Dialoog "Maailm, pilt ja keha"

Verivärske dialoog.

 

Maailm, pilt ja keha 

Karmo Talts 

 

Martin: Me oleme heidetud maailma.

Autor: Minu meelest oleme me küll pigem heidetud pildile.

Martin: Mida sa silmas pead?

Autor: Kui esimesel kinoseansssil viibinutele tundus, et nad nägid rongi, siis nende kogemus ei avanud maailma varjavalt.

Martin: Selle asemel lõi nende kogemus maailmast moonutatud pildi?

Autor: Just.

Martin: Ma võiksin vastu väita, et nende kogemus avas neile linale projetseeritud valgust. Aga ma aiman su vastuargumenti.

Autor: Sa pead silmas argumenti, mis on seotud hallutsineeriva vaimuhaige kogemusega?

Martin: Nüüd on minu kord just öelda.

Simone: Ikkagi te jätate millelegi mõtlemata.

Autor: Kuidas nii?

Simone: Lisaks pildile, mis võib olla moonutatud, tuleb mängu kuuldemäng, mis võib samuti olla moonutatud.

Martin: Erinevate meelte olemasolu küsimus puudutab ju ainult vaate üldisemaid detaile.

Simone: Mängus pole ju ainult meeled, vaid ka näiteks emotsionaalne värving. Ja siis on veel meelelise kogemuse jms. põhjuste küsimus.

Autor: Mis maalib pildi, mängib kuuldemängu jne.?

Simone: Jah. Ka vaimuhaigel on aju. Ja keha, mille osa see on.

Hääl, mida on raske ära tunda: Olgu, me oleme heidetud kehasse. Aga tulles tagasi emotsionaalse värvingu juurde, kas siiski pole nii, et ka see võib moonutada?

Simone: Ära teeskle, et sina seda ei öelnud, autor. Aga ma vastan.

Autor: Palun.

Simone. Võib. Näiteks võib hirm näidata midagi ohtlikumana, kui see on. Samas emotsioonid avavad keha.

Autor: Näiteks sageli ärev inimene ei lähe lihtsalt ärevaks, vaid sellel on kehaline külg?

Simone: Just.  

Selle, mis tunne on olendil, sõltuvus olendil olevast informatsioonist

Selle, mis tunne on olendil, sõltuvus olendil olevast informatsioonist 

Karmo Talts 

 

Vaatame persoone x ja y, kellest üks teab, et x-i naaber on ohtlik kurjategija ja teine ei tea. Kui x teab, et tema naaber on ohtlik kurjategija ja y ei tea seda, siis tunnevad nad end x-i naabriga kokku puutudes erinevalt. Seega on subjektiivsel kogemusel olendil oleva informatsiooniga seotud külg.

Vaatame nüüd võimalust, et see, mis tunne olendil on, sõltub ainult sellest, millist informatsiooni olendil on. See, mis tunne on olla nahkhiir sõltub siis sellest, millist informatsiooni on nahkhiirel olevate meeleelunditega võimalik hankida. Seega juhul, kui teisel olendil on täpselt sama informatsioon hangitud teistsuguste meeleelundite abil, siis on tal sama tunne.

Vaatame nüüd, kas sellele võimalusele räägib vastu see, et üks ja sama informatsioon võib esineda mitmel kujul. Näiteks siis, kui keegi meile ütleb, et see raamat on punane, pole meil sama tunne, kui siis, kui me asjasse puutuvat raamatut näeme. Sellele võib vastu väita, et kui me räägime sellistel juhtudel ühest ja samast informatsioonist, siis me kasutame keelt lõdvalt. Tegelikult sisaldub öeldud  lauses "see raamat on punane" ja silmas tekkinud aistingus samast allikast pärinev informatsioon, mis oma erineva kuju tõttu pole päris sama informatsioon. 

Moraaliepistemoloogia ning oleva ja olemapidava eristus

Moraaliepistemoloogia ning oleva ja olemapidava eristus

Karmo Talts

 

Vaatame oleva ja olemapidava eristust moraaliepistemoloogia seisukohast. Kui meil on vahendid olemapidava välja uurimiseks, siis see tähendab kõigest seda, et olemapidava kohta kehtivaid järeldusi saab tuletada väidete hulkadest, mis sisaldavad vähemal ühte eeldust olemapidava kohta.

Vaatame nüüd, millise kuju oleks võinud võtta sentimentaalistide vaated siis, kui nad oleks mõistnud tundeid vahendina, mis annab teadmisi olemapidava kohta. Tolleaegses kõnepruugis oleks moraalsed ideed pärinenud tunnetest ja ilmselt oleks nad mõelnud, et keerulisemad moraalsed ideid saab moodustada lihtsamatest.

Vaatame nüüd kuidas mõista mõnesid moraalseid ideid tunnetest pärinevate ideedena. Kui miski äratab meis hukkamõistu, siis on meie tundes antud pahe idee ja kui miski äratab meis heakskiitu, siis on meie tundes antud hüve idee.