Vaade, et olemapidav on osa olevast

 

Vaade, et olemapidav on osa olevast

Karmo Talts

 

Uurime vaadet, et seda, mida pole, ei pea olema. Sellise vaate järgi on võimalik, et mõned olevad peavad olema, aga pole paratamatu, et iga olev peab olema.

Vaatame, kas arusaam, et olemapidav on osa olevast, erineb arusaamast, et olemapidav ei pruugi olla osa olevast. Igasugu utoopilised projektid ja kohustus midagi uut head luua langevad meie uuritavast vaatest lähtudes ära. Tegelikult hea käitumine taandub siis maailma olemapidava osa alalhoidmisele.

Uurime nüüd, kas praktikas on võimalik lähtuda sellisest eeldusest. Uute ressursside hankimine ja oma vajaduste rahuldamine on millegi uue esilekutsumine, mitte pelgalt millegi vana alalhoidmine. Samas võib neile anda instrumentaalse väärtuse –ressursside hankimine, vajaduste rahuldamine ja üldse elus olemine kuuluvad olemapidava alalhoidmise vahendite hulka.

Selleks, et otsustada, millised olevad asjad peavad olema, on meie uuritava eelduse lähtumise korral vaja täiendavat kriteeriumit. Uurime kõigepealt arusaama, et me lähtume oleva olemapidava osa üle otsustamisel subjektiivsest hinnangust olevale.

Fundamentaalselt oleks siis olemapidav see osa reaalsusest, mis indiviidile meeldib ja mida ta peab alal hoidma. Selline arusaam võib olla tavalisest egoismist vähem hedonistlik, sest naudingud ei õnnestu kuigi pikalt alal hoida. Samas võib väita, et see, mida tuleb alal hoida, pole mitte konkreetsed naudingud ise, vaid naudingute hulk –kui võimalik, peab indiviid nautima tulevikus vähemalt sama palju kui praegu ja kui see pole võimalik, siis peab indiviid tulevikus nautima nii palju, kui see on võimalik.

Uurime nüüd võimalust, et meie moraalsed kohustused piirduvad olevast mingi osa alalhoidmisega. Sel juhul on võimalik, et me kaldume oma moraalseid kohustusi hindama suuremaks, kui need on, pidades oma moraalseks kohuseks selle esile kutsumist, mille alalhoidmine oleks meie moraalne kohus teistsuguses maailmas.

Uurime nüüd vaadet, et teo tagajärgi tuleb hinnata selle järgi, kui palju maailmas olevat head selle tagajärjel säilib. Selline vaade võib olla rohkem konserveerimisele suunatud, kui tavaline konsekventsialism. Ka utilitarism on meie eeldusest lähtudes võimalik, kui olemapidavad pole mitte konkreetsed reaalsed naudingud, vaid olemapidav on reaalsete naudingute koguhulk –kui võimalik, peab maailmas olema tulevikus vähemalt sama palju naudinguid kui praegu ja kui see pole võimalik, siis peab tulevikus olema naudinguid nii palju, kui see on võimalik.

Uurime nüüd vooruseetika meie eeldusest lähtuvat varianti. Moraalsete vooruste hulka ei kuulu siis need isikuomadused, mis aitavad maailma muuta, vaid need, mis aitavad maailma paremat osa säilitada.   

Uurime nüüd potentsiaalse hea küsimust. Meie uuritava eelduse järgi pole potentsiaalne hea mitte see, mida pole veel esile kutsutud, aga mida tuleb esile kutsuda, vaid miski, mida tuleks hakata alal hoidma siis, kui see peaks teostuma.

Vaatame nüüd võimalikke motiive meie uuritava vaate eelistamiseks. Kui potentsiaalset head on raskem esile kutsuda, kui olemasolevat head alal hoida, siis on meie uuritav eeldusest  lähtumine realistlikum, kui lähtumine eeldusest, et olemapidav on olevast sõltumatu.