Elukogemus ja elu mõte

 

Elukogemus ja elu mõte             

Karmo Talts

 

Uurin selles töös seda, mis teeb elu mõttekaks. Selleks analüüsin elukogemust ning seda, milline roll on elule mõtte andmise juures kogemuse subjektiivsel küljel ja milline indiviidi reaalsel elul. Lõpuks vaatlen takistusi mõtteka elu elamisele, mis tulenevad nii indiviidi kogemuse subjektiivsusest, kui ka objektiivsetest tõsiasjadest.

Uurime elukogemust. Tavaliselt me eeldame, et elukogemus tähendab tarkust, ehk siis elukogemusele vastab midagi maailmas. Kui me mõistame elukogemust lihtsalt elu jooksul saadud subjektiivse kogemusena, siis on võimalik, et osa meie elukogemusest ei ole adekvaatne, selle sisu ei vasta tegelikkusele.

Uurime nüüd mõttekat elu. Eeldatavasti ei saa elu sisukaks teha päris iga kogemus, millele vastab miski välises maailmas, sest sel juhul oleks elu mõtteks lihtsalt empiiriliste teadmiste hankimine.

Vaatame nüüd seda, kas elule saab anda mõtte kogemus, millele mitte miski maailmas ei vasta. Ilmselt mitte, kui me just ei arva, et elu mõtteks on lihtsalt kujutlusvõime kasutamine.

Vaatame nüüd seda, mis mõttes elukogemusel on sisu ja mis mõttes see sisu on elu sisu. Teadvuseta olenditel ja asjadel ei ole kogemust ning nende eksistentsil puudub seega see, millel saab olla sisu. Kuna elu on reaalselt olemas, siis peab elu sisul samas olema midagi eluga tegemist. Kogemuse, mis isegi osaliselt ei vasta indiviidi elus tegelikult toimuvale, sisu ei ole elu sisu.

Seega annab elule mõtte see, kuidas indiviid subjektiivselt oma elus tegelikult toimuvat kogeb. Kui ta kogeb oma elus toimuvat mõttekana, siis on tal mõttekas elu, kui mõttetuna, siis mõttetu.

Uurime, kas see ei muuda elu mõtet täiesti ebaobjektiivseks. Ilmselt mitte, sest täiesti ebaobjektiivsel „elu mõttel“ ei oleks indiviidi elus toimuvaga mingit seos ja see „mõte“ ei annaks mõtet sellele, mis indiviidi elus tegelikult toimub.

Vaatame nüüd seda, kas pole võimalik elule leida mõtet, mis oleks täiesti objektiivne. Oletame, et objektiivne elu mõte õnnestuks leida, aga leiduks indiviide, kellele objektiivne elu mõte ei tundu mõttekas. Objektiivne elu mõte ei suuda seega anda kõigi indiviidide elule mõtet, kuna see ei suuda anda mõtet nende indiviidide elule, kellele objektiivne elu mõte mõttekas ei tundu.  

Vaatame nüüd mõningaid probleeme, mis võivad takistada mõtteka elu elamist. Mõned neist on seotud elu mõtte subjektiivse komponendiga.

Vaatame neid lähemalt. Mõnedele indiviidele tunduvadki vähesed asjad mõttekad. Kui see, kui elu tundub mõttetuna, muudab elu mõttetuks, siis apaatse indiviidi, keda kõik külmaks jätab, elu pole isegi mitte mõttetu, vaid ta on lihtsalt elus. Mõnedele indiviididele jälle tunduvad paljud asjad mõttetuna. Nii tundub neile suur osa nende elus toimuvast mõttetuna.

Omaette probleem on see, et see, mis tundub indiviidile mõttekana ja mis mõttetuna, võib aja jooksul muutuda. Selle tõttu esinevad mõnede indiviidide elus kriisid, kus indiviid muutub ja talle tema elu enam mõttekas ei tundu või tundub suisa mõttetu.*

Kuna konkreetse indiviidi subjektiivne kogemus sõltub muuseas tema psüühika seisukorrast, siis võib ebastaabiilse psüühikaga indiviidile üks ja sama asi kord tunduda mõttekana ja teinekord jälle mõttetuna. Kui inimene, kellele tema elu tundub enamasti mõttetuna, võib olla püsivas depressioonis, pidevalt melanhoolne vms., siis ebastaabiilse psüühikaga inimesel võivad esineda depressioonihood või siis võib ta meeleolu lihtsalt järsult vahelduda.

Uurime nüüd elu mõtte objektiivsest küljest tulenevaid takistusi mõtteka elu elamisele. Üks takistus on see, et kuna mõtteka elu elamiseks peab indiviid oma elus tegelikult saavutama selle, mis talle mõttekas tundub, siis võib mõtteka elu elamine osutuda raskeks või ületamatult raskeks, kui seda, mis indiviidile mõttekas tundub, on raske saavutada.

Vaatame nüüd üht teist takistust. Erinevatele indiviididele võivad tunduda erinevad asjad mõttekad ja mõttetud. See võib viia ühtede indiviidide ükskõiksuseni teiste indiviidide püüdluste vastu või nende aktiivse vastutegevuseni teiste indiviidide püüdlustele.

Uurisin selles töös seda, mis teeb elu mõttekaks. Leidsin, et elule mõtte andev kogemus omab nii subjektiivset komponenti -muidu piisaks elule mõtte andmiseks empiiriliste teadmiste hankimisest-, kui objektiivset -muidu piisaks elule mõtte andmiseks kujutlusvõime kasutamisest. Puhtobjektiivset elu mõtet pole võimalik leida ka seetõttu, et puhtobjektiivne elu mõte ei suudaks anda mõtet nende indiviidide elule, kes elu objektiivset mõtet mõttekana ei koge. Täiesti ebaobjektiivne kogemus aga ei oleks üldse indiviidi tegeliku eluga seotud. Leidsin, et subjektiivsete takistuste, mis segavad  mõtteka elu elamist, hulka kuuluvad mõnede indiviidide maailmataju apaatsus ja negatiivsus, kriisid, mis tulenevad selle muutumisest, mis indiviidile mõttekas tundub ja psüühilised probleemid, mis põhjustavad negatiivseid emotsioone ja järske meelemuutusi. Lisaks leidsin objektiivseid takistusi, mis segavad mõtteka elu elamist, nagu raskused, mis võivad tekkida selle püüdlemisel, mis indiviidile mõttekas tundub ja kohati esinev niivõrd suur erinevus erinevate indiviidide maailmatajus, mis ei motiveeri indiviide üksteist toetama või mis motiveerib indiviide üksteisele vastu töötama.

 

*Võimalik, et teismeea eksistentsiaalse ängi ja keskeakriisi puhul on sageli tegemist seda tüüpi kriisidega.