Ontoloogiline teism

Raamatust mahu tõttu välja jäänud dialoog

 

Ontoloogiline teism
Karmo Talts

Kristlane: Ainult ainujumal on tõeline jumal!
Ontoloog: Kas ma võiksin vahele segada? Sa vist ei märka mida sa sellise väite esitamisega teed?
Kristlane: Mis mõttes mida? Ma kuulutan oma usku.
Ontoloog: Väide, et miski on tõeliselt olev, on metafüüsiline väide.
Kristlane: Ma ei näe midagi halba selles, et minu usul on metafüüsiline külg. Mõtlemise ja usu ühinemisel sünnib teoloogia.
Ontoloog: Metafüüsilisel mõtlemisel on oma vead, mis kanduvad nii su usku üle.
Kristlane: Ja millised vead need siis olema peaks?
Ontoloog: Esiteks muidugi see, et tõeliselt oleva ja teiseselt oleva eristus muudab enamiku olevaid millekski tühiseks.
Kristlane: Paganlikke jumalaid ei saa tühisemaks muuta. Neid lihtsalt ei ole!
Ontoloog: On ju olemas ka teine strateegia, mida kristlased paganlikesse jumalatesse suhtumisel kasutavad –et need on deemonid.
Kristlane: Olevate vähendamine ei ole ainus viga, mille metafüüsika teeb?
Ontoloog: Olevate asendamine esmaselt olevaga  ei ole kuigi sügavale tungiv mõtteviis. Eristada tuleb mitte esmaselt ja teiseselt olevaid, vaid olevaid ja olemist.
Kristlane: Ja kuidas see teismi küsimuses välja näeks?
Ontoloog: Jumalikkus avab end  jumalates. Ükski jumal ei ole kogu jumalikkust avav, sest jumalikkus avab end varjavalt.
Kristlane: Sa räägid abstraktselt, aga mida see inimese elus tähendab?
Ontoloog: Muuseas ka seda, et ühe jumala arm ei ole teise arm. Põllumees, kellele taevajumal head ilma annab, võib olla ju üksik, armastusejumala õnnistuseta.  Ja nii kui merele satub, võib teda tabada torm jne.
Kristlane: Ja sa ei näe mingit vahet kristluse ja teiste monoteistlike religioonide vahel? Kõik on nad sinu jaoks metafüüsilised religioonid?
Ontoloog: Detailides näen ma muidugi vahet. Nimelt on üks jumalatega seotud küsimus inimarmastuse jumala küsimus.
Kristlane: Ma pole kuulnud, et üheski polüteistlikus religioonis oleks inimesearmastuse jumal.
Ontoloog: Neid ei nimetata nii. Sest inimesearmastuse jaoks peab olema ise inimlik, seega inimesearmastuse jumal peab olema pooljumal.
Kristlane: Sa siis arvad, et ma suhtun inimesearmastusse metafüüsiliselt, sest ma arvan, et vaid Kristus esindab tõelist inimarmastust?
Ontoloog: Jah, minu meelest avab ja varjab inimesearmastus end erinevates humanistides.
Kristlane: Nüüd oled sa jumalate küsimusest sootuks kaugenenud. Sa ei räägi ju enam pooljumalatest, vaid humanistidest.
Ontoloog: Aga heategijad ja kangelased ongi minu meelest jumalate sarnased –nad ei vaja eriti jumalate tuge ja nende peale saavad teised toetuda, hea inimene.

Puhta usu kriitika

Mahu tõttu raamatust välja jäänud dialoog.

 

Puhta usu kriitika

Karmo Talts

 
        
