The Assumption That Labor Creates Value and Private Property

Translation of https://dialoogid2.blogspot.com/2026/01/eeldus-et-too-loob-vaartust-ja-eraomand.html from Estonian.

 

The Assumption That Labor Creates Value and Private Property 

Karmo Talts

 

Let's examine at the justification for the Marxist notion that property should belong to workers. It is based on the assumption that value is created by labor. 

Let's examine now whether this assumption necessarily justifies the fact that property should be common. Common property can be justified based on the assumption that value is created by collective labor. 

Let´s examine now what the does assumption that each worker creates value with his own labor justify. Then each worker has the right to the value he has created. 

Let´s examine now one possible view of the origin of private property. In the beginning, the one who has created something with his own labor uses it himself or exchanges it with others. Exploitation arose in one way or another from the unjust appropriation of value belonging to others. One form of exploitation was the overt unjust acquisition of value, either by force or by taking it away when the owner, who had acquired the property in a fair manner, did not look after his property, etc. Another form of exploitation was the covert unjust acquisition of value, where the more cunning party made a bad exchange to the detriment of the less cunning party. 

Let's consider now one possible moral and legal view of private property. The individual has a moral right to the value created by his own labor or acquired in a fair exchange. The law must protect private property thus acquired, provide penalties for unjust means of acquiring property, and provide means for the return of the unjustly acquired value to the individual whose rights to private property have been violated.

Eraomand ja seadused

Eraomand ja seadused

Karmo Talts

 

Vaatame eraomandit seaduste seisukohast. Indiviidil on õigus sellele, mille ta on seaduslikult omandanud.

Vaatame nüüd selle tähendust õiguse eraomandile legitiimsuse jaoks. Õigus eraomandile on olemasoleval kujul legitiimne määral, mil on seda olemasolevad seadused. 

Eeldus, et töö loob väärtust, ja eraomand

Eeldus, et töö loob väärtust, ja eraomand 

Karmo Talts 

 

Vaatame marksistliku arusaaama, et omand peaks kuuluma töölistele, põhjendust.  See põhineb eeldusel, et väärtust loob töö.

Vaatame nüüd, kas see eeldus tingimata põhjendab seda, et omand peaks olema ühine.  Ühisomandit saab põhjendada lähtudes eeldusest, et väärtust luuakse ühise tööga.

Vaatame nüüd, mida põhjendab eeldus, et iga tööline loob väärtust omaenda tööga. Siis on igal töölisel õigus just enda poolt loodud väärtusele.

Vaatame nüüd ühte võimalikku vaadet eraomandi sünnile. Alguses see, kes on midagi oma tööga loonud, kasutab seda ise või vahetab seda teistega. Ekspluaterimine sündis ühel või teisel viisil teistele kuuluva väärtuse ebaõiglasest omandamisest. Üheks ekspluateerimisse vormiks oli varjamatu ebaõiglane väärtuse omandamine, kas jõu abil või selle ära võtmine siis, kui omanik, kes on omandi hankinud õiglasel viisil, oma omandit ei jälginud jne. Teiseks ekspluateerimise vormiks oli varjatud ebaõiglane väärtuse omandamine, kus kavalam osapool tegi halba vahetust, mis oli vähem kavala osapoole kahjuks.

Vaatame nüüd ühte võimalikku moraalset ja juriidilist vaadet eraomandile. Indiviidil on moraalne õigus omaenda tööga loodud või õiglase vahetuse käigus omandatud väärtusele. Seadus peab kaitsma sel viisil hangitud eraomandit, määrama karistused ebaõiglastele omandi hankimise viisidele ja tagama vahendid ebaõiglaselt omandatud väärtuse tagastamiseks indiviidile, kelle õigusi eraomandile on rikutud.

Private Property and the Right to Minimal Property

Translation of https://dialoogid2.blogspot.com/2025/08/eraomand-ja-oigus-minimaalsele-omandile.html

Private Property and the Right to Minimal Property 

Karmo Talts 

 

In this work, I examine how much private property an individual is entitled to, what the concept of minimal property would mean, and whether it is possible to ensure that an individual has minimal property. 

