu, siis ta on väär siis, kui tal pole mitte ühtegi vääruse esinemisjuhtu. Kui ta on tõene, siis tal on vähemalt üks vääruse esinemisjuht.

Vaatame nüüd, kas on võimalik kohandada vasturääkivuse seadust nii, et selle paradoksiga toime tulla. Väitel ei saa korraga olla ja mitte olla üks ja sama tõesuse esinemisjuht. 

Vaatame nüüd võimalusi vääruse käsitlemiseks. Kui me mõistame seda, et väitel on tõesuse esinemisjuhte arvul x, nii, et väide on suhetes, mida on arvul x, tõene, siis väide on mingis suhtes väär siis, kui ta pole selles suhtes tõene.

Vaatame nüüd uuesti võimalust, et valetajalause väidab, et ta väidab endal olevat vähemalt ühe vääruse esinemisjuhu. Kui ta on tõene, siis ta on selles suhtes tõene, et tal on vähemalt üks vääruse esinemisjuht. Kui ta on väär, siis ta on selles suhtes väär, et tal pole ühtegi vääruse esinemisjuhtu. Viimane võimalus on vasturääkiv. 

Vaatame nüüd võimalust, et valetajalause väidab endal olevat kõik vääruse esinemisjuhud, Kui ta on tõene, siis on ta tõene selles suhtes, et tal on kõik vääruse esinemisjuhud ja väär siis, kui ta on väär selles suhtes, et tal puudub vähemalt üks vääruse esinemisjuht. Esimene võimalus on vasturääkiv.

Söödavate seente eristamine mitte-söödavatest ja tõeteooriad

Söödavate seente eristamine mitte-söödavatest ja tõeteooriad 

Karmo Talts

 

Vaatame küsimust, kas meie leitud seene puhul on tegu šampinjoni või valge kärbseseenega, erinevate tõeteooriate seisukohast. Tõe vastavusteooria järgi juhul, kui mõlemad väited pole väärad, vastab üks neist väidetest tegelikkusele ja juhul, kui neist vastab tegelikkusele väide, et tegu on valge kärbseseenega, siis on eksimisel ohtlikud tagajärjed.

Vaatame nüüd tõe koherentsusteooriat. See, kas väited, et tegemist on valge kärbseseenega ja et tegemist šampinjoniga, on meie teooriaga kooskõlas, sõltuvad meie teooriast. On võimalik, et kahe sarnase teooria puhul, mis erinevad teineteisest ainult detailsuseasteme poolest, erineb see, kas ja kumb neist väidetest meie teooriale vastu räägib. See, kui meie teooriast lähtumine on eluohtlik, räägib küll meie teooriast kasutamise vastu, aga otseselt ei puutu selle tõesusesse.

Vaatame nüüd väidete konventsionalistlikku põhjendamist. Kui mingis kultuuritraditsioonis puudub eristus valgete kärbseseenete ja šampinjonide vahel, siis antud küsimust isegi ei püstitu. Seda, millised tagajärjed on antud seente söömisel, võib sõltuvalt kultuurist endast tõlgendada mitte seente söömise, vaid mingi muu teguri mõjuna.

Vaatame nüüd pragmaatilist tõeteooriat. Mürgiste seente eristamisel mitte-mürgistest on selged praktilised tagajärjed ja kui me ei suuda veel mürgiseid seeni mitte-mürgistest eristada, siis on teaduse arendamisel selle eesmärgi nimel praktilised tagajärjed. Samas pragmaatilisest vaatekohast on seente uurimisel aspekte, millel pole erilisi praktilisi tagajärgi. St., et ainult osa seeneteadlaste avastustest on tõed.

Vaatame nüüd semantilist tõeteooriat.  Kui mõlemad väited pole väärad, siis on nii, nagu üks neist väidetest ütleb. Kui on nii, et tegu on valge kärbseseenega, siis on eksimisel ohtlikud tagajärjed.

Vaatame nüüd dekonstrueerimist. Kui leidub kultuure, kus ei teheta vahet šampinjonide ja valgete kärbseseente vahel, siis leidub tekste, mis seda eristust ei tee. Kui selline kultuur võimaldab seene söömise tagajärgi teisiti tõlgendada, siis võib väita, et välisteksti ei leidu, sest ühe teksti järgi olid negatiivsed tagajärjed seene söömisel ja teise järgi mitte.