Tähenduse naturaalne ja pragmaatiline komponent

Toon selle postituse juures ära ühe oma vanema postituse lingi

https://dialoogid2.blogspot.com/2025/08/osutus-ja-objektide-vaheline-sarnasus.html 

 

Tähenduse naturaalne ja pragmaatiline komponent 

Karmo Talts

 

Vaatame, kas üksikmõistete tähenduse saab naturaliseerida. Valge mõiste on teatud värvuse märk. Lume mõiste on külmunud veekristallide märk. Jne.

Vaatame nüüd vastuväiteid sellisele käsitlusele. Me kasutame mõisteid, et rääkida ka nendest nähtustest, millega me veel pole kokku puutunud. Lumekoguste, mida me veel pole näinud, märke me pole kogenud.Valge värvuse esinemisjuhtude, mida me pole veel näinud, märke me pole kogenud. Jne.

Vaatame nüüd tähenduse pragmaatilist komponenti. Kuigi mõiste on juhtudel, kui me oleme adekvaatsest kogemusest abstraheerunud, märk reaalsetest objektidest, on ebapraktiline mitte kasutada mõistet nende objektide kohta, millega me pole kokku puutunud, kuid mis on sarnased objektidega, mille märk mõiste on. Sellepärast me kasutame mõisteid ka võimalikest objektidest, millega me pole veel kokku puutunud ja mis on meile tuttavate objektide sarnased, rääkimiseks.

Vaatame nüüd väidete sõnastamist. Ma kombineerime mõisteid, mis eraldi võttes on märgid reaalsetest objektidest, et esitada hüpoteetilisi väiteid objektide võimalikust koosesinemisest. Lisaks kombineerime me omavahel seotud objektide märke, et esitada väiteid nendest võimalikest omavahel seotud objektidest, mis on meile tuttavate omavahel seotud objektidega sarnased, rääkimiseks.

Tõde looduslike omaduste ja suhete kohta ning mitte-looduslike suhete ja omaduste stabiilsus

Tõde looduslike omaduste ja suhete kohta ning mitte-looduslike suhete ja omaduste stabiilsus

Karmo Talts

 

Vaatame tõe naturaliseerimise piire. Kui predikaat P-le vastab mingi looduslik omadus või suhe, siis taandub väite, et objektidel on P, tõesus sellele, et kõne all olevatel objektidel on see looduslik omadus või nad osalevad selles looduslikus suhtes.

Vaatame nüüd võimalusi selle tõe mõistmise laiendamiseks. Kui predikaat P-le vastab mingi mitte-looduslik omadus või suhe, mis on piisavalt stabiilne, siis taandub väite, et objektidel on P, tõesus sellele, et kõne all olevatel objektidel on see mitte-looduslik omadus või nad osalevad selles mitte-looduslikus suhtes.

Vaatame nüüd paradoksaalseid juhte. Ei ole mingit stabiilset looduslikku või mitte-looduslikku omadust, mis kujutaks endast väärust kui sellist või heteroloogilisust kui sellist. Kui väide P on stabiilselt väär, siis leidub omadus, mis ei ole väärus, mida P väidab objektidel olevat või leidub suhe, milles P väidab objekte osalevat, ja objektidel pole seda omadust või nad ei osale selles suhtes. Kui sõna x on stabiilselt heteroloogiline, siis leidub omadus, mis pole heteroloogilisus või autoloogilisus ja mida x väljendab ja mis ei käi x-i kohta.

Muutuva reaalsuse ja aeglaselt muutuva mõtlemise dialektika

2019/2020 kirjutatud tekst

 

Muutuva reaalsuse ja aeglaselt muutuva mõtlemise dialektika

Karmo Talts

Uurime muutuva reaalsuse ja mõtlemise vastuolu dialektiliselt. Isegi siis, kui meie mõtted on adekvaatsed, ei tähenda tegelikkuse muutumine automaatselt meie mõtlemise muutust ja seega tekib vastuolu meie minevikus adekvaatsete mõtete ja muutunud tegelikkuse vahel.
Sünteesime nüüd mõtlemise ja muutunud tegelikkuse. Selleks sünteesiks on muutunud mõtlemine, mis vastab muutunud tegelikkusele.
Püüame nüüd seda sünteesi eitada. Esmapilgul on selliseks eituseks uued muutused tegelikkuses, aga tegemist ei ole eitusega uuel tasandil, sest seni adekvaatse mõtlemise ja muutunud maailma vastuolu on meile juba tuttav. Küll aga on kõrgema järgu eitus see, kui meie mõtlemine ei suuda piisavalt kiiresti muutuda, jäädes osaliselt ikkagi ebaadekvaatseks.
Püüame nüüd sünteesida aeglaselt areneva mõtlemise ja kiiresti muutuva tegelikkuse. Selleks sünteesiks võiks olla skepsis vähem abstraktsete ideede suhtes, sest tegelikkuse osad muutuvad kiiremini, kui tegelikkuses esinevad regulaarsused ja abstraktsemad adekvaatsed ideed vastavad tegelikkuses esinevatele regulaarsustele.
Muidugi on võimalik, et muutub ka see, kui sageli ilmnevad väiksema regulaarsusega ilmnevad nähtused ja me peame oleme veelgi skeptilisemad ideede suhtes, mis ei ole väga kõrge abstraktsuse astmega. Küsimus, kas võib muutuda ka see, kui sageli ilmnevad seni kõige regulaarsemalt ilmnevad nähtused ja seega tuleb olla skeptiline olla ka kõige abstraktsemate ideede, mis on seni adekvaatsed, suhtes, on miski, mille tõenäosust on võimatu hinnata, sest tõenäosuse hindamine ise lähtub sellest, et leidub nähtusi, mis ilmnevad praktiliselt alati.   

