Kas moraaliväited on väited selle kohta, et tegu teeb kellelegi head või halba?

Kas moraaliväited on väited selle kohta, et tegu teeb kellelegi head või halba?

Karmo Talts

 

Uurin selles töös seda, kas moraaliväiteid on võimalik käsitleda väidetena selle kohta, et tegu teeb kellelegi head või halba. Selleks pakun välja erinevad tõlgendused sellele, kellele väidavad moraaliväited tegu head või halba tegevat, ja püüan neist kõige perspektiivikamat võimalust tõlgendada erinevate eetikateooriate abil.

Vaatame võimalust, et lause "x-i sooritamine on moraalselt halb" tähendab seda, et x teeb halba olenditele, kellele x-i tehakse. Sellele võib vastu väita, et me võime võtta omaks vaate, et mõrva ohvriks langemine teeb ohvrile halba ja ikkagi küsida, mis see meile korda läheb, et mõrva ohvriks langemine teeb halba ka teistele olenditele, meie püüame vältida vaid seda, et meid ei mõrvataks. Kui me täiendame seda tõlgendust nii, et x-i sooritamine teeb halba ka x-i sooritajale endale, siis tekib küsimus, mil viisil saab tegu teha halba ka teo sooritajale endale.

Uurime seda erinevate moraaliteooriate valgusel. Kui me lähtudes käsueetikast ütleme, et x teeb halba x-i sooritajale, sest see tõmbab talle kõrgema olendi või olendite pahameele, siis on see vastus ebarahuldav, sest halba ei tee teo sooritajale mitte x, vaid x-i kaugemad tagajärjed. Moraalse halbuse defineerimine teo kaugemate tagajärgede kaudu tegijale viib aga võimaluseni, et autoritaarse režiimi karistuse enda peale tõmbamine on moraalselt halb.

Deontilise eetika seisukohast võib öelda, et x on halb x-i sooritajale, sest x rikub x-i sooritaja moraalset kohust. Kui vaagida, miks oma moraalse kohuse rikkumine rikkujale endale halba teeb, siis on üks võimalus see, et moraalse kohuse rikkumine tekitab moraalse kohuse rikkujas süümepiina. Sisuliselt paigutaks see võimalus deontilise eetika moraalsete tunnetega seotud moraaliväidete seletuste hulka üldisema kujuga "x-i sooritamine on halb x-i sooritajale, sest see tekitab x-i sooritajas negatiivseid moraalseid tundeid". Selle võimaluse puuduseks on aga see, et x-i sooritamine ei pruugi riivata igaühe moraalseid tundeid, nii et x-i sooritaja võib süüdistada ennast sõltumata sellest, et x-i sooritamine on enamiku teiste indiviidide jaoks tühiasi, x-i sooritaja võib olla üks nendest indiviididest, kelle jaoks x-i sooritamine on tühiasi või võivad x-i sooritajal moraalsed tunded üldse puududa. Deontilise eetika pooldaja võib väita, et kui x-i sooritajal puuduvad x-i sooritamise suhtes moraalsed tunded, siis ta lihtsalt vaigistab oma südametunnistust. See aga muudab x-i sooritamise x-i sooritaja jaoks pelgalt  potentsiaalselt halvaks –kui südametunnistust on võimalik vaigistada, siis pole väärase tegude sooritamine nende sooritaja jaoks paratamatult halb. Väited stiilis, et südametunnistuse vaigistamine on vaigistajale halb, sest see põhjustab vaigistaja isiksuse taandarengu  või mõjutab muul moel negatiivselt tema psüühikat, aga on pigem teaduslikud hüpoteesid, sest nende kontrollimiseks tuleks uurida, kuidas südametunnistuse vaigistamine inimpsüühikale mõjub.

Teleoloogilisele eetikale on antud arusaam tõsine probleem, sest paljud kohutavate tagajärgedega teod jätavad teo sooritaja enda kahjustamata. Muidugi võib väita, et tegude, mille laiemad tagajärjed on negatiivsed, sooritamine riivab tegutseja kui ratsionaalse olendi eneseväärikust. See aga seoks ratsionaalsuse tunnetega ja pole selge, kas ratsionaalsusega alati kaasneb kõrgendatud eneseväärikustunne.

Vooruseetikast lähtudes võib väita, et x-i sooritamine on x-i sooritaja jaoks halb, sest see muudab x-i sooritaja vähem vooruslikuks või suisa paheliseks. Sellele võib vastu väita, et antisotsiaalne inimene ei vaja voorusi ja ka tema pahed ei sega teda.

Pragmaatilisest seisukohast võib väita, et see ei ole oluline, et x-i sooritamine ei tee x-i sooritajale halba paratamatult, piisab sellest, kui x-i sooritamine teeb x-i sooritajale halba tõenäoliselt. Pragmaatilise testi läbib nii deontiline eetika, kuna ei ole tõenäoline, et konkreetne x-i sooritaja on inimene, kes oma südametunnistust pikaaegselt vaigistada suudab ja vooruseetika, sest niivõrd antisotsiaalseid inimesi, kelle voorustel ja pahedel ei ole mõju nende hakkamasaamisele, on vähe. Küll aga tekib mõlemal juhul pragmaatilisest vaatekohast raskusi mõnede x-i sooritajate karistamise põhjendamisega. Pikaaegselt südametunnistust vaigistav inimene ja antisotsiaalne inimene ei tee x-i sooritades endale halba, mis tähendab seda, et nad pole moraalselt halvad käsitluse järgi, mis ütleb, et moraalselt halb tegu kahjustab ka teo sooritajat ennast ja nende karistamise puhul oleks selle vaate järgi tegu kättemaksuga, mitte moraalselt halva teo karistamisega.    

Uurisin selles töös seda, kas normatiivsed väiteid on võimalik käsitleda väidetena selle kohta, et tegu teeb kellelegi head või halba.. Pakkusin välja tõlgenduse, mille järgi lause “x-i sooritamine on moraalselt halb” tähendab, et x teeb halba olenditele, kellele x-i tehakse. Selle vaate puuduseks on see, et selle tunnistamine, et teo ohvriks langemine teeb ka mulle halba, ei tähenda tingimata seda, et ma püüaks vältida selle teo teistele tegemist. See tõttu täiendasin seda tõlgendust nii, et x teeb halba olenditele, kellele x-i tehakse ja teeb halba ka x-i sooritajale. Leidsin, et x-i halbuse x-i sooritaja jaoks samastamine üleloomuliku karistusega läheb põhjuslikus ahelas x-i sooritamisest nii kaugele, et siis saab mistahes teo halbust põhjendada mistahes karistusega, kaasa arvatud autokraatliku võimu karistusega. Kui x on halb, sest x rikub x-i sooritaja moraalset kohust ja põhjustab sooritajale sellega südametunnistuspiinu, siis on x-i halbus sõltuv tunnete sattumuslikkusest. Sama laieneb x-i sooritamise halbuse seostamisele ratsionaalse tegutseja eneseväärikuse riivamisega, mille negatiivsete tagajärgedega teo sooritamine esile kutsub. x-i halbuse seostamise kohta sooritaja vooruslikkuse vähenemise ja pahelisuse suurenemisega leidsin, et antisotsiaalne inimene ei vaja voorusi ja tema pahed ei tekita talle probleeme. Pragmaatilise vaatekoha kohta leidsin, et sellest vaatekohast lähtudes ei ole vajalik see, et x oleks x-i sooritaja jaoks paratamatult halb, piisab sellest, et x-i sooritamine on x-i sooritaja jaoks halb tõenäoliselt.