Loogika ja normid

Loogika ja normid

Karmo Talts 

Vaatame klassikalise loogika seadusi normatiivsest seisukohast. Erinevalt normist "ära loe väidet korraga tõeseks ja vääraks" ei saa normi "loe väide tõeseks või loe väide vääraks" praktikas järgida.
Vaatame nüüd võimalusi normatiivse lähenemise formaliseerimiseks. Tabelitesse tuleb märkida see, milliseid väiteid me peame tõesteks ja vääradeks pidama siis, kui me peame tõesteks või vääradeks konkreetseid väiteid.
Vaatame nüüd eituse tabelit. Ma tähistan  "peame tõeseks" T-ga ja "peame vääraks" V-ga, "peab pidama tõeseks" OT-ga ja "peab pidama vääraks" OV-ga.
P    ¬P
T    OV
OV T
V    OT
OT V   
Vaatame nüüd kahekordset eitust.
P    ¬¬P
T    OT
OT T
V    OV
OV V
Vaatame nüüd konjunktsiooni.
P    Q      P∧Q
T    T      OT
OT OT   T
T    V      OV
V    T      OV
V    V      OV
OV OV V
Vaatame nüüd disjunktsiooni.
P  Q      P∨Q
T  T      OT
T  V      OT
V  T      OT
?  ?        T
V  V      OV
OV OV V

Vaatame nüüd konditsionaali.

P   Q      P→Q

T   T       OT

T   V      OV

V   T      OT

 ?    ?        T

V   V      OT

OT OV   V     

 

Oleva ja olemapidava eristus ning naturaalsete hüvede olemasolu küsimus

Oleva ja olemapidava eristus ning naturaalsete hüvede olemasolu küsimus 

Karmo Talts

Vaatame, kas on võimalik ühendada vaadet, et hüved on naturaalsed ja eeldust, et olemist ei saa tuletada olemapidavat. See, et hüve P on võimalik looduslik nähtus, et ei tähenda tingimata seda, et P esinemine on tegelikult teostunud. Kui me tuletame loodusliku hüve P võimalikkusest P olemapidamise, siis see pole olevast olemapidava tuletamine.
Vaatame nüüd olukorda, kus P on teostunud. See et P on looduslik hüve ei tähenda, et Q ei ole suurem looduslik hüve. Kui Q ja P koos esinemine on võimatu ja Q esinemine koos P esinemast lakkamisega on võimalik, siis peab kõigi teiste tingimuste samaks jäädes olema nii, et Q.
Vaatame nüüd P esinemise kestmise küsimust. Kui P esinemise kestmist ei ole võimalik tagada, siis ei pea seda tagama.

Moraaliepistemoloogia ning oleva ja olemapidava eristus

Moraaliepistemoloogia ning oleva ja olemapidava eristus

Karmo Talts

 

Vaatame oleva ja olemapidava eristust moraaliepistemoloogia seisukohast. Kui meil on vahendid olemapidava välja uurimiseks, siis see tähendab kõigest seda, et olemapidava kohta kehtivaid järeldusi saab tuletada väidete hulkadest, mis sisaldavad vähemal ühte eeldust olemapidava kohta.

Vaatame nüüd, millise kuju oleks võinud võtta sentimentaalistide vaated siis, kui nad oleks mõistnud tundeid vahendina, mis annab teadmisi olemapidava kohta. Tolleaegses kõnepruugis oleks moraalsed ideed pärinenud tunnetest ja ilmselt oleks nad mõelnud, et keerulisemad moraalsed ideid saab moodustada lihtsamatest.

Vaatame nüüd kuidas mõista mõnesid moraalseid ideid tunnetest pärinevate ideedena. Kui miski äratab meis hukkamõistu, siis on meie tundes antud pahe idee ja kui miski äratab meis heakskiitu, siis on meie tundes antud hüve idee. 

Ühiskondlike signaalide tõlgendamine ja käitumise sotsiaalse tingituse küsimus

Ühiskondlike signaalide tõlgendamine ja käitumise sotsiaalse tingituse küsimus

Karmo Talts

 

Vaatame, kas meie käitumine on sotsiaalselt tingitud. Arusaam, et eksisteerivad ühiskonna nõudmised meile, mis meie käitumise suures osas tingivad, eeldab, et need nõudmised on üheselt mõistetavad. Kui see nii pole, siis ei tingi meie käitumist vahetult signaalid, mida ühiskond meile selle kohta, kuidas me käituma peaks, saadab, vaid see, kuidas me neid signaale tõlgendame.

Vaatame nüüd selle tähendust ühiskondlike normide enda kujunemise jaoks. Kui gruppide tõlgendused sellest, kuidas ühiskonnas kehtivatest normidest aru saada, erinevad, tekib konflikt ja selle konflikti käigus võib saada normide teatud viisil tõlgendamine ise normiks.

Vaatame, kas leidub näiteid ajaloost, mis seda vaadet kinnitavad, religioosete kogukondade näitel. Religioosse kogukonna nõudmised selle liikmetele on peale kirjakeele tekkimist tihtipeale kirjalikult fikseeritud. See, kuidas pühasid tekste tõlgendada on vaidluste ja vahel lausa õige religiooni esindajate vääradest eristamise küsimus. Seega on ajaloos religioosete kogukondade esindajad tihtipeale saanud oma kogukonna normidest erinevalt aru ja nende normide teatud viisil tõlgendamisest endast tihtipeale saanud norm.