Voorused ja erinevad eetikateooriad

 

Voorused ja erinevad eetikateooriad

Karmo Talts

 

Uurin selles töös seda, kas indiviididel, kes lähtuvad mõnest teisest eetikateooriast, kui puhas vooruseetika, läheb vaja voorusi. Selleks analüüsin kõigepealt seda, miks on tavaarusaam vabast tahtest naiivne, kuidas puutub nüansseeritum arusaam vabast tahtest eetikasse ja puudutan kergelt ka seda, missugused on need voorused, mida teiste eetikateooriate pooldajatel vaja läheb.

Kujutleme indiviidi, kes püüab lähtuda kohuse-eetikast, aga kellel on nõrk kohusetunne. Nähtavasti on tal raske sellest eetikast lähtuda. Esmapilgul aga paistab arusaam, et indiviidi käitumine sõltub tema isikuomadustest, olevat vastuolus vaba tahtega.

Uurime seda küsimust lähemalt. Nähtavasti on nõrga kohusetundega inimesel vabadus pingutada, et kohusetundlikumalt käituda. Veelgi enam, ta võib pühenduda endas kohusetunde välja arendamisele.

Uurime nüüd selle tähendust eetika jaoks, et vaba valik tehakse tingimustes, kus indiviidi isikuomadustest sõltub see, kui raske tal on mingit valikut teha ja et enda arendamine nõuab pühendumist. See tähendab seda, et milles iganes eetiline käitumine ei seisneks, vajab indiviid isikuomadusi, mis teevad eetilise käitumuse lihtsamaks ja kui indiviidil neid omadusi pole, siis ta peab püüdlema nende omaduste endas välja arendamise poole.

Puudutame nüüd korraks uuesti voorusi, mida on vaja indiviidil, kes lähtub kohuse-eetikast. Üheks selliseks vooruseks ongi kohusetundlikkus. Kujutleme aga nüüd indiviidi, kes soovib oma kohust täita, aga kes jätab sageli oma kohuse täitmata ja tunneb selle pärast süütunnet. Nähtavasti on selline indiviid pigem nõrga tahtega, kui vähese kohusetundega. Seega kuulub kohuse-eetika järgija jaoks vajalike vooruste hulka ka tahtejõulisus.

Vaatame nüüd tagajärje-eetikat. Kui kellelgi puudub kalduvus oma tegevusi planeerida, siis tal puudub kontroll selle üle, millised on tema tegude tõenäolised tagajärjed. Seega on kalduvus oma tegevusi planeerida üks voorustest, mida on  tagajärje-eetika järgijal vaja.

Uurime nüüd tagajärje-eetikast lähtuvat tegevuse planeerimist. Planeerimine ei saa siis piirduda sellega, et otsustatakse, mida teha, vaid võimalike valikute tagajärgi tuleb ka analüüsida. Niisiis osutuvad nii analüüsiv meelelaad, kui ka analüüsivõime  tagajärje eetikast lähtuja jaoks olulisteks voorusteks.*

Puudutame korraks ka kristlikku käsueetikat. Nähtavasti on jumalakartlikul indiviidil lihtsam olla hea kristlane ja mingil määral võtab kristlus seda ka arvesse, esitades ilmikute ja eri laadi vaimulike käitumisele erinevaid nõudmisi. Siiski on kristluses norme, mille vastu eksimist peetakse ka ilmikute jaoks patuks.

Uurime nüüd selle probleemi analoogi teiste eetikateooriate puhul. Kohuse-eetika ei luba näiteks ka valevorstil valetada ja tagajärje eetika inimesel, kellel puudub kalduvus oma tegevusi planeerida, põhjustada oma tegudega negatiivseid tagajärgi. Ometi võiks ju arvata, et ei saa nõuda kelleltki, kellel on raske mitte valetada, seda, et ta mitte kunagi ei valetaks ja sellelt, kellel on raske oma tegevusi planeerida, seda, et ta mitte kunagi oma tegudega negatiivseid tagajärgi ei põhjustaks. Näib, et moraal, kui ühiskondlik asi, eelistab ühiskonda reeglina indiviidile ja ainult siis, kui indiviidi eksimused pole moraalselt väga tõsised, tähtsustab indiviidi moraalset arengutaset. Paraku on aga reeglina nii, et puudulike voorustega indiviid ei muutu ilma järkjärgulise arenguta nii vooruslikuks, et ta ilma suurema vaevata suudab hoiduda moraalselt väärate tegude sooritamisest.

  

*Tänapäeval levinud professionaalide usaldamist võib pidada tagajärje-eetika võidukäiguks. Nimelt on sel juhul, kui analüüsivõime on voorus, mõttekas delegeerida tegevuse planeerimine analüüsivõimelistele indiviididele.