Hüve iseendas ja hüve meie jaoks
Karmo Talts
Vaatame võimalust lähenda hüvele mitte nii, nagu
Kant lähenes hüvele, vaid nii nagu Kant lähenes olemisele. Hüve iseendas
tuleb eristada hüvest meie jaoks.
Vaatame nüüd, mis teeb
kogemuse, et mõned teod on hüvelised, võimalikuks. Kui me lähtume arusaamast,
et võimatut ei pea tegema, siis teeb selle kogemuse vähemalt osalt
võimalikuks see, me kogeme maailma sellisena, milles mõnesid tegusid on
võimalik sooritada.
Vaatame nüüd, kus tuleb erinevus kahe erineva
inimese hüve-kogemuse vahel. Üks võimalus on, et näiteks altruistil ja
egoistil pole päris sama vormiga kogemus, nii, et nii altruist, kui ka
egoist küll tajuvad maailma sellisena, kus on võimalik sooritada
heategusid, aga egoist ei koge neid tegudena, mis siis, kui neid
sooritatakse, kutsuvad esile moraalse rahulolutunde.
Vaatame nüüd
võimalust, et kogemus, et tegu kutsub esile moraalse rahulolutunde, on sisuline kogemus. Siis on võimalik, et vähemalt osa altruiste
on minevikus sooritanud heategusid ja teavad oma kogemusest, et need
kutsuvad esile moraalse rahulolutunde ja vähemalt osa egoiste pole
sooritanud heategusid ja neil puudub (seni) kogemus, et heategude
sooritamine kutsub esile moraalse rahulolutunde.