The claim that individuals have the right to private property is very abstract. Let us try to make it more concrete. Taking away a part of a person’s assets, no matter how rich he is, is considered a violation of their right to private property. If we do not accept the view that the concept of private property is inconsistent and vague, then we must conclude that the right to private property means the right to any amount of property. Thus, the value of the private property to which an individual is entitled cannot be expressed in absolute numbers, but in percentages – an individual is entitled to one hundred percent of his assets. 

Let us now look at what this means for extremely poor people. If someone has nothing, then one hundred percent of the value of their assets is zero, and their right to private property is not violated by the fact that they have nothing. 

Now let us compare this view with the view that the right to private property can be expressed in absolute terms. If the maximum value of private property to which an individual is entitled can be expressed in absolute terms, this does not in itself mean that the very rich should be deprived of anything. Namely, taking away from them the portion of their assets that exceeds the maximum value of the assets to which an individual is entitled would not violate the rights of the rich, but keeping it would not directly violate anyone's rights either. If, however, the value of the minimum private property to which an individual is entitled can be expressed in absolute terms, then every individual is entitled to assets of at least that value, and assets of that value must be guaranteed to them. 

Let us consider whether it would be possible to guarantee an individual assets of a certain minimum value. Since an individual has the right to use his assets as he wishes, he may lose them as a result of his own actions, and no one else can guarantee his right to assets of minimal value. However, if there were a moment in an individual's life, such as the moment of adulthood, or certain moments - for example, the moment of reaching retirement age could be added to the moment of adulthood - when he must be guaranteed assets of a certain minimal value, then it would be possible to establish the level of minimal assets to which a person is entitled at that moment or at those moments. After the moment when an individual has the right to assets of minimal value, it is no longer a moment when a person must be guaranteed assets of minimal value, and if a person squanders the part of his assets that was guaranteed to him, then it is his personal matter. 

In this work, I examined how much private property an individual is entitled to and the concept of minimal property. I found that in our current concept of private property, the right to private property can be expressed in percentages – both the rich who have a lot and the poor who have nothing have the right to one hundred percent of their private assets. I also found that if the value of the assets to which a person is entitled could be expressed in absolute numbers, It is not mandatory to part of their assets from the rich, although it is permissible to take away the part that exceeds the maximum value of the assets to which the individual is entitled. However, assets of a minimum value should be guaranteed to all people. As to whether this is possible in practice, I found that no one else can permanently guarantee an individual's right to assets of a minimum value, because a person can lose his assets as a result of his own actions. However, it is theoretically possible to guarantee assets of a minimum value for a certain moment or certain moments in an individual's life.

Eraomand ja õigus minimaalsele omandile

 

                Eraomand ja õigus minimaalsele omandile

                Karmo Talts

               

Uurin selles töös seda, kui suurele eraomandile on indiviidil õigus, seda, mida tähendaks minimaalse omandi kontseptsioon ja kas on võimalik tagada seda, et indiviidile kuulub minimaalne omand.

Väide, et indiviididel on õigus eraomandile, on väga abstraktne. Katsume seda konkretiseerida.

Kui tahes rikkalt inimesel osa tema varade ära võtmist loetakse tema õiguse eraomandile rikkumiseks. Kui ei võeta omaks vaadet, et eraomandi kontseptsioon on läbi mõtlemata ja ebamäärane, siis tuleb järeldada, et õigus eraomandile tähendab õigust kui tahes suurele omandile. Seega ei ole eraomandi, millele indiviidil õigus on, väärtus väljendatav mitte absoluutarvudes, vaid protsentides –indiviidil on õigus sajale protsendile oma varadest.

Vaatame nüüd seda, mida see tähendab äärmiselt vaeste inimeste puhul. Kui kellelgi midagi ei ole, siis on sada protsenti tema varade väärtusest null ja tema õigust eraomandile see ei riku, et tal midagi pole.

