Antiikne dialektika

Antiikne dialektika

Karmo Talts

 

Uurime, kas mõtlemise ajaloos esineb sellist dialektikat, kus kõigile objektidele omistatakse predikaat P, seejärel eitatakse, et kõigil objektidel on predikaat P ja mis võiks olla sellise dialektika kolmas samm.

Vaatame selleks Miletose koolkonna filosoofiat. Konkreetsed Miletose kookonna filosoofid mitte ei ainult ei eitanud kaasfilosoofide teese, et kõik pärineb veest või õhust, vaid andsid omapoolse vastuse, et kõik pärineb õhust või apeironist. Seega Miletose koolkonna dialektikas oli kolmandaks sammuks väide, et kõiki objekte iseloomustab mingi konkreetne predikaadile P vastandlik predikaat.

Vaatame nüüd Herkaleitost. Herkaleitos mitte ainult ei eitanud seda, et kõigil objektidel on alge, vaid jaatas seda, et kõik voolab.

Vaatame nüüd sellise dialektika puudusi. Võib-olla on ainult mõnedel objektidel mõni predikaadile P vastandlik predikaat ja teistel objektidel on predikaat P.

Vaatame nüüd Demokritost. Demokritos pidas aatomiteks ainult olevaid objekte. Mitteolevat objekti pidas Demokritos tühjuseks.

Vaatame kas Demokritose mõtlemises leidub analoog „kõigil objektidel on predikaat P, kõigil objektidel pole predikaati P, kõigil objektidel on predikaat mitte-P“ dialektikale. Demokritos eitas, et igasugune tunnetus põhineb meeltel ja jaatas, et tunnetus põhineb mõistusel.

Vaatame nüüd Platoni vaadet kõigile objektidele. Kuigi näiliselt peab Platon olevaid objekte ideedeks ja mitteolevaid objekte ideede peegeldusteks, siis mitteolevad objektid on siiski teisesed. Täisväärtuslikud objektid on ainult olevad objektid.

Vaatame nüüd Platoni vaadet tunnetusele. Nagu Demokritoski Platon eitab, et igasugune teadmiste saamine põhineb meeltel ja jaatab, et igasugune täisväärtuslik teadmiste saamine põhineb mõistusel.

Vaatame nüüd, mis on sellise tunnetuse-dialektika puudused. Võib-olla põhineb ainult osa teadmisest mõnel P-st erineval tunnetusallikal ja ülejäänud teadmised põhinevad P-l.