Olemine või olemised

Verivärske dialoog.

 

Olemine või olemised 

Karmo Talts 

 

Martin: Me oleme Maailmas.

Uku: Sina küll maailmas pole, vaid sa oled Euroopas.

Martin: Kuidas nii?

Uku: Sest sinu Olemine on sakslaseks olemine ja paremal juhul kreeka keele mõjude kaudu eurooplaseks olemine.

Martin: Kas sa pead erinevaid keeli erinevate olemiste kodadeks?

Uku: Mõtlemine on osa olemisest ja keel mõjutab mõtlemist.

Martin: Miks nii ettevaatlikult?

Uku: Sest leidub olemisi, mis avanevad erinevatest keeltest mõjutatud oma olemises olevatele.

Martin: Ja erinevaid olemisi, mis avanevad olevatele, kes on mõjutatud ühest ja samast keelest?

Uku: Just.  

Vaba-olemine

Verivärkse dialoog. 

 

Vaba-olemine 

Karmo Talts

Mõtleja: Kuidas on võimalik, et me saame vabalt valida?
Tegija: Mida siin võimatut on?
Mõtleja: Sa siis arvad, et meie käitumine pole determineeritud?
Tegija: Ma ei arva.
Mõtleja: Sa siis tead, et meie käitumine pole determineetitud?
Tegija: Sa räägid meist nii, nagu me oleks lihtsalt asjad.
Mõtleja: Sa pead silmas, et ma räägin meie omadustest, mitte meie olemisest?
Tegija: Aga omadused ju ongi olemised.
Mõtleja: Kui me oleme vabad, siis on tegu vaba-olemisega. Aga kuidas see meid aitab?
Tegija: Väga lihtsalt. Vaba-olemine võib olla käepärast.
Mõtleja: Nagu siis, kui ma kasutame oma vaba-olemist? Aga kuidas saab vaba-olemine olla käe ees?
Tegija: Väga lihtsalt. Me analüüsime oma vaba-olemist selle kasutamise asemel.
Mõtleja: Aga kui me seda kasutame, siis meie käitumine ju ei ole determineeritud.
Tegija: Ükskõik, kas me analüüsime enda olemist determineeritud-olemisena või determineerimata-olemisena, vabadust analüüsides me ei kasuta oma vabadust.
Mõtleja: Ja see ei jää kasutamata mitte determineerituse pärast, vaid selle pärast, et me seda ei kasuta?
Tegija: Ma juba ütlesin, mis mul öelda oli. Nüüd on mul tegemist.

Hool ja vaen

Raamatust mahu tõttu välja jäänud dialoog 

 

Hool ja vaen

Karmo Talts

Martin: Oleksin sellest mehest peaaegu mööda kõndinud. Tere.
Autor : Tere jah. Kuigi miks sa peaksid minu juures peatuma?
Martin: Aga sellepärast, et inimesesse ei saa lihtsalt suhtuda kui teise olevasse. Tõsi, ka olevad võiks olla meile millegi jaoks.
Autor: Kas siis inimene peaks olema teise inimese jaoks tarbeasi?
Martin: Miks peaks see, mis on olemas millegi jaoks, olema tarbeasi? See on ju kordaminev asi, miski mille eest me hoolitseme.
Autor: Ja sa tahad hakata mind poputama?
Martin: Oh ei. Tahan vaid, et sa oleksid vaba kogu oma potentsiaali teostama.
Autor: Paraku sa ei märka, et kasutades millegi jaoks olemisega seoses just sõna hool, katad sa kinni tähelepanu pööramise tumedama külje.
Martin: Millisest tumedast küljest sa räägid?
Autor: Inimene võib millelegi pöörata tähelepanu ka sellepärast, et ta soovib seda muuta. Ja küsimus ei ole ainult millegi olukorra paremaks muutmisest või kellegi vabaduse suurendamisest.
Martin: Mida võib siis veel muuta proovida?
Autor: Millegi muutmise puhul võib võimalikkuste teostamise asemel teostunud võimalikkusi ka ära kaotada. Näiteks millegi puhul mõne tema omaduse ära kaotada.
Martin: Kes parandab potti, see kaotab osaliselt ära poti katki-olemise?
Autor: Miks tingimata nii positiivselt. Kes lööb poti puruks, see kaotab ära poti terve-olemise.
Martin: Võibolla siin tõesti on midagi mõtlemisväärset.
Autor: Tegelikult tahtsin ma jõuda veel hirmsama võimaluse juurde. Millegi või kellegi võib püüda ära kaotada, selmet millegi või kellegi puhul mõnd üksikut teostunud võimalikkust muuta.
Martin: Savipuru pole enam potikild.
Autor: Jäta nüüd see savipott rahule ja läheme nüüd olevate juurest inimeste juurde.
Martin: Sinna sa siis sihid. Ma pole kunagi öelnud, et ma kiitsin laibatööstuse heaks.
Autor: Sa siiski tunnistad, et mõni inimene või inimrühm võib kellegi jaoks olla ka selleks, et teda ei oleks  ja see võib viia vägivalla ning inimeste hävitamiseni?
Martin: Sellepärast sulle siis ei meeldi, kui sulle tähelepanu pööratakse, sest hoole asemel võib tegemist olla vaenuga?
Autor: Just. Seda, millele tähelepanu ei pöörata, ei proovita ka hävitada. 

