Essee mõnedest võimalikest lähenemistest elule

             Essee mõnedest võimalikest lähenemistest elule

Karmo Talts

 

Tahaksin mõtiskleda mõnede elule lähenemise võimaluste üle. Selle käigus püüan kasutada väljendeid elu mõte ja elu eesmärk vähe, sest nende kasutamine ise lähtub juba konkreetsetest lähenemistest elule.

Elu võib pidada müsteeriumiks. Religioossed inimesed võivad arvata, et elu on osa mingist suuremast müsteeriumist ja kui me ei mõista suuremaid jõude, millest elu sõltub, peaksime ka elu suhtes ettevaatlikumad ja aukartlikumad olema. Iseenesest ei pea aga elu vahendama mingit elust erinevat müsteeriumit –elu ise võib äratada imestust ja aukartust.

Elu võib näha ka osana millestki suuremast, mis samas ei ole otseselt üleloomulik. Kui me peame eluga silmas indiviidi elu, siis juba indiviidi pidamine rahva, ajaloo jne. osaks, esindab seda vaadet. Muidugi on bioloogiline elu midagi suuremat inimliigi elust, elu kui selline on osa universumist jne. Sellise hoiaku saavutamiseks, et me oleme osa universumist, imestamisest paraku ainult ei piisa. Läheb vaja piisavalt suurt teadmishimu, et õppida tundma loodust, mille osa me oleme.

Elu võib võtta ka kohustusena –elama peab. Sellisel juhul on võimalik elule omistada seesmine eesmärk –kes oma kohust elada täidab, see ongi saavutanud elu eesmärgi. Öelda aga, et elu eesmärk on elada, ei anna edasi sellisest ellusuhtumist lähtuvat elu saatvat põhitunnet. Kui kellegi jaoks on elamine kohustus, siis ta tunneb elamisest pigem moraalset rahuldust, kui seda, et ta  teeb midagi eesmärgipärast. See moraalne rahuldus on väga puhas, sest see on rahuldus on oma kohuse täitmisest endast, mitte sellest, et on ära teenitud mingisugune tasu või kellegi heakskiit. 

Elusse võib suhtuda ka emotsionaalselt. Tunded on elusse suhtumisel tegelikult raskesti välditavad –ka neil juhtudel, kui elu tundub mõttekas või mõttetu, on ju tegu tunnetega. Selle jaoks, kes näeb elu tunnete objektina, ei piirdu elu suhtes tuntavad tunded mõttekus- ja absurditundega. Elu võib armastada, vihata, elu võib pakkuda rõõmu jne. Mulle näib eriti oluline see, et inimene saab suhtuda elusse nii, nagu filosoof suhtub tarkusesse –mu elu ei pruugi olla täiuslik, aga ma ikkagi armastan seda ja elu paremaks muutmine on isegi siis mõttekas, kui ma täiusliku eluni kunagi ei jõua.

Kokkuvõtteks tahaksin öelda, et need hoiakud on mingil määral integreeritavad. Kohe kindlasti on teised käsitletud hoiakud seotud emotsionaalse hoiakuga elu suhtes –imestus ja aukartus, teadmishimu rahuldamisel tekkiv rahuldustunne ja kohusetunne on kõik tunded. Elu võib osutuda lõpuni mõistetamatuks müsteeriumiks ka siis, kui ülejäänud loetletud hoiakud või mõned neist on õigustatud, me ei pruugi tunda end elu ja maailma päris täisväärtusliku osana, kui me elamisse ei suhtu kohusetundlikult või ei pruugi meie tunded elu vastu olla sel juhul päris sama kirglikud või positiivsed, kui siis, kui me suhtuks ellu kohusetundlikumalt jne.  Ja see, kes pöörab tähelepanu elu vähestele aspektidele, jõuab tõenäolisemalt punkti, kus elu näib millegi tühja ja tähendusetuna.