Võrdleme nüüd seda vaadet vaatega, mille järgi õigus eraomandile on väljendatav absoluutarvude abil. Kui eraomandi suurim väärtus, millele indiviidil on õigus, on väljendatav absoluutarvuga, siis see iseenesest ei tähenda, et väga rikastelt peaks midagi ära võtma. Nimelt ei rikuks neilt selle varade osa, mis ületab varade väärtuse maksimaalse väärtuse, millele indiviidil on õigus, ära võtmine rikaste õigusi, kuid selle alles jätmine ei rikuks samuti otseselt kellegi õigusi. Kui aga minimaalse eraomandi, millele indiviidil on õigus, väärtus on väljendatav absoluutarvuga, siis on igal indiviidil vähemalt sellise väärtusega varadele õigus ja sellise väärtusega varad tuleb neile tagada.

Mõtleme nüüd sellele, kas oleks võimalik tagada indiviidile teatava minimaalse väärtusega varad. Kuna indiviidil on õigus oma varasid kasutada nii, nagu ta tahab, siis ta võib oma varadest iseenda tegevuse tagajärjel ilma jääda ja keegi teine ei saa tagada tema õigust minimaalse väärtusega varadele. Kui aga indiviidi elus oleks hetk, näiteks täiskasvanuks saamise moment, või kindlad hetked –näiteks võiks lisanduda täiskasvanuks saamise momendile pensioniikka jõudmise moment ,- mil talle peavad olema tagatud teatud minimaalse väärtusega varad, siis oleks võimalik minimaalsete varade, millele inimesel on tollel hetkel või neil hetkedel õigus, määr kehtestada. Pärast hetke, mil indiviidil on õigus minimaalse väärtusega varadele, saabumist ei ole enam tegemist hetkega, mil inimesele tuleb minimaalse väärtusega varad tagada, ja kui inimene oma vara selle osa, mis talle tagati, ära raiskab, siis on see tema isiklik asi.

Uurisin selles töös seda, kui suurele eraomandile on indiviidil õigus ja minimaalse omandi kontseptsiooni. Leidsin, et meie praeguse eraomandi kontseptsiooni puhul on õigus eraomandile väljendatav protsentide abil –nii rikkal, kellel on palju, kui vaesel, kellel pole midagi, on õigus sajale protsendile oma eraomandist. Leidsin ka, et kui varade, millele inimesele on õigus, väärtus oleks väljendatav absoluutarvude abil, siis ei peaks rikastelt midagi otseselt ära võtta, kuigi tohib ära võtta selle osa, mis ületab varade maksimaalset väärtuse, millele indiviidil on õigus. Küll aga tuleks tagada kõigile inimestele minimaalse väärtusega varad. Selle kohta, kas see on praktikas võimalik, leidsin, et püsivalt keegi teine ei saa tagada indiviidi õigust minimaalse väärtusega varadele, sest inimene võib enda tegevuse tagajärjel oma varadest ilma jääda. Küll aga on teoreetiliselt võimalik tagada minimaalse väärtusega varad mingiks hetkeks või kindlateks hetkedeks indiviidi elus.   

 

 

Kapitali akumuleerumine ja raharinglus

 

                Kapitali akumuleerumine ja raharinglus

                Karmo Talts

               

Uurin selles töös kapitali akumuleerumise mõju raharinglusele. Selleks vaatlen seda, kuidas mõjutab kapitali kogunemine jõuka vähemuse kätte ringluses oleva raha hulka, analüüsin seda, kuidas on võimalik raha, mille eest ei tarbita, turule tagasi suunata ja vaatan, mida minu uurimuse tulemused tähendavad panganduskriiside jaoks.

Uurime kapitali akumuleerumist. Kui jõuka vähemuse jõukus kasvab, siis ületab selle vähemuse liikmete jõukus taseme, mis on nende tarbimisvajaduste rahuldamiseks vajalik.

Uurime nüüd seda, mis saab siis, kui arvestatav hulk raha on inimeste käes, kes selle eest ei tarbi. Kui jõuka vähemuse käes olevat raha ei asenda mujalt pärit rahaga või raha ei suunata ringlusesse tagasi tarbimisest erinevate meetoditega, siis ringluses oleva raha hulk väheneb.