Klassi-fenomenoloogia

Verivärske dialoog. 

 

Klassi-fenomenoloogia

Karmo Talts

 

Edmund: Iga kogemus on millestki.

Karl: Millestki, mis on nähtud mingilt klassipositsioonilt.

Edmund: Ei. Kogemuse saab sulgudesse võtta ja siis...

Karl: Jääb järele selline objekt, millele on sinu klassipositsiooniga inimeste kogemus suunatud.

Edmund: Juba ajakogemus näitab, et klassipositsioon pole esmane.

Karl: Tõesti? Rikkal on ootused enda ettevõtmiste õnnestumise suhtes ja vaesel enda tulevaste rahuldamata vajaduste suhtes.

Edmund: Sa räägid oodatavast tulevikust. Kuidas on kogetud minevikuga?

Karl: Rikka kogetud minevik on ressursside seis enne viimast investeeringut ja vaese oma ressursside seis enne viimast vajaduste rahuldamist.

Martin: Sa suhtud rikkasse metafüüsiliselt. Kui miski segab rikkal oma ettevõtmistega tegelemist, siis muutub rikka jaoks tema kapital käe ees olevaks.

Edmund: Just. See võib avada uusi horisonte nagu heategevuse või kultuuri-metseenlusega tegelemine.

Karl: Sa ise unustad, Martin, et rikas on heidetud oma klassi ja eelkõige määrab see tema horisondi.

Martin: Kas sa tahad öelda, et vaesuses olemine on avavam kui jõukuses olemine?

Karl: Pigem seda, et kapitalism avab olemist kapitaliks-olemisena ja kapitalismil on oma seadestu, mille abil üha rohkem kapitali välja nõutakse.  

Inimeste, kogukondade, olendite ja liikide olemine

Inimeste, kogukondade, olendite ja liikide olemine 

Karmo Talts
 

Vaatame käepärast olevate ja käe juures olevate olevate olemist. See ei hõlma kogu olemist.

Vaatame nüüd selle tähendust, et teised inimesed on olemas. Lisaks maailmale on inimene kogukonnas ja inimeste, kes ei kuulu tema kogukonda, vastas ja kogukondade, kuhu ta ei kuulu, vastas. (Kuna nemad või need kogukonnad, on inimese vastas, siis on vastas-olemine vastastikkune.)
Vaatame nüüd sellet tähendust, et teised olendid on olemas. Inimene on ka eluslooduses ja oma liigis, ja olendite, kes ei kuulu tema liiki, ja liikide, millesse ta ei kuulu vastas ja nemad või need on tema vastas.
Vaatame nüüd inimese suhet oma kogukonnaga. Enamasti inimene rohkem või vähem ladusalt toimib oma kogukonnas ja selleks, et märgata kogukonna ja selle horisondi juures midagi, mida ei ole vaja igapäevaselt arvesse võtta, tuleb kogukonnast distantseeruda, seista kogukonna vastas nagu keegi, kes sellesse ei kuulu.
Vaatame nüüd inimese suhet teiste oma kogukonna liikmetega. Enamasti saab inimene nendega läbi käimisega rohkem või vähem ladusalt hakkama ja selleks, et märgata neid mitte ühena kogukonnaliikmetest meie ümber, tuleb nii kogukonnast, kui aktiivsest igapäevasest läbi käimisest nende inimestega distantseeruda, seista nende kui inimeste ja olendite vastas.
Vaatame nüüd inimeste, kes ei kuulu meie kogukonda, vastas seismist. Teadlikkus sellest vastas seismisest koos vahendite puudumiseks ladusaks läbikäimiseks nende inimestega tekitab ebakindlust ja võib kustuda eilse tunde, et seistakse kellegi võõra vastas. Selle ületamiseks tuleb lähenda, leida viisid selliste inimestega läbi käimiseks. Aga kuna see vastas seismine on vastastikkune, siis peab ka lähenemine olema vastastikkune ja meie ja need inimesed peavad omavahelise läbi käimise viisid leidma ühiselt.
Vaatame nüüd selle tähendust, et teised meie kogukonna liikmed on olemas. Nad ei pruugi teise kogukonna liimetega läheneda nagu meie. Konfliktide korral tekib meil valik, kas seista meie kogukonna teiste liikmete ja teise kogukonna liikmete vahele ja püüda neid lepitada, või seista teise kogukonnaliikmete poolele ja neid ühiselt kaitsta. 