Vestlus vastandamisest

Mahu tõttu raamatust välja jäänud dialoog. 

Vestlus vastandamisest

Karmo Talts

Martin: Sakslased on eriline rahvus.
Autor: Kas see ei ole kummaline väide?
Martin: Kuidas nii?
Autor:  Iga rahva puhul ju rullub lahti tema olemine ja sellepärast on iga rahvas eriline.
Martin: Aga sakslastel on eriline suhe olemise kui sellisega.
Autor: Ma ei ole kindel, kas nii ei võiks ka mõni indiviid väita, et tal on erilisem suhe olemisega, kui kõigil teistel.
Martin: Ma ei mõista, milles siin analoogia seisneb.
Autor: Oletame et see eriline isik sureks. Kas siis olemine varjuks sellega lõplikult?
Martin: Ah seda pead sa silmas, et saksa rahva häving ei oleks veel lõplik olemiskaotus?
Autor: Just. Muidugi, kui maailma jääkski ainult sakslased, siis oleks selline oht olemas.
Martin: Ahhaa, ja kui üks rahvas töötab teiste rahvaste vastu, siis ta hävitab olemise alternatiivseid võimalusi lahti rulluda?
Autor: Just, eristumine mitte oma eripära arendades, vaid teiste eripära tõrjudes, piirab olemise võimalusi lahti rulluda.
Martin: Kas see kehtib üksnes rahvaste kohta?
Autor: Ei, ka see on olemist varjutav, kui üks liik teisi hävitab.
Martin: Aga teistel liikidel ei ole keelt. Kas siis keel ei ole olemise koda?
Autor: Aga asjast on ju kaks viisi rääkida. Üks viis on asi rääkides teistele asjadele vastanda ja teine rääkida asja enda omapärast.
Martin: Üksteisele vastandav rääkimine on siis olemist varjav. Aga mis toimub asjadest endast rääkimisega?
Autor: Asjade varjatusest suhtelisse avatusse tõstmine, loomulikult. Ehk siis tuleb teist liiki olendite puhul rääkida mitte sellest, mida nad pole, vaid seda, mida nad on ja mil viisil nad seega olemist avavad. 

Algusesse tulemine

Mahu tõttu raamatus välja jäänud dialoog

 

Algusesse tulemine
Karmo Talts 

    
Mõtleja: See mobiiltelefon ikka ei taha teha seda, mida ma temalt ootan. Küll see seadestu ikka valitseb meie elude üle.
Müstik: Kui lubate, siis ma aitaks teid. Milles teie probleem telefoniga seisabki?
Mõtleja: Selles ja selles.
Müstik: Vajuta siia.* Kui lubate, siis ma vestleks hetke teiega filosoofilistel teemadel?
Mõtleja: Aga palun. Olen ju teile tänu võlgu abi eest.
Müstik: Ma tahaks rääkida mehhaniseerimise eelsest põllumajandusest. Selle näiteks toon ma adra ja hobusega kündmise.
Mõtleja: Oi, see on armas teema.
Müstik: Kui küntakse, siis muutub muld taimede juurte jaoks paremini läbistatavaks.
Mõtleja: Mis siis selles olulist on?
Müstik: Aga see, et sellega on muld seatud nii, et looduse energiad on juurtele paremini kättesaadavad. Ader ja tehnilised oskused seda kasutada on osa seadestust.
Mõtleja: Mina pole seda väitnud.
Müstik: Ka sinu mõtlemisviisile on omane omaenda sisemine loogika.
Mõtleja: See, mida ma pidasin alguseks, on siis juba seadestu võimu all?
Müstik: Algust võib otsida ka kaugemalt, näiteks minnes tagasi teiste loomade juurde.
Mõtleja: Sa naerad minu üle.
Müstik: Mõni teine võibolla naeraks, aga mitte mina. Rääkides loomadest pean ma silmas neid, kes varjavalt esile tulevad loomadena.
Mõtleja: Kes need siis ikkagi on? 
Müstik: Näiteks on mõnda looma varem peetud jumalaks.
Mõtleja: Ja mõnedel muistsetel jumalkujudel on tõesti loomapead, need kujud korraga näitavad jumalaid loomade ja mitte loomadena.
Müstik: Veelgi vanem on kujutlus, et loomad on konkreetsete hõimude esivanemad ja ka hinged esinevad loomade kujul
Mõtleja: Hing on loom?
Müstik: Või siis osa hingest.
Mõtleja: Algusesse minna tähendab siis lihtsalt nendest, kes tulevad esile loomade ja taimedena, rohkem hoolimist?
Müstik: Tegelikult ju ongi olemas vaid loodus, isegi kui see end üha enam varjavalt avab tehiskeskkonnana, vend alguse otsimises.

*Autori märkus: sattusin selle vestluse tunnistajaks avalikus kohas ja ei saanud sellest suuremat aru. Küll aga tahan tähelepanu juhtida sellele, et müstik märkas vajalikku ikooni telefoniekraanil tänu hoolele.