Olemapidav ja maailma muutmine

 

                Olemapidav ja maailma muutmine

                Karmo Talts

 

Uurime, kas eeldus, et olev peabki olema, on tõene. Mõnikord see, mis on, peabki olema, st. olemapidav on miski, mida tuleb säilitada. Samas mõnikord olev ei pea olema või ei tohigi olla. St. lisaks säilitadatuldavale tuleb uurida ka seda, mida tuleb muuta.

Uurime nüüd seda, kas muutatuldava saab tuletada olevast. On küll side selle vahel, et käsi on sattunud kuuma pliidi peale ja selle vahel, et käsi tuleb sealt eeldatavalt ära võtta. Samas ei ole nii pakiliselt vaja ära võtta kuumalt pliidilt sinna ununenud panni ja miks tuleb asju ära võtta just kuumalt pliidilt, mitte näiteks külmalt pliidilt või laua pealt?

Uurime nüüd võimalust, et muutatuldav on seotud kannatuste vähendamisega. Väiksemate kannatuste vähendamine on vähem pakiline, kui suuremate.

Uurime suuri kannatusi lähemalt. Tihtipeale kaasneb suurte kannatustega oht elule või vähemalt tervisekahjustuste oht, st. suurte kannatuste vähendamine osutub elude või vähemalt kellegi tervise säästmise erijuhuks. Üks asju, mida enamiku inimeste meelest muuta tuleb, on asjaolud, mis ohustavad inimelu või kahjustavad lühikese aja jooksul tõsiselt inimeste tervist.

Teine suurte kannatustega seotud aspekt on nende subjektiivne raskestitalutavus. Enamik inimesi arvab ka seda, et rasked kannatused on miski, mis ei pea kestma jääma või vähemalt kestma pidevalt ja suure intensiivsusega. 

Uurime nüüd, kas  säilitadatuldav tuletatakse sellest olevast, mis pole muutatuldav. See, et miski pole muutatuldav, ei tähenda veel seda, et see on midagi sellist, mis lausa peab säilima. Lisaks sellele pole millegi säilimise küsimus tihtipeale pakiline –näiteks ei kao tõenäoliselt lähiajal maailmast koerad või ei kuku kokku kaubanduskeskus Solaris ka sel juhul, kui me nende säilimiseks lähiajal midagi ette ei võta.

Uurime nüüd konventsionaalset moraali meie uurimuse tulemuste valgusel. Tapmiskeeld on väga ühemõtteliselt seotud inimelude säästmisega, st. enamik inimesi arvab, et võimalusel tuleb säilitada asjaolusid, mille korral inimesed ei sure.

Vaatame, kas varastamiskeeldu saab mõista sellise varade seisu, nagu hetkel ühiskonnas eksisteerib, säilitamise nõudena. Kuna meil on õigus teistele kinke teha, palka maksta jne. siis see päris nii ei ole. Varastamiskeeld eeldab, et kui ei tehta tegusid kellegi varalise seisukorra parandamiseks, siis tuleb vähemalt hoiduda tegude läbi kellega varalise seisukorra halvendamisest.

Teisest küljest on omanikul endal õigus muuta oma varade seisu halvemaks, st. varastamiskeeld näeb olemapidavat relatiivsena. Teised peavad panustama sellesse, et minu varade hulk nende teo läbi ei väheneks, mina ise sellesse samal määral oma tegudega panustama ei pea, sest muidu peetaks raiskamist iseenda tagant varastamiseks. Lisaks tuleb varastamise puhul mängu tegemise ja tegematajätmise ebasümmeetria –kuigi keegi ei tohi oma teoga mult raha vastu minu tahtmist ära võtta, ei pea ka keegi mulle oma teoga hüvitama seda, kui mul pole raha või on raha vähe.

Vaatame nüüd valetamiskeeldu. Selle keelu eesmärgiks on, et kellegi kasutuses oleva usaldusväärse informatsiooni hulk ei väheneks. Samas ei pea usaldusväärse informatsioonihulk samaks jääma, st. meil on lubatud inimestele tõtt rääkida.

Võtame nüüd konventsionaalse moraali arusaama säilitada- ja muutatuldavast kokku. Asju võib muuta paremaks, kui aga asju ei muudeta paremaks, siis tuleb säilitada nii hea asjade seis, nagu on praegu, mitte muuta seda halvemaks. See aga, et kõige levinumad moraalsed normid on just keelud, näitab, et konventsionaalse moraali järgi asju ei tulegi eriti muuta.