Vaatame nüüd meie suhteid teiste olenditega. Kui nende olendite jaoks saab avaneda meie olemine, siis laieneb meie ja nende suhetele see, mida me uurisime vastas seismise kohta. Kui mitte, siis nad on meie ees, aga meie pole nende ees. See tähendab, et meil on valik, kas kohelda neid lihtsalt nagu asju, või käsitleda neid olenditena, kes ei saa siis, kui nad on meie ees, enda eest seista, sest meie ei ole nende ees.

Vaatame nüüd selle tähendust, et teised inimesed on olemas. Võimalik, et nad püüavad olendeid, kelle ees me pole, kohelda nagu asju. See tekitab meis kohustuse olendeid nende eest kaitstsa, seista olendite eest.  

Keele ontoloogia

Keele ontoloogia 

Karmo Talts

Vaatame keelt olemise ja oleva eristuse seisukohast. Kirjutamasolemine, lugemasolemine, rääkimasolemine ja kuulamasolemine päriselt ei kattu, kuigi suhtelemasmolemine võib hõlmata nii rääkimasolemist ja kuulamasolemist, kui ka kirjutamasolemist ja lugemasolemist.
Vaatame nüüd, kas on õigustatud rääkimine keelte sarnasusest. See, et keelt x ja y r räägitakse sarnaselt, ei tähenda tingimata, et neid kirjutatatakse sarnaselt.
Vaatame nüüd x-i ja y-t, mida räägitakse sarnaselt. Pole välistatud, et nende keelte kõnelejad omavad erinevat kuulamisviisi.
Vaatame nüüd x-i ja y-t, mida kirjutatakse sarnaselt. Pole välistatud, et nende keelte kõnelejad omavad erinevat lugemisviisi.
Vaatame nüüd x-i ja y-it, mida räägitakse erinevalt. Pole välistatud, et nende keelte kõnlejad omavad sarnast kuulamisviisi.
Vaatame nüüd x-i ja y-it, mida kirjutatakse erinevalt. Pole välistatud, et nende keelte kõnlejad omavad sarnast lugemisviisi.
Vaatame nüüd keele ja olemise suhet. Keel võimaldab öelda asju nii olevate, kui ka nende olemise kohta. See aga tähendab, et keel on lihtsalt veel üks olemist raamivatest teguritest, mille abil olemist välja nõutakse.
Vaatame nüüd selle tähendust maldav-olemise jaoks. Maldavalt ootamine, et olemine avaneks viisil, millest pole ei kõneldud ega kirjutatud, püüdmata suhtlemise abil rohkem olemist välja nõuda, on üks maldav olemise viisidest.

Mitte-propositsiooniline väärus ja propositsioonilise vääruse võimalikuks tegevad horisondid

Mitte-propositsiooniline väärus ja propositsioonilise vääruse võimalikuks tegevad horisondid 

