Veel valetaja paradoksist
Karmo Talts
Piirame Tarski skeemi kasutamist nii: kui P ei viita mitte ühelegi väitele, siis on P tõene parajasti siis, kui P.
Toome nüüd mängu väidetele viitamise. Kui Q viitab P-le ja P on tõestatavalt tõene või väär, siis Q on tõene parajasti siis, kui Q.
Vaatame nüüd valetajalauset. Et otsustada, kas väide „see väide on väär“ on tõene parajasti siis, kui see väide on väär, tuleb otsustada, kas väide, millele ta viitab, st. ta ise, on tõestatavalt tõene või väär. Kuna ta ise on väide, mis viitab väitele, siis me ei saa tema tõesust kindlaks teha Tarski skeemi abil ja kui meil pole ühtegi teist viisi tema tõesuse kindlaks tegemiseks, siis pole valetajalause tõestatavalt tõene või väär.
No comments:
Post a Comment