Tarbimise ajaline mõõde ja inimestevahelised suhted

Tarbimise ajaline mõõde ja inimeste vahelised suhted

Karmo Talts 

 

Vaatame tarbimist rahamajanduses diakroonilise ja sünkroonse mõõtme eristuse seisukohast. Diakrooniline mõõde on siin minimaalne: toote või teenuse saab tarbija kätte peaaegu kohe peale maksmist.

Vaatame nüüd selle tähendust inimestevaheliste suhete jaoks. Teenindaja ja teenindavate vaheline suhe on midagi põgusat ja ajutist.

Vaatame nüüd kinkimismajandust. Kui kink anda usaldusväärsele osapoolele, siis võib vastu-kingi saada alles pikema aja pärast.

Vaatame nüüd selle tähendust inimestevaheliste suhete jaoks. Kinkide vahetajate vahel kujuneb pikemaaegne suhe, mida iseloomustab see, et nad usaldavad üksteist, mitte raha-institutsiooni. 

Toote lõpphind ja majandussüsteem

 

                                Toote lõpphind ja majandussüsteem

                                Karmo Talts

 

Uurime toote lõpphinna määramist. Kuna tihtipeale ei müü tootja toodet lõpptarbijale, vaid edasimüüjale, siis määrab turg hinna mitu korda –kõigepealt nii kõrge hinna, nagu edasimüüja(d) on toote eest nõus maksma ning mille eest on tootja või edasimüüja edasimüüjate ahelas nõus müüma ja seejärel nii kõrge hinna, nagu lõpptarbija on nõus toote eest maksma ning mille eest edasimüüja on nõus müüma .

Uurime nüüd hinda, mida lõpptarbija on nõus võimalusel maksma. Muidugi maksaks lõpptarbija võimalusel vähem, seega maksaks  tarbija võimalusel hinda, mis vastab hinnale, millega omandab kauba edasimüüja.

Uurime nüüd võimalust kaupa edasi müüa sellise hinnaga, nagu edasimüüja on selle omandanud. Sellise hinnaga on toodet võimalik edasi müüa siis, kui edasimüüjaks olev indiviid tegeleb heategevusega või kui edasimüüjaks on riik.

Uurime nüüd seda, miks võiks olla riikide motiiviks süsteemi, kus edasimüügi õigus kuulub ainult riigile, kehtestamiseks. Mitmekordne turu poolne hinnamääramine paneb tarbija rahakotile täiendava koorma, mille vastu võitlemise võib riik endale eesmärgiks seada.

Uurime nüüd probleeme, mis majandussüsteemiga, kus edasimüügi õigused on ainult riigil, võivad kaasneda. Kuna puuduksid konkureerivad edasimüüjad, kes püüavad tootjale maksta rohkem, kui teised potentsiaalsed edasimüüjad, siis võiks väita, et tegu on turumoonutusega. Samas selline süsteem lihtsalt nihutaks konkurentsi raskuspunkti –tootjad konkureeriks selle osas, kes teeb riigile parema pakkumise.

Mõtleme missugune nimi sobiks meie poolt uuritud majandussüsteemile. Kuigi see meie praeguse majandussüsteemi nimes ei kajastu, siis on paljuski tegemist edasimüügimajandusega. Seega sobib meie poolt uuritud majandussüsteemi nimeks näiteks riigilemüügimajandus.

Tarbimisvõimaluste ebavõrdne jagunemine

 

Tarbimisvõimaluste ebavõrdne jagunemine

Karmo Talts

               

Uurin selles töös ebavõrdsust tarbimise seisukohast. Selleks analüüsin seda, miks rahaliste vahendite ebavõrdne jagunemisel üldse on tarbimise seisukohast negatiivsed küljed, seda, kuidas rahaliste vahendite jagunemise ebavõrdsus on seotud võimalusega tooteid ja teenuseid tarbida , seda, kuidas on tarbimisvõimalused seotud hindadega, ja seda, kas kapitalismi tingimustes on võimalik toodete ja teenuste tarbimisvõimaluste jagunemise ebavõrdsust leevendada.   

Uurime ebavõrdsust toodete ja teenuste tarbimisvõimaluste seisukohast. Sellisest seisukohast ei saa rahaliste vahendite ebavõrdne jagunemine olla halb iseenesest, vaid ainult määral, mil sellega on seotud tarbimisvõimaluste ebavõrdsesse jagunemisse. Kui kellelgi on vähe rahalisi vahendeid, on tal vähem võimalusi tooteid ja teenuseid tarbida.

Uurime nüüd rahaliste vahendite hulga ja tarbimisvõimaluste seoseid. Sama rahahulga eest oleks võimalik rohkem tarbida, kui hinnad oleks odavamad. Seega võib ebavõrdsuse negatiivset mõju analüüsida ka hindade seisukohast.

Uurime nüüd hindade ja kasumitaotluse seost. Olukorras, kus taotletakse võimalikult suurt   kasumimarginaali, pakutakse kaupu ja teenuseid kõige kõrgema hinnaga, mille eest neid on veel võimalik müüa.

Vaatame nüüd tarbimisvõimaluste ebavõrdse jagunemise ja kasumitaotluse seost. Olukorras, kus ei taotleta võimalikult suur kasumimarginaali, on võimalik müüa tooteid ja teenuseid hinna eest, mis toob ettevõtjatele siiski kasumit, aga mis pole kõige kõrgem hind, mille eest kaupu ja teenuseid on veel võimalik müüa. See tagaks selle, et tarbijatel on  võimalik sama rahahulga eest rohkemaid tooteid ja teenuseid tarbida ning seega vähendaks ebavõrdsust tarbimisvõimaluste jagunemises.