Karmo Talts

Vaatame selle tähendust, et väärtajud näitavad midagi, mida pole, tähendust ontilise sfääri jaoks. On olemas ontiline väärus, st. näib olevat miski, mida pole.
Vaatame nüüd seda, kui see, mis näib, on küll olemas, aga ta näib sellena, mis ta pole. Tegemist on ontoloogilise väärusega.
Vaatame nüüd mingil ajalooperioodil esinevaid eelarvamusi. Need võivad nii näidata midagi, mida pole, kui näidata seda, mis on, sellena, mis see pole. Tegemist on väära valendikuga.
Vaatame nüüd väärasid propositsioone. Sageli esitatakse neid põhinedes ontilisele väärusele või ontoloogilisele väärusele või väärale valendikule. Seega on kuluvad mitte-propositsioonilise väärused horisontide, millelt väärad propositsioonid võimalikuks saavad, hulka.
Vaatame nüüd, kas ainsad horisondid, millelt väärad propositsioonid võimalikuks saavad, on ülal vaadeldud väärused. Võimalik on esitada väärasid hüpoteese ja võimalik on teha vääratest eeldustest vääraid järeldusi ja teha loogikavigu, mis viivad tõestest eeldustest väärate järelduste tegemiseni. Seega ei piirdu vääraid propositsioone võimalikus tegevad horisondid ülal uuritud väärustega. 

Ontilise tõe puudujäägid ja propositsiooniline tõde

Ontilise tõe puudujäägid ja  propositsiooniline tõde

Karmo Talts

Vaatame Heideggeri ontilist tõde näivuse seisukohast. Ontiline tõde veab meid alt, kui me püüame viisil , mis on kohane ühte liiki objektidega ümber käimiseks, käia ringi  objektidega, mis näivad esimest liiki objektidena või kui meile näib objekt olevat seal, kus objekti tegelikult ei ole.
Vaatame nüüd ebatavalisi tingimusi. Ontiline tõde veab meid alt, kui me püüame viisil, mis on harilikel tingimustel mingit liiki objektidega ümber käimiseks kohane, käia seda liiki objektide ümber ebaharilikel tingimustel.
Vaatame nüüd propositsioonilist tõde. Propositsioonile tõde võib meile paljastada näivuse, nagu siis, kui meile näib objekt kuuluvat liiki, millese see objekt ei kuulu ja propositsioonilne tõde eitab seda, et objekt kuulub sellesse liiki ja kui meile näib objekt olevat seal, kus tegelikult objekti pole ja propositsiooniline tõde eitab, et objekt on seal. Propositsiooniline tõde võib meid aidata seal, kus tingimused erinevad harilikest ja propositsiooniline tõde eitab, et objektiga ümber käimisel viisil, mis on kohane harilikel tingimustel, on need samad tulemused, mis harilikel tingimustel.
Vaatame nüüd selle tähendust. Vähemalt osaliselt on propositsiooniline tõde sõltumatu ontilisest tõest ja võib meid aidata ületada ontilise tõe puudujääke.

Ontoloogiline teism

Raamatust mahu tõttu välja jäänud dialoog

 

Ontoloogiline teism
Karmo Talts

Kristlane: Ainult ainujumal on tõeline jumal!
Ontoloog: Kas ma võiksin vahele segada? Sa vist ei märka mida sa sellise väite esitamisega teed?
Kristlane: Mis mõttes mida? Ma kuulutan oma usku.
Ontoloog: Väide, et miski on tõeliselt olev, on metafüüsiline väide.
Kristlane: Ma ei näe midagi halba selles, et minu usul on metafüüsiline külg. Mõtlemise ja usu ühinemisel sünnib teoloogia.
Ontoloog: Metafüüsilisel mõtlemisel on oma vead, mis kanduvad nii su usku üle.
Kristlane: Ja millised vead need siis olema peaks?
Ontoloog: Esiteks muidugi see, et tõeliselt oleva ja teiseselt oleva eristus muudab enamiku olevaid millekski tühiseks.
Kristlane: Paganlikke jumalaid ei saa tühisemaks muuta. Neid lihtsalt ei ole!
Ontoloog: On ju olemas ka teine strateegia, mida kristlased paganlikesse jumalatesse suhtumisel kasutavad –et need on deemonid.
Kristlane: Olevate vähendamine ei ole ainus viga, mille metafüüsika teeb?
Ontoloog: Olevate asendamine esmaselt olevaga  ei ole kuigi sügavale tungiv mõtteviis. Eristada tuleb mitte esmaselt ja teiseselt olevaid, vaid olevaid ja olemist.
Kristlane: Ja kuidas see teismi küsimuses välja näeks?
Ontoloog: Jumalikkus avab end  jumalates. Ükski jumal ei ole kogu jumalikkust avav, sest jumalikkus avab end varjavalt.
Kristlane: Sa räägid abstraktselt, aga mida see inimese elus tähendab?
Ontoloog: Muuseas ka seda, et ühe jumala arm ei ole teise arm. Põllumees, kellele taevajumal head ilma annab, võib olla ju üksik, armastusejumala õnnistuseta.  Ja nii kui merele satub, võib teda tabada torm jne.
Kristlane: Ja sa ei näe mingit vahet kristluse ja teiste monoteistlike religioonide vahel? Kõik on nad sinu jaoks metafüüsilised religioonid?
Ontoloog: Detailides näen ma muidugi vahet. Nimelt on üks jumalatega seotud küsimus inimarmastuse jumala küsimus.
Kristlane: Ma pole kuulnud, et üheski polüteistlikus religioonis oleks inimesearmastuse jumal.
Ontoloog: Neid ei nimetata nii. Sest inimesearmastuse jaoks peab olema ise inimlik, seega inimesearmastuse jumal peab olema pooljumal.
Kristlane: Sa siis arvad, et ma suhtun inimesearmastusse metafüüsiliselt, sest ma arvan, et vaid Kristus esindab tõelist inimarmastust?
Ontoloog: Jah, minu meelest avab ja varjab inimesearmastus end erinevates humanistides.
Kristlane: Nüüd oled sa jumalate küsimusest sootuks kaugenenud. Sa ei räägi ju enam pooljumalatest, vaid humanistidest.
Ontoloog: Aga heategijad ja kangelased ongi minu meelest jumalate sarnased –nad ei vaja eriti jumalate tuge ja nende peale saavad teised toetuda, hea inimene.

