Omand ja vahend

 

Omand ja vahend

Karmo Talts

 

Uurin selles töös seda, kas omandikontseptsiooni saaks asendada teistsuguse kontseptsiooniga, millest tuleneb ratsionaalsem suhtumine asjadesse, mis neid vähem fetišeerib. Selleks uurin erinevust omandi- ja vahendikontseptsiooni vahel ning vaatlen, kas omandikontseptsiooni asendamisel vahendikontseptsiooniga on ka oma praktiline tähendus.

Uurime seda, kas omandil on külg, mis ei ole fetišistlik. Mingi osa omandist leiab kasutamist mingite eesmärkide taotlemiseks –muuseas ka millegi muu tootmiseks-, ehk siis kujutab endast omastatud vahendeid.

Nüüd vaatame seda, millise sammu teeb omandiküsimustes sotsialist. Sotsialist eeldab, et kuna omandit kasutatakse vahendina teatud eesmärkide saavutamiseks, siis on omand vajalik. Omandisuhted tuleb lihtsalt ümber korraldada –omand peab kuuluma kas kõigile ühiskonnaliikmetele või siis sotsialistlikule riigile, mis siis eeldatavasti kõigi ühiskonnaliikmete huve kaitseb.

See, mida sotsialist tegelikult peaks taotlema, on vahendite kättesaadavus kõigile, ükskõik, kas vahendid on kättesaadavad riigi vahendusel või ilma. Uurime, kas eristus vahendite omamise ja vahendite kättesaadavuse vahel on ka mingi praktiline väljund. Selleks peatume omandist mõtlemise küsimusel ja omanikupsühholoogial.

Omand on kellegi või millegi oma. Lisaks kahtlusele, kelle oma riiklik- või ühisomand ikkagi on, tekitab omandikontseptsioon sotsialisti jaoks ka küsimuse sellest, kui suur osa omandist konkreetselt peab kuuluma ühisomandusse või riigile ja kui suur osa eraisikutele. See toob kaasa surve piiratud isikliku omandi loomiseks sotsialistlikus ühiskonnas, isikliku omandi lubamine aga rahulolematuse selle väiksuse ja hankimise raskuste üle.

Vahendit keegi kasutab mingil ajahetkel või ei kasuta. Vahendikontseptsiooniga tekivad omad küsimused nagu see, millal ja kui pikalt keegi saab vahendit kasutada, kuidas jagada ressursse, mida on vaja uute vahendite valmistamiseks jne. Kuna asju sel juhul ei fetišeerita, siis ei saa tekkida küsimust, miks mul seda ei ole või miks mul on seda raske hankida. Selle asemel tekivad ratsionaalsemad küsimused selle kohta, kas vahendid on alati kättesaadavad, kui indiviididel neid vaja on ja kas vahendeid on ühis- või riiklikus kasutuses piisavalt.

Uurisin selles töös seda, kas omandikontseptsiooni saaks asendada teistsuguse kontseptsiooniga. Leidsin, et omandi ratsionaalne iva on selle kasutatavuses eesmärkide taotlemise vahendina. Seega inimesed rangelt võttes ei vaja omandit, vaid vahendeid oma eesmärkide taotlemiseks. Puudutasin ka seda, kas omandikontseptsiooni asendamisel vahendikontseptsiooniga on ka oma praktiline tähendus. Leidsin, et see toob kaasa vähem fetišeeriva suhtumise asjadesse, mille tagajärjel kaob indiviidi rahuolelematus sellega, et tal midagi pole või et tal on midagi endale raske hankida.