Sündmuste vaheline sõltuvus ja induktsioon

Sündmuste vaheline sõltuvus ja induktsioon 

Karmo Talts

 

Vaatame sündmuste vahelist sõltuvust Russelli kalkuni mõtteeksperimendis. Kui peremees siseneb aedikusse kavatsusega kalkunit sööta, siis aedikusse sisenemine ja kalkuni söötmine mitte ainult ei ole üksteisest sõltuvad sündmused, vaid peab juhtuma midagi ebatavalist, selleks, et peremees aedikusse sisenemise järel ei söödaks kalkunit. Kui peremees siseneb aedikusse kavatsusega kalkun tappa, siis aedikusse sisenemine ja kalkuni tapmine mitte ainult ei ole üksteisest sõltuvad sündmused, vaid peab juhtuma midagi ebatavalist selleks, et peremees aedikusse sisenemis järel kalkunit ei tapaks.

Vaatame nüüd, mida kalkun teab sündmuste, mille omaduseks on olla kalkuniaedikusse sisenemised, kohta. Ta teab, et need on kalkuniaedikusse sisenemised, aga ta ei tea, et enamasti on nende sisenemiste eesmärgiks kalkunit sööta ja harva on nende sisenemiste eesmärgiks kalkun tappa.

Vaatame nüüd selle tähendust selle jaoks, mida tähendab sama tingimus. Olla kalkuniaedikusse sisenemine on ainult üks tingimuse aspekt. Päris sama tingimuse kordumine eeldab, et tingimus, mis esineb kahel erineval juhul, ei erine ühegi aspekti poolest.

Vaatame nüüd, mida see tähendab induktsiooni jaoks. Kui minevikus on sageli koos esinenud tingimuste paarid, mis koosnevad paljude aspektide poolest varem esinenud tingimustega sarnastest tingimustest, siis tulevikus, kui esineb tingimus, mis on paljude aspektide pooles sarnane esimese või teise tingimusega nendes tingimuste paarides, esineb sellega tõenäoliselt koos tingimus, mis on sarnane teise või esimese tingimusega nendes tingimuste paarides.

Oleva ja olemapidava eristus ning naturaalsete hüvede olemasolu küsimus

Oleva ja olemapidava eristus ning naturaalsete hüvede olemasolu küsimus 

Karmo Talts

Vaatame, kas on võimalik ühendada vaadet, et hüved on naturaalsed ja eeldust, et olemist ei saa tuletada olemapidavat. See, et hüve P on võimalik looduslik nähtus, et ei tähenda tingimata seda, et P esinemine on tegelikult teostunud. Kui me tuletame loodusliku hüve P võimalikkusest P olemapidamise, siis see pole olevast olemapidava tuletamine.
Vaatame nüüd olukorda, kus P on teostunud. See et P on looduslik hüve ei tähenda, et Q ei ole suurem looduslik hüve. Kui Q ja P koos esinemine on võimatu ja Q esinemine koos P esinemast lakkamisega on võimalik, siis peab kõigi teiste tingimuste samaks jäädes olema nii, et Q.
Vaatame nüüd P esinemise kestmise küsimust. Kui P esinemise kestmist ei ole võimalik tagada, siis ei pea seda tagama.

Moraaliepistemoloogia ning oleva ja olemapidava eristus

Moraaliepistemoloogia ning oleva ja olemapidava eristus

Karmo Talts

 

Vaatame oleva ja olemapidava eristust moraaliepistemoloogia seisukohast. Kui meil on vahendid olemapidava välja uurimiseks, siis see tähendab kõigest seda, et olemapidava kohta kehtivaid järeldusi saab tuletada väidete hulkadest, mis sisaldavad vähemal ühte eeldust olemapidava kohta.

Vaatame nüüd, millise kuju oleks võinud võtta sentimentaalistide vaated siis, kui nad oleks mõistnud tundeid vahendina, mis annab teadmisi olemapidava kohta. Tolleaegses kõnepruugis oleks moraalsed ideed pärinenud tunnetest ja ilmselt oleks nad mõelnud, et keerulisemad moraalsed ideid saab moodustada lihtsamatest.

Vaatame nüüd kuidas mõista mõnesid moraalseid ideid tunnetest pärinevate ideedena. Kui miski äratab meis hukkamõistu, siis on meie tundes antud pahe idee ja kui miski äratab meis heakskiitu, siis on meie tundes antud hüve idee. 

Põhjendus, miks induktsioon ei põhine alati indiviidi harjumusel, ja põhjendused, miks erinevad individid on kahte tingimust kogenud alati koos esinevatena

Põhjendus, miks induktsioon ei põhine alati indiviidi harjumusel, ja põhjendused, miks erinevad individid on kahte tingimust kogenud alati koos esinevatena 

Karmo Talts

Vaatame, kas selleks, et veenduda, et A ja B ei esine alati koos, on vaja kogeda, et A ja B ei esine alati koos. Kui kogemise all pidada silmas seda, et kogetakse seda isiklikult, siis piisab sellest, et usaldusväärne isik räägib meile, et ta on kogenud A-d esinemas ilma B-ta või B-d esinemas ilma A-ta või jõuab informatsioon meieni usaldusväärsete isikute ahela kaudu.
Vaatame selle tähendust induktsiooni jaoks. Kui induktiivne põhjendus põhineb rohkem kui ühe indiviidi kogemusel, siis pole tegemist selle indiviidi harjumuspärasel kogemusel põhineva põhjendusega. Seda, miks rohkem kui üks indiviid on alati kogenud, et A ja B esinevad alati koos, ennast tuleb seletada.
Vaatame nüüd selle, et rohkem kui üks indiviid on alati kogenud, et A ja B esinevad alati, võimalikke seletusi. Üks neist on, et A ja B esinevadki alati koos ja ei ole ilma eksituseta võimalik ühte neist kogeda ilma teiseta. Teine neist on, et kõik need indiviidid on veetnud oma elu sarnastes tingimustes (need tingimused võivad olla sarnased vähesel määral) ja nendes tingimustes esinevadki A ja B alati koos. 

David Hume arusaam ajast ja tuleviku saabumise kohta käiva hüpoteesi põhjendus

David Hume arusaam ajast ja tuleviku saabumise kohta käiva hüpoteesi põhjendus

Karmo Talts

Vaatame David Hume’i eeldust, et aeg on tervik, mille osad üksteisele järgnevad, empiristlikult. Aeg oma senises kulus on tervik, mille osad järgnevad üksteisele. Ajahetkel t  puudub meil kogemus, et ajal on osasid, mis järgnevad ajahetkele t.
Vaatame nüüd seda, millel põhineb hüpotees, et ajal on osasid, mida me pole veel kogenud ja mis järgnevad kõige viimasele aja osale, mida me juba oleme kogenud. Minevikus on alati kõige viimasele kogetud aja osale järgnenud uus aja osa. Seega põhineb see hüpotees induktsioonil.