Hea tegu, kui kobar

 

Hea tegu, kui kobar

Karmo Talts

 

Uurime vaadet, et moraalselt hea tegu on kobar, millel on vähemalt kaks kolmest omadusest –tegu on vooruslik, tegu on südametunnistusega kooskõlas ja teol on head tagajärjed.

Vaatame, kuidas saab tegu olla korraga vooruslik ja südametunnistusega vastuolus. Kujutleme lindpriid, kes röövib rikastelt, ja annab vaestele. Ta võib leida, et tema tegu on vapper ja õiglane ning ikkagi tunda süümepiinu. Meie uuritava eeldus järgi siis, kui ta loobuks oma tegevusest, ta küll lepitaks oma südametunnistuse, aga teeks seda hinnaga, mis võib osutuda liiga suureks –pelgast südametunnistuse järgimisest ei piisa heade tegude, mis kujutavad endast kobarat, sooritamiseks. Juhul, kui vaeste jaoks varastamine tagajärjel ebaõiglus maailmas väheneb, siis oleks meie uuritavast eeldusest lähtudes seesugune vargus nii vooruslik, kui ka heade tagajärgedega ja seega moraalselt hea tegu.

Uurime nüüd tegu, millel on head tagajärjed, aga mis läheb südametunnistusega vastuollu. Teoreetiliselt  ei pruugi selline tegu olla tingimata vooruslik. Samas teod, mida ei peeta vooruslikeks, põhjustavad enamasti vähemalt mõne halva tagajärje.

Vaatame nüüd tegu, mille head tagajärjed kaaluvad teo halvad tagajärjed üles, aga mis läheb südametunnistusega vastuollu. Voorusliku teo puhul pole oluline mitte ainult see, kas ta teeb meid väga paheliseks, vaid ka see, kas ta vähendab mõnevõrra meie vooruslikkust, sest me ei pruugi omada antud voorust sel määral, et selle vooruse vähenemise järel meile antud voorusest midagi alles jääb ja teo, mille halbadest tagajärgedest me oleme teadlikud, sooritamine vähendab oma tegude tagajärgedega arvestamise voorust veidi ka siis, kui neid halbu tagajärgi on vähe ja need on kerged. Seega juhul, kui me juba siiani ei ole oma tegude tagajärgedega alati arvestanud, võib juhtuda, et on paheline sooritada tegu, millel iseenesest on halbu tagajärgi vähe, sest nii me kaotame viimsedki oma tegude tagajärgedega arvestamise vooruse riismed ja seega ei moodusta meie tegu hüvelist kobarat.

Uurime nüüd tegu, mis on vooruslik, aga millel pole mingeid erilisi häid tagajärgi. Kahtlane kas selliseid tegusid leidub. Lisaks välistab sellised teod arusaam, et voorustega saab liialdada –kui vooruslikkus viib teoni, millel pole erilisi häid tagajärgi, siis pole vaja nii vooruslik olla, st. tegemist on liialdatud vooruslikkusega.

Uurime nüüd valede, mis päästaks elusid, probleemi. Kui keegi tahab moraalse teo kobarteooriast lähtudes argumenteerida sellistel juhtudel tõe rääkimise kasuks, siis ta peab rõhuma sellele, et lisaks südametunnistusega kooskõlas olemisele on selline tegu aus ja ausus on voorus. Ometi võib väita, et siinkohal on tegu liigse aususega ja võib omistada tõerääkijale, kes oma teoga põhjustab kurja, ka muid pahesid lisaks liigsele aususele, nagu pedantsus või kalduvus eelistada kirjapandud moraali elavatele inimestele. Lisaks sellele on austus elu vastu voorus ja võimalik, et suurem voorus, kui ausus.