Dialoog minast

Verivärske dialoog. 

 

Dialoog minast
Karmo Talts

Tavainimene: Mul on vist keskeakriis.
Heideggeriaan: Oled sa mõelnud selle peale, et sa oled heidetud iseendasse?
Tavainimene: Kuidas endasse?
Heideggeriaan: Kui inimene muutub, siis ta ei koge enam ennast ja oma elu tuttavlikuna, vaid millegi võõra ja sattumuslikuna.
Tavainimene: Ja mida ma pean siis nüüd edasi tegema?
Heideggeriaan: Ma pole kindel. Ühest küljest sa oled pühendunud oma projektidele ning näed vaid neid iseenda ja oma elu külgi, mis on nende projektide jaoks vajalikud...
Tavainimene: Nii et ma pean oma projektidest distantseeruma, et oma tõelisest minast paremat pilti saada?
Heideggeriaan: Ma ütlesin, et ma pole kindel. Teisest küljest, kui sul on oma mina, siis sinu praegune elufaas ongi viis, kuidas su mina end näitab. See, kas ta end rohkem näitab, pole enam sinu teha.
Tavainimene: Ma saan ainult valmis olla selleks, kui see juhtuma peaks?
Eksistentsialist: Ma arvan, et ta eksib tõelise mina osas.
Tavainimene: Kuidas nii?
Eksistentsialist: Kas sul sündides oli oma mina? Inimene eelneb oma minale ja võib endale mina luua.
Tavainimene: Kas see ei tähenda seda, et ma olen juba endale mina loonud?
Eksistentsialist: Sa kahtled selles, sest kui sa oleks endale mina loonud, siis sa poleks rahulolematu?
Tavainimene: Just.
Eksistentsialist: Su mina pole kunagi midagi enamat kui enda looming ja sa ei saa kunagi päriselt lõpetada endalt küsimist, kas jääda enda senisele minale truuks või luua endale uus.
Absurdist: See mida eksistentsialist väidab, on vaid katse ratsionaliseerida seda, miks sa rahul ei ole. Tegelikult sa ei suuda leppida sellega, et su mina ei ole loogiline.
Tavainimene: Ma ei saa ju oma mina ära kaotada. Või kaudselt saan, kaotades ära selle olendi, kelle mina see on.
Absurdist: Sa võid ju püüda jätkata ebaloogilisena.
Tavainimene: See on raske.
Absurdist: Seda suuremat rõõmu sellega hakkama saamine teeb.

Vestlus vastandamisest

Mahu tõttu raamatust välja jäänud dialoog. 

