Hüveline-olemine

 

Hüveline-olemine

Karmo Talts

 

Vaatame, kas on võimalik moraalset hüvet nii käsitleda, et keskendudes hüvelistele olevatele on oht unustada hüveline-olemine. Kui me mõistame hüveliste olevatena häid tegusid, siis on võimalik, et me keskendume juba tuttavate heade tegude sooritamisele ja juba tuttavatest kurjadest tegudest hoidumisele ning meile jäävad kõik muud võimalikud viisid head teha ja muud viisid teha kurja, millest tuleks ka hoiduda, nähtamatuks.

Vaatame nüüd, kas on võimalik, et teised olendid on meie jaoks käe ees olevad, kellega me –jättes kõrvale traditsioonilisest moraalist lähtumise- maailmas pelgalt kohtume, selmet käsi sirutada ja neile head teha. Ühest küljest on see nii, kui võimalused head teha on suuremad, kui traditsiooniliselt arvatakse.

Samas ei piirdu meie võimalikud suhted teiste olenditega nende kahe võimalusega. Lisaks  võimalustele, et me pelgalt kohtume teiste olenditega või et me neile abistamiseks käe sirutame, on  võimalik, et nad on meil rusika ees ning me teeme neile kurja. Traditsiooniline moraal takistab neil meie rusika ette sattumast vaid määral, mil see avab kurjast hoiduv-olemist ja meil tuleks näha kurjast hoiduv-olemise horisonti laiemana, et paremini mõista seda, mida kurja me saame jätta veel tegemata.

Vaatame nüüd aga seda, mis tingimustel hüveline-olemine meile avaneb. Ühest küljest võiks arvata, et igapäevane lävimine teiste olenditega avab meile seda kõige paremini. Teisest küljest on siin oht, et me kärsitult eeldame, et meile on hüveline-olemine end juba avanud. Seega tuleks kaaluda ka distantsi säilitamist teiste olendite suhtes lootuses, et saabub hetk, kus meile paremini avaneb hüveline-olemine ja me võime hakata teiste olenditega lähemalt lävima, paremini mõistes, kuidas neile teha head ja kuidas neile kurja tegemisest hoiduda.