Mõttekus ja mõttetus

            Mõttekus ja mõttetus

Karmo Talts

 

Uurin selles töös mõttekuse ja mõttetuse kategooriaid. Selleks uurin mõttekuse ja kogemuse, et miski on mõttekas seost, teen sellest järeldused mõttetuse kategooria kohta ja vaatan, kas minu töö tulemustele saab rajada universaalse eetilise süsteemi.

Vaatame objektiivsusele pretendeerivat väidet, et elu ei ole mõttekas. See väide ei väida midagi selle kohta, kas miski indiviididele mõttekas tundub.

Uurime nüüd mida võiks tähendada maailmas, kus vähemalt ühele indiviididele elu tundub mõttekas, väide, et elu ei ole mõttekas. Kui me just ei väida, et konkreetse indiviidi kogemus, et tema elu on mõttekas, ei anna selle indiviidi elule mõtet, siis on elu mõtte küsimus suhteline.

Uurime nüüd selle valgusel mõttekust laiemalt. Sellest, et asjade mõttekus on suhteline, tuleb ka see, et ka asjade mõttetus on suhteline. Ei ole võimalik avastada, et miski on absoluutselt mõttetu, miski võib mõttetu olla vaid kellegi jaoks või mingi olendite grupi jaoks.

Vaatame, kas meie uurimuse tulemustele saab rajada universaalse eetilise süsteemi.  Ka sellise süsteemi rajamise katsetel jääb alles vastuolu individualistide ja kollektivistide vahel. Individualist võib nimelt väita, et igaühel on õigus valida selline elu, mis talle mõttekas tundub ja kollektivist väita, et tuleb tagada võimalikult paljudele teadvusega olenditele selline elu, mis neile mõttekas tundub.

Uurisin selles töös mõttekust. Leidsin, et mõttekus ja mõttetus on relatiivsed kategooriad ning pole võimalik avastada, kas miski on absoluutselt mõttekas või mitte. Sellest tulenevalt tähendab mõttekas elu lihtsalt elu, mis seda elavale teadvusega olendile mõttekas tundub. Sellele tõsiajale ei ole aga iseenesest võimalik rajada universaalset eetilist süsteemi, sest võib väita nii seda, et igaüks peab saama valida sellise elu, mis neile mõttekas tundub, kui ka seda, et võimalikult paljudele olenditele tuleb tagada selline elu, mis neile mõttekas tundub.