Uurisin selles töös ebavõrdsust tarbimisvõimaluste jagunemise seisukohast. Leidsin, et vaesematel inimestel on väiksemad võimalused tooteid ja teenuseid tarbida, et madalamate hindade korral jõuaks ka vaesemad inimesed rohkem tarbida, millest tuleneb see, et kapitalismi tingimustes oleks toodete ja teenuste tarbimisvõimaluste jagunemise ebavõrdsust võimalik leevendada siis, kui ettevõtjad küll taotleks kasumit, nende eesmärgiks aga ei oleks võimalikult suur kasumimarginaal ja nad hoiaks hinnad tasemel, mille puhul on tarbimisvõimalused vähem ebavõrdselt jaotatud.

Kapitali akumuleerumine ja raharinglus

 

                Kapitali akumuleerumine ja raharinglus

                Karmo Talts

               

Uurin selles töös kapitali akumuleerumise mõju raharinglusele. Selleks vaatlen seda, kuidas mõjutab kapitali kogunemine jõuka vähemuse kätte ringluses oleva raha hulka, analüüsin seda, kuidas on võimalik raha, mille eest ei tarbita, turule tagasi suunata ja vaatan, mida minu uurimuse tulemused tähendavad panganduskriiside jaoks.

Uurime kapitali akumuleerumist. Kui jõuka vähemuse jõukus kasvab, siis ületab selle vähemuse liikmete jõukus taseme, mis on nende tarbimisvajaduste rahuldamiseks vajalik.

Uurime nüüd seda, mis saab siis, kui arvestatav hulk raha on inimeste käes, kes selle eest ei tarbi. Kui jõuka vähemuse käes olevat raha ei asenda mujalt pärit rahaga või raha ei suunata ringlusesse tagasi tarbimisest erinevate meetoditega, siis ringluses oleva raha hulk väheneb.

Vaatame seda, kas reaalses kapitalismis ringluses oleva raha hulk väheneb kapitali akumuleerumise tagajärjel. Kapitalism on jäänud jätkusuutlikuks.

Uurime, kas osa akumuleerunud rahast suunatakse turule tagasi. Pangad laenavad raha. Seega kapitalismis osa akumuleerunud raha suunatakse tagasi turule. Kuna laenud tuleb tagasi maksta, siis toimub raha turule tagasi suunamine ilma jõukuse ümber jaotamiseta.

Vaatame nüüd meie järelduste tähendust panganduskriiside jaoks. Kuna piisava intensiivsusega tarbimise tagamiseks tuleb osa akumuleerunud rahast turule tagasi suunata, siis on laenamine vajalik, et kapitalism saaks üldse kestma jääda. Seega ei saa laenamist kapitalismi eksistentsi ohtu panemata ära kaotada ja kapitalismis on panganduskriisid regulaarselt ilmnev paratamatus. 

Uurisin selles töös kapitali akumuleerumist. Leidsin, et jõuka vähemuse kätte koguneb rohkem raha, kui on nende tarbimisvajaduste rahuldamiseks vaja. Kuna osa akumuleerunud rahast laenatakse välja, siis püsib kapitalism suhteliselt jätkusuutlikuna hoolimata sellest, et varade ümberjagamist ei toimu. Leidsin ka seda, et kuna laenamine on kapitalismi käigushoidmiseks paratamatult vajalik, siis on regulaarselt ilmnevad panganduskriisid kapitalismis paratamatud. 

Töö ja kasumihankimise väärtus

 

    Töö ja kasumihankimise väärtus

                Karmo Talts

 

Vaatame töö ja väärtuste suhet töövilja vajalikkuse seisukohast. Kui töövili pole vajalik, siis pole tööl väärtust.

Laiendame nüüd need tulemused kasumiteenimisele. Kui hangitud kasum pole vajalik, siis pole kasumi hankimisel väärtust.

Vaatame nüüd, miks kapitalismi tingimustes on ilmsem see, et töö võib olla väärtusetu, kui see, et kasumiteenimine võib olla väärtusetu. Osa tööviljast on mittevajalik neile, kellel on raha tarbida. Sellise töövilja järgi pole nõudlust ja juhul, kui selline töövili kujutab endast tooteid, siis on tegemist millegagi, mis nähtaval kujul kasutult laos vedeleb.

Vaatame nüüd seda, kas sellised tooted on ka tegelikult mittevajalikud. Osa sellisest toodetest oleks vajalikud neile, kellel pole raha nende toodete hankimiseks.

Vaatame nüüd töövilja, mis on vajalik neile, kellel on raha tarbida. Sellistel toodetel ja teenustel on hind.

Vaatame nüüd raha väärtust. Näiliselt on raha väärt nii palju, kui selle eest on võimalik tarbida. Tegelikult on raha vajalik neile, kes raha olemasolu korral selle eest ka tõesti tarbiks. Raha väärtuse suhtelisuse mitte märkamise tõttu tekib illusioon, et raha, mille eest reaalselt ei tarbita, on raha omaniku jaoks sama väärtuslik, kui need tooted ja teenused, mida selle raha eest saaks tarbida.

Vaatame nüüd, kas raha on selle tõttu väärtuslik, et rahaga saab teha raha. Selle osa rahast, mida raha eest tehakse ja mille eest ei tarbita, väärtus raha tegija jaoks on illusoorne. Seega määral, mil raha abil tehtud raha kujutab endast raha, mille eest ei tarbita, on see illusioon, et rahale annab väärtuse raha, mida selle raha abil tehakse.