Vaatame seda, kas reaalses kapitalismis ringluses oleva raha hulk väheneb kapitali akumuleerumise tagajärjel. Kapitalism on jäänud jätkusuutlikuks.

Uurime, kas osa akumuleerunud rahast suunatakse turule tagasi. Pangad laenavad raha. Seega kapitalismis osa akumuleerunud raha suunatakse tagasi turule. Kuna laenud tuleb tagasi maksta, siis toimub raha turule tagasi suunamine ilma jõukuse ümber jaotamiseta.

Vaatame nüüd meie järelduste tähendust panganduskriiside jaoks. Kuna piisava intensiivsusega tarbimise tagamiseks tuleb osa akumuleerunud rahast turule tagasi suunata, siis on laenamine vajalik, et kapitalism saaks üldse kestma jääda. Seega ei saa laenamist kapitalismi eksistentsi ohtu panemata ära kaotada ja kapitalismis on panganduskriisid regulaarselt ilmnev paratamatus. 

Uurisin selles töös kapitali akumuleerumist. Leidsin, et jõuka vähemuse kätte koguneb rohkem raha, kui on nende tarbimisvajaduste rahuldamiseks vaja. Kuna osa akumuleerunud rahast laenatakse välja, siis püsib kapitalism suhteliselt jätkusuutlikuna hoolimata sellest, et varade ümberjagamist ei toimu. Leidsin ka seda, et kuna laenamine on kapitalismi käigushoidmiseks paratamatult vajalik, siis on regulaarselt ilmnevad panganduskriisid kapitalismis paratamatud. 

Kapitalism ja tööpuudus

 

Kapitalism ja tööpuudus

Karmo Talts

 

Uurin selles töös seda, kas kapitalismis on külgi, mille tagajärjel on osa tööpuudusest paratamatu. Selleks analüüsin tarbimise ja tööhõive ning tarbimise ja selle, kuidas varad on kapitalismis jagatud, vahelisi seoseid.

Uurime tarbimise ja tööhõive vahelist seost. Kui tarbitakse rohkem, siis tuleb toodete ja teenuste pakkumiseks rohkem tööd teha ning tööpuudus mõnevõrra väheneb.

Vaatame nüüd seost tarbimise ja varade jagunemise vahel kapitalistlikkus süsteemis. Kapitalismis on olemas väike rikas eliit. Kuna indiviidi tarbimisvajadustel on piir, siis tähendab see seda, et arvestatav hulk jõukusest kuulub inimestele, kes selle eest eriti ei tarbi.

Võtame nüüd need kaks fakti kokku. Kapitalismis on selline varade jaotus, mis paneb tarbimisele piirid –kui vaesemad inimesed oleks jõukamad, siis nad ostaks neid kaupu või teenuseid, mille jaoks neil praegu raha ei ole või ei lükkaks tarbimist edasi, kuni neil on kallimate kaupade ja teenuste jaoks piisavalt raha. Vähem tarbimist omakorda tähendab seda, et tuleb teha vähem tööd teenuste ja toodete pakkumiseks, ning tööpuudus on seetõttu mõnevõrra suurem. Ehk siis teatud määral on tööpuudus kapitalismis paratamatu.

Uurisin selles töös seda, kas kapitalismis on külgi, mille tagajärjel on osa tööpuudusest paratamatu. Leidsin, et varade ebavõrdne jaotus põhjustab väiksemat tarbimist, kuna jõukamate inimeste rahast kulub väike osa nende tarbimisvajaduste rahuldamiseks, ja väiksem tarbimine tähendab suuremat tööpuudust, sest suurema nõudluse korral tuleks piisava hulga toodete ja teenuste pakkumiseks teha rohkem tööd.

Vabadus ja ressursid

Vabadus ja ressursid

Karmo Talts

 

Uurime seda, kas vaesel inimesel on vabadus osta asju, mille ostmise jaoks tal on liiga vähe raha. Tal ei ole sellist vabadust. Seega ei pruugi väliste piirangute puudumine olla vabaduse piisav tingimus, sest ressursside puudumine ei kuulu selle hulka, mida tavaliselt väliseks piiranguks peetakse.

