Moraalsete omaduste küsimus

 

Moraalsete omaduste küsimus

Karmo Talts

 

Uurin selles töös seda, kas moraali aluseks on tegude ja tegutsejate moraalsed omadused. Selleks vaatlen sõnade „hea“ ja „kuri“ analüüsi põhjal seda, miks peaks üldse keegi oletama, et moraali aluseks on mingit laadi omadused ja analüüsin siis, mismoodi erinevat laadi omadused sobivad moraali aluse kanditaatideks.

Uurime sõnu „hea“ ja „kuri“. Tegemist on omadussõnadega. Uurime seda, kas moraal põhineb tegudesse ja/või tegutsejatesse suhtumises nende moraalsete omaduste põhjal.

Oletame, et moraalsed omadused on kvalitatiivsed. See õõnestab kohe moraali universaalsust, sest see, missuguseid moraalseid omadused kellelgi või millelgi on, ja see, mil määral miski ikkagi on hea või kuri, sõltuvad sel juhul sellest, milliseid kvalitatiivseid omadusi kogeb konkreetne indiviid kellelgi või millelgi olevat.

Vaatame nüüd probleeme, mida traditsiooniline eetika ei käsitle, sest need tekivad siis, kui moraalsete omaduste taju käsitleda psüühilise nähtusena. Näiteks on siis võimalik, et paljud valesti käituvad inimesed on häiritud moraalsete omaduste tajuga ja nende karistamine on sama ebaõiglane, nagu heita värvipimedale ette seda, et ta värve ei näe, et mõnedel inimestel on keskmisest parem moraalsete omaduste tajumise võime, et toimub olelusvõitlus nende inimeste, kelle moraalsete omaduste tajumise võime on viletsam, ja nende vahel, kellel see on parem jne. Ühtlasi tekib küsimus, kas tajutud moraalsed omadused on reeglina korrelatsioonis mingite välismaailmas eksisteerivate nähtuste mittekvalitatiivsete omadustega.

Siinkohal tuleb mängu ka tõsiasi, et me võime püüda anda hinnangut või võib inimene ise anda hinnangu sellele, kui hästi või halvasti teda on koheldud. Ei ole päris võimatu, et me õpime tulevikus suure täpsusastmega mõõtma organismi neid omadusi, mis on seotud intensiivsete ebameeldivate ja meeldivate kogemustega. Sel juhul saab võimalikuks hinnata seda, kuidas meie teod mõjutavad teiste indiviidide subjektiivset heaolu, objektiivsete tegurite põhjal.

Uurime nüüd probleeme, mis tekivad siis, kui ühendada hüpotees moraalsete omaduste tajumise psüühilisest iseloomust kognitiivse psühholoogiaga. Nüüd on võimalik, et see, missuguseid omadusi indiviid peab moraalselt headeks ja missuguseid halbadeks, on indiviidi psüühika arengu käigus välja kujunenud. See tähendab, et mingil määral saab indiviidi moraali manipuleerida. Ühtlasi tekitab see pedagoogilise küsimuse, kas üldse kasvatada kujunevaid indiviide moraalseid hinnanguid andma. See, kas neid seda tegema kasvatada, sõltub kasvatuse eesmärkidest.

Oletame nüüd, et moraalsed omadused on kvantitatiivsed. Sellele tekib kohe vastuväide, et me ei oska moraalseid omadusi mõõta. Siiski on võimalik, et see, et me hindame tegusid ja tegutsejaid erineval määral headeks ja halbadeks, on märk sellest, et meie moraalsete omaduste tajule vastab mingite reaalsete omaduste määr, mida me ei oska täpselt mõõta, aga mille ligikaudset määra me oleme kohastunud tajuma.

Uurisin selles töös seda, kas moraali aluseks on tegude ja tegutsejate moraalsed omadused. Leidsin, et esmapilgul on selleks alust, sest „hea“ ja „kuri“ on omadussõnad. Kui moraalsed omadused pidada kvalitatiivseteks, siis hakkavad moraalsed omadused sõltuma hinnangu andjate psüühika omapäradest. Kuna me ei oska moraalseid omadusi mõõta, siis leidsin, et moraalseid omadusi on põhjust pidada kvantitatiivseks juhul, kui see, et me hindame tegude ja tegutsejate halbuse ja headuse määra, on märk sellest, et me oleme kohastunud ligikaudu hindama nähtuste moraalsete omaduste määra, mida me veel ei oska mõõta.