Vestlus vastandamisest

Karmo Talts

Martin: Sakslased on eriline rahvus.
Autor: Kas see ei ole kummaline väide?
Martin: Kuidas nii?
Autor:  Iga rahva puhul ju rullub lahti tema olemine ja sellepärast on iga rahvas eriline.
Martin: Aga sakslastel on eriline suhe olemise kui sellisega.
Autor: Ma ei ole kindel, kas nii ei võiks ka mõni indiviid väita, et tal on erilisem suhe olemisega, kui kõigil teistel.
Martin: Ma ei mõista, milles siin analoogia seisneb.
Autor: Oletame et see eriline isik sureks. Kas siis olemine varjuks sellega lõplikult?
Martin: Ah seda pead sa silmas, et saksa rahva häving ei oleks veel lõplik olemiskaotus?
Autor: Just. Muidugi, kui maailma jääkski ainult sakslased, siis oleks selline oht olemas.
Martin: Ahhaa, ja kui üks rahvas töötab teiste rahvaste vastu, siis ta hävitab olemise alternatiivseid võimalusi lahti rulluda?
Autor: Just, eristumine mitte oma eripära arendades, vaid teiste eripära tõrjudes, piirab olemise võimalusi lahti rulluda.
Martin: Kas see kehtib üksnes rahvaste kohta?
Autor: Ei, ka see on olemist varjutav, kui üks liik teisi hävitab.
Martin: Aga teistel liikidel ei ole keelt. Kas siis keel ei ole olemise koda?
Autor: Aga asjast on ju kaks viisi rääkida. Üks viis on asi rääkides teistele asjadele vastanda ja teine rääkida asja enda omapärast.
Martin: Üksteisele vastandav rääkimine on siis olemist varjav. Aga mis toimub asjadest endast rääkimisega?
Autor: Asjade varjatusest suhtelisse avatusse tõstmine, loomulikult. Ehk siis tuleb teist liiki olendite puhul rääkida mitte sellest, mida nad pole, vaid seda, mida nad on ja mil viisil nad seega olemist avavad. 

Rahvad ja juhid

Mahu tõttu raamatust välja jäänud dialoog.


Rahvad ja juhid

Karmo Talts

Martin: Küll on vast tulnud pahandust mu nooruse tulipäisuse pärast. Igatsesin ju nii väga oma rahvale ajaloolisust, et olin valmis kaasa minema toonase juhiga.
Johann Voldemar: Tere, naaber.
Martin: Tere sullegi. Ega sa nüüd mind sõnast võta ja hakka mind hurjutama mu nooruse sümpaatiate pärast?
Johann Voldemar: Tean, et oled mõtleja. Seega oleks kohasem näidata kuidas sa oma enda mõtlemisest kõrvale kaldusid.
Martin: Kuidas küll? Igatsesin vaid Olemist nooruse tormakusega..
Johann Voldemar: Oled kindel? Füürer oli olemas, ta oli midagi ontilist.
Martin: Oluline on ju hoopis see, kas tema projektis Olemine end vahetut avas või mitte.
Johann Voldemar: Mõte ajastust, mil Olemine end põrmugi ei varja, ajab lihtsalt ajastule omase segi Olemise kui sellisega.
Martin: Kas tõesti ei saa Olemine end avada täielikult ühelegi rahvale?
Johann Voldemar: Sinu eksituse saab sõnastada ka rahvalikkuse mõistetes. Ei tohi segi ajada rahvast mõnes oma  ajaloo faasis rahva kui sellisega.
Martin: Ka rahvalikkus näitab ja varjab end ajaloos?
Johann Voldemar: Jah ja sellega seostub rahvuslike liikumiste tehniline külg. 
Martin: Kas siis rahvuslikel liikumistel on tehniline külg?
Johann Voldemar: Ikka. Rahvalikkuse avatus rahvuslike liikumiste esialgses entusiasmis asendub tehniliste vahendite kasutamisega rahvusriigi raamistamiseks.
Martin: Riiklikud sümbolid ja rahvuslikud rituaalid on osa seadestust?
Johann Voldemar: Jah ja ka juht püüab rohkem rahvalikust välja nõuda rahvast endaga kaasa vedades.
Martin: Kas siin pole oluline erinevus? Juht ei tee seda rahvusriiki raamistades, vaid toetudes rahvalikkuse avatusele endas.
Johann Voldemar: Siin tulebki mängu avatuse suhtelisus. Juht elab oma ajastus, ta juhib oma ajastu rahvaliikmeid või rahvuslikku liikumist, mitte rahvast kui sellist.
Martin: Rahva rahvalikkus varjab ja avab end sajandeid?
Johann Voldemar: Just.
Martin: Kuidas küll ühe teise rahva esindaja minu ideid nii hästi mõistab?
Johann Voldemar: Minu rahvas oli sajandeid võõra võimu all...
Martin: Seega on tegemist orjarahvaga.
Johann Voldemar: Kui me oleks püüdnud oma kunagist vabadust unustada ja olukorda õiglaseks pidada, siis oleksime olnud küll orjarahvas. Aga meie elasime teadmisega  röövitud vabadusest.
Martin: Seista silmitsi nii raske saatusega on tõeliselt kangelaslik.
Johann Voldemar: Seitsesada aastat oma vabadust oodata –mis võiks olla maldavam? 