Immanuel: Tere, kallis Thomas. Mis sind minu juurde toob?
Thomas: Paha küll öelda, sõber Immanuel, aga mind toovad siia kuulujutud. Räägitakse, et sa kõnelevat viimasel ajal palju paganlikest jumalatest.
Immanuel: Mis siis sellest, Thomas?
Thomas: Öeldakse, et sa räägid paganlikest jumalatest mitte kui kunagise usu objektides, vaid kui tõelistest olenditest. On see nii, vend Immanuel?
Immanuel: Kui selliseid jutte räägitakse, sõber Immanuel, siis on need segasevõitu jutud. Mis tähendab kunagise usu objekt?
Thomas: Nüüd sa narrid oma sõpra, Immanuel. Usu objekt on see, millesse usutakse või usuti…
Immanuel: …või saadakse uskuma. Aga ütle mulle siis sõber Thomas, mida vanasti usuti?
Thomas: Ikkagi narrid sa mind, vend Thomas. Vanasti usuti paljusid jumalaid.
Immanuel: Kas siis paljud jumalad on olemas, sõber Thomas?
Thomas: Kaitse ja hoia… 
Immanuel: Oota, vend Thomas. Kui paljusid jumalaid pole olemas, kas siis vanasti usuti eimillesegi?
Thomas: Sa mängid sõnadega vend Thomas. Sellele kogu see ilmalik filosofeerimine taandubki.
Immanuel: Ma ei  ole kindel, kas ma antud juhul ikka mängin sõnadega , uskuja Thomas. Kas me mõlemad mitte ei usu, et inimhingel on kalduvus uskuda?
Thomas: Muidugi, armas Immanuel. Ilma selle kalduvuseta ei jõuaks me kunagi palja filosofeerimisega meie Issandani.
Immanuel: Nii et meil on kalduvus uskuda jumalaid?
Thomas: Midagi sellist pole ma öelnud, vend Immanuel!
Immanuel: Kas Issand pole mitte jumal, sõber Thomas?
Thomas: Mis triviaalsustesse sa laskud, vend?
Immanuel: Kui meil pole kalduvust uskuda jumalaid, siis kuidas saab usk meid viia ühe uskumiseni nendest?
Thomas: Patust suurel määral rikkumata hingel on kalduvus uskuda ühte jumalat, mu eksinud vend.
Immanuel: Aga äkki on hoopis kalduvus uskuda jumalaid üks kalduvus, vend Thomas?
Thomas: Jälle ajad sa mind segadusse oma sõnakasutusega, Immanuel. Kas siis nii sõbraga tehakse?
Immanuel: Aga katsu asjale nii vaadata, et jumalakogemus on uskumise vorm, Thomas.
Thomas: Nagu nii, et see, millesse usutakse, ei pruugi olla päriselt jumala taoline, seda lihtsalt kogetakse jumalataolisena? Vend Immanuel, ma igatsen, et su ketserlus piirduks pelga paganaks hakkamisega.
Immanuel:  Kas pole su usk mitte piisavalt tugev vend Thomas, et mu mõttekäik ära kuulata?
Thomas: Hea küll, sõber Immanuel. Räägi edasi.
Immanuel: Sa kasutasid enne väljendit “see, millesse usutakse”, vend. Võib ikkagi öelda  see, kellesse usutakse, lihtsalt ei pruugi see olend olla päriselt selline, nagu teda kogetakse.
Thomas: Hea küll, vend Immanuel. Aga miks sa siis kõneled paganalikest jumalatest.
Immanuel: Aga kui jumalakogemus on uskumise vorm, siis võivad need olendid, keda kogeti paganlikke jumalatena ikkagi olemas olla, sõber Thomas.
Thomas: Jah, ongi vend Immanuel. Need on deemonid.
Immanuel: Siin on aga üks aga, vend Thomas. Kui paganlikud jumalad oleks alamad olendid, siis nad poleks uskumise objektid.
Thomas: Mis mõttes, targutaja Immanuel?
Immanuel: Kas inimmõtlemisel on omad vormid…
Thomas: Mida tutvustas inimkonnale Aristoteles Makedooniast, olgu puhastustuli talle õilsale kerge.
Immanuel: On need mõtlemise vormid siis nii või teistsugused, aga nendes vormides mõeldakse madalatest asjadest, vend Thomas.
Thomas: Ja siis, sõber Immanuel?
Immanuel: Seega on deemonid mõtlemise mitte usu objekt, vend Thomas.
Thomas: Ma katsun seni räägitu kokku võtta, eks Immanuel? Paganliku jumalakogemuse taga olid mingid kõrgemad olendid, keda kogeti säärases vormis.
Immanuel: Jah, sõber Thomas. On sul vastuväiteid?
Thomas: Aga Issandat kogetakse ju ka, vend Immanuel. Miks see kõrgem olend, keda meie Issandana kogetakse, püüab välistada usu teistesse jumalatesse?
Immanuel: Ma ei ole üldse kindel, kas keegi on kogenud kristlikku jumalat, vend Thomas.
Thomas: Sa nüüd ootad mu proteste. Aga olgu, ma mängin kaasa. Kõik teised kristlased on olnud silmakirjalikud. Aga  sa ise, sõber Immanuel?
Immanuel: Sellest, mida ma kristlasena kogesin, olengi ma kogu meie jutu ajal rääkinud, vend Thomas.
Thomas: Sa oled ju rääkinud paganlikest jumalatest, vend Immanuel. Või on meie jumal lihtsalt üks uuel kujul kogetud paganlikest jumalatest?
Immanuel: Teoloogina oled sa peamiselt pannud tähele seda osa, mida me oleme jumalatest rääkinud, sõber Thomas. Aga me oleme palju rohkem rääkinud uskumise vormist.
Thomas: Ja kuidas see meie Issandasse puutub, vend Immanuel?
Immanuel: Kui jumalakogemus kuulub uskumise vormi juurde, kuidas siis on üldse võimalik jumalate olemasolu eitada? Noh, Thomas?
Thomas: Kuidas su küsimus mõista, sõber Immanuel?
Immanuel: Aga nii, sõber, et eitada saab vaid konkreetsete jumalate olemasolu, näiteks paganlike.
Thomas: Kui sa eitad paganlikke jumalaid ja ainsat jumalat ei tunne, siis mismoodi ei saa jumalate olemasolu üleüldse eitada, vend Immanuel?
Immanuel: Aga ei saanudki, vend Thomas. Juudid keelasid usu kõigisse jumalatesse peale ühe.
Thomas: Immanuelike, meie Issand valis juudid välja.
Immanuel: Mulle tundub, et ka juutidel oli omane jumalakogemuse usuvorm. Ja kui nad püüdsid tühjendada oma usulist kogemust, vend Thomas, jäi alles seesama uskumise vorm.
Thomas: Jälle ma ei mõista sind, sõber Immanuel.
Immanuel: See, mida juudid pidasid oma jumalaks oli tegelikult uskumise vorm, vend Thomas.
Thomas: See on absurd, Immanuel!
Immanuel: Isegi kui sa ei nõustu minu järeldustega, Thomas, siis nende absurdiks kuulutamisega sa ei pääse.
Thomas: Kuidas nii, vend?
Immanuel: Usklikuna võid sa minu sõnadesse ikkagi uskuda, sõber.