Halbus ja normid

 

                Halbus ja normid

                Karmo Talts

               

 

Uurin selles töös halbuse ja normide seoseid. Selleks vaatan seda, kas saab sõna halb kasutusest, mis on  seotud sellega, mis on indiviidile halb, tuletada üldiseid norme selle kohta, millist käitumist teiste olendite kohtlemisel vältima peaks

Uurime sõna „halb“. Halbus ei pea olema seotud normatiivsusega, vaid halbuse puhul võib olla tegu ka kellegi kannatustega või sellega, et ta mingil muul põhjusel oma olukorda ei soovi.

Uurime nüüd norme. Paljud normid on seotud teiste olendite olukorraga. Nii võiks üheks kõige üldisemaks normiks pidada nõudmist, et teistele ei tohi põhjustada kannatusi ja nende soovidega vastuollu minna. Selles mõttes teiste inimeste ja olendite kohtlemist puudutavad normid siiski on faktiväited, et nad väidavad, et kellegi kannatus või soovimatu olukord on absoluutselt halvad, mitte ainult halvad nende enda jaoks.

Vaatame seda, kuidas teiste olendite olukorraga seotud normide loomisel on üldistatud. Lähtutud  on sellest, et kui A on halb B jaoks, siis jääb B-kõrvale jätmisel järgi arusaam A üldisest halbusest. Paraku tekib sel juhul küsimus, kuidas saab A halbus eksisteerida ilma B-ta.

Uurime mõningaid võimalusi lähemalt. Üks võimalik lahendus on, et ükski olend ei soovi A-d endale. See aga eeldab, et teised olendid on B-ga sarnased.

Vaatame teist võimalust. B on olend liigist C* ja olendid liigist C ei soovi A-d endale. Kas seda käiku ei nurja see, et üks olend liigist C pole teine olend liigist C? Liigi C liigitunnused iseloomustavad kõiki neid erinevaid olendeid, nii kehtivad nende kõigi jaoks need järeldused, mis tulenevad liiki C kuulumisest.

Uurime nüüd puhtuse, seksuaalse vooruslikkuse jne. seotud norme, mis ei ole otseselt seotud teiste olendite hästi kohtlemisega. Kui millegi halbus on üldistatud subjektiivsest soovimatusest üldiseks negatiivseks normiks, siis ei tohiks tulla üllatusena see, et mõnikord kui konkreetne inimene ei soovi puutuda kokku millegi tema jaoks räpasega, siis ta üldistab selle arusaamaks, et kõik peaksid tema meelest räpase asjaga kokkupuutumisest hoiduma. Kuna aga teised inimesed ei pruugi olla temaga sarnased, siis ei kehti see, et A-ga ei pea kokku puutuma keegi, vaid ainult see, et A-ga ei pea kokku puutuma inimene, kelle jaoks need samad asjad on räpased.

Uurisin selles töös halbuse ja normide seoseid. Leidsin, et halbus mittenormatiivses tähenduses on seotud sellega, mis kellelegi kannatusi põhjustab või mida tal lihtsalt endale ei soovi. Seda, mida olend endale ei soovi, ei saa üldistada selleks, mida teistele olenditele ei peaks soovima, kui ei tooda mängu liiki, millesse endale midagi mitte sooviv olend ja need olendid, kelle kohta norm käib, kuuluvad.

 

*Juba arusaam, et B on olend, kitsendab seda, keda või mida nähakse sellena, millele A halb on. See asjaolu seletab seda, miks enamasti arvatakse, et ei ole võimalik kurja teha elututele asjadele.