Metafüüsika ja predikaadid

Metafüüsika ja predikaadid 

Karmo Talts

Vaatame küsimust esmaselt olevast. Kui me saame sellele küsimusele vastata, siis me saame midagi esmaselt oleva kohta öelda. St., et kui see on vastatav küsimus, siis on see küsisus sellest, millised tegelike objektide predikaadid ei taandu teistele predikaatidele.
Vaatame nüüd skepsist metafüüsika suhtes. Kuna predikaate defineerime meie, siis võib kahelda selles, et leidub taandumatuid predikaate. Isegi predikaatide, millele tegelikkuses mingid omadused või suhted vastavad, puhul võib alati leiduda teisi omadusi ja suhteid, millest esimesed omadused ja suhted sõltuvad.
Vaatame nüüd seda, mis ununeb, kui me keskendume liigselt olevatele. Ühekohalised predikaadid pole ainsad predikaadid ja ühekohalisi predikaate kasutatakse objektide omaduste kirjeldamiseks. Kui me keskendume olevatele kui millelegi üksteisest eraldi seisvatele, siis me keskendume olevatele ja nende omadustele. Mimtekohalisi predikaate kasutatakse suhete, milles objektid osalevad, kirjeldaniseks. Seega me unustame suhted, mis on objektide vahel.
Vaatame nüüd suhteid lähemalt. Nende hulgas on ka protsessides osalemise suhted. Protesside käigus objektid teisenevad, saavad olema ja lakkavad olemast. Seega me unustame olevatele keskendudes ka objektide ajalisuse, muutlikkuse ja nende potentsiaali, ning nende sõltuvuse teistest objektidest.

Ontiline ja ontoloogiline pluralism

 

Ontiline ja ontoloogiline pluralism

Karmo Talts

 

Vaatame, kas nn. ontoloogiline pluralism on tõesti ontoloogiline. Kui me tunnistame olevaid, mis on erineval viisil, siis me on tegemist ontilise pluralismiga. Ontoloogiline pluralism eeldab erinevat liiki Olemisi.

Vaatame nüüd selle laiemat tähendust. Kui konkreetne olev näib Olemist pigem varjavat, võib tegu lihtsalt olla sellega, et see olev ei ava mõnda konkreetset liiki Olemist.

Vaatame nüüd selle tähendust avatuse jaoks olevate suhtes. Me võime läheneda olevatele eelarvamustega, et need avavad meil teatud liiki Olemist. Me võime aga püüda olla avatud sellist liiki Olemisele, mida olevad avavad sõltumata sellest, millist liiki Olemist me ootame neid avavat.

Vaatame nüüd keele rolli eri liiki Olemiste avamisel. Juba ootus, et olev avab meile sellist liiki Olemist, millest on võimalik kõnelda, on olevale ootustega lähenemine. Keel ise aga ei ole midagi, mis on ajalootu. Keelel on mingil määral tardunud kuju ja sellisel kujul võib temas olla raske kõnelda mõnda konkreetset liiki Olemisest või ta küll avab seda liiki Olemist, aga varjavalt.

Vaatame nüüd, kas mõnel konkreetsel keelel on eriline roll sellist liiki Olemiste avamisel, millest on võimalik kõnelda. Isegi kreeka ja saksa keel võivad eelkõige avada ainult mõnesid Olemise liike, millest on võimalik kõnelda. Ja keeled, kaasa arvatud kreeka ja saksa keel, võivad olla tardunud selliselt, et mõnda liiki Olemist, millest on võimalik kõnelda, nad pigem varjavad.