Uurime nüüd jõuka inimese vabadust teha talle meelepäraseid oste. Lisaks väliste piirangute puudumisele eeldab tema vabadus neid oste sooritada majanduslikke ressursse, mille eest neid oste teha.

Üldistame nüüd oma uurimuse tulemused. Millised tingimused iganes ei peaks vaba olemiseks olema veel täidetud, see, et indiviidil on ressursid valikute tegemiseks ja see, et puuduvad välised piirangud, mis takistavad indiviidil neid ressursse kasutamast, kuuluvad igal juhul vabaduse tarvilike tingimuste hulka.

Omand ja vahend

 

Omand ja vahend

Karmo Talts

 

Uurin selles töös seda, kas omandikontseptsiooni saaks asendada teistsuguse kontseptsiooniga, millest tuleneb ratsionaalsem suhtumine asjadesse, mis neid vähem fetišeerib. Selleks uurin erinevust omandi- ja vahendikontseptsiooni vahel ning vaatlen, kas omandikontseptsiooni asendamisel vahendikontseptsiooniga on ka oma praktiline tähendus.

Uurime seda, kas omandil on külg, mis ei ole fetišistlik. Mingi osa omandist leiab kasutamist mingite eesmärkide taotlemiseks –muuseas ka millegi muu tootmiseks-, ehk siis kujutab endast omastatud vahendeid.

Nüüd vaatame seda, millise sammu teeb omandiküsimustes sotsialist. Sotsialist eeldab, et kuna omandit kasutatakse vahendina teatud eesmärkide saavutamiseks, siis on omand vajalik. Omandisuhted tuleb lihtsalt ümber korraldada –omand peab kuuluma kas kõigile ühiskonnaliikmetele või siis sotsialistlikule riigile, mis siis eeldatavasti kõigi ühiskonnaliikmete huve kaitseb.

See, mida sotsialist tegelikult peaks taotlema, on vahendite kättesaadavus kõigile, ükskõik, kas vahendid on kättesaadavad riigi vahendusel või ilma. Uurime, kas eristus vahendite omamise ja vahendite kättesaadavuse vahel on ka mingi praktiline väljund. Selleks peatume omandist mõtlemise küsimusel ja omanikupsühholoogial.

Omand on kellegi või millegi oma. Lisaks kahtlusele, kelle oma riiklik- või ühisomand ikkagi on, tekitab omandikontseptsioon sotsialisti jaoks ka küsimuse sellest, kui suur osa omandist konkreetselt peab kuuluma ühisomandusse või riigile ja kui suur osa eraisikutele. See toob kaasa surve piiratud isikliku omandi loomiseks sotsialistlikus ühiskonnas, isikliku omandi lubamine aga rahulolematuse selle väiksuse ja hankimise raskuste üle.

Vahendit keegi kasutab mingil ajahetkel või ei kasuta. Vahendikontseptsiooniga tekivad omad küsimused nagu see, millal ja kui pikalt keegi saab vahendit kasutada, kuidas jagada ressursse, mida on vaja uute vahendite valmistamiseks jne. Kuna asju sel juhul ei fetišeerita, siis ei saa tekkida küsimust, miks mul seda ei ole või miks mul on seda raske hankida. Selle asemel tekivad ratsionaalsemad küsimused selle kohta, kas vahendid on alati kättesaadavad, kui indiviididel neid vaja on ja kas vahendeid on ühis- või riiklikus kasutuses piisavalt.

Uurisin selles töös seda, kas omandikontseptsiooni saaks asendada teistsuguse kontseptsiooniga. Leidsin, et omandi ratsionaalne iva on selle kasutatavuses eesmärkide taotlemise vahendina. Seega inimesed rangelt võttes ei vaja omandit, vaid vahendeid oma eesmärkide taotlemiseks. Puudutasin ka seda, kas omandikontseptsiooni asendamisel vahendikontseptsiooniga on ka oma praktiline tähendus. Leidsin, et see toob kaasa vähem fetišeeriva suhtumise asjadesse, mille tagajärjel kaob indiviidi rahuolelematus sellega, et tal midagi pole või et tal on midagi endale raske hankida.