Rahvad ja juhid

Mahu tõttu raamatust välja jäänud dialoog.


Rahvad ja juhid

Karmo Talts

Martin: Küll on vast tulnud pahandust mu nooruse tulipäisuse pärast. Igatsesin ju nii väga oma rahvale ajaloolisust, et olin valmis kaasa minema toonase juhiga.
Johann Voldemar: Tere, naaber.
Martin: Tere sullegi. Ega sa nüüd mind sõnast võta ja hakka mind hurjutama mu nooruse sümpaatiate pärast?
Johann Voldemar: Tean, et oled mõtleja. Seega oleks kohasem näidata kuidas sa oma enda mõtlemisest kõrvale kaldusid.
Martin: Kuidas küll? Igatsesin vaid Olemist nooruse tormakusega..
Johann Voldemar: Oled kindel? Füürer oli olemas, ta oli midagi ontilist.
Martin: Oluline on ju hoopis see, kas tema projektis Olemine end vahetut avas või mitte.
Johann Voldemar: Mõte ajastust, mil Olemine end põrmugi ei varja, ajab lihtsalt ajastule omase segi Olemise kui sellisega.
Martin: Kas tõesti ei saa Olemine end avada täielikult ühelegi rahvale?
Johann Voldemar: Sinu eksituse saab sõnastada ka rahvalikkuse mõistetes. Ei tohi segi ajada rahvast mõnes oma  ajaloo faasis rahva kui sellisega.
Martin: Ka rahvalikkus näitab ja varjab end ajaloos?
Johann Voldemar: Jah ja sellega seostub rahvuslike liikumiste tehniline külg. 
Martin: Kas siis rahvuslikel liikumistel on tehniline külg?
Johann Voldemar: Ikka. Rahvalikkuse avatus rahvuslike liikumiste esialgses entusiasmis asendub tehniliste vahendite kasutamisega rahvusriigi raamistamiseks.
Martin: Riiklikud sümbolid ja rahvuslikud rituaalid on osa seadestust?
Johann Voldemar: Jah ja ka juht püüab rohkem rahvalikust välja nõuda rahvast endaga kaasa vedades.
Martin: Kas siin pole oluline erinevus? Juht ei tee seda rahvusriiki raamistades, vaid toetudes rahvalikkuse avatusele endas.
Johann Voldemar: Siin tulebki mängu avatuse suhtelisus. Juht elab oma ajastus, ta juhib oma ajastu rahvaliikmeid või rahvuslikku liikumist, mitte rahvast kui sellist.
Martin: Rahva rahvalikkus varjab ja avab end sajandeid?
Johann Voldemar: Just.
Martin: Kuidas küll ühe teise rahva esindaja minu ideid nii hästi mõistab?
Johann Voldemar: Minu rahvas oli sajandeid võõra võimu all...
Martin: Seega on tegemist orjarahvaga.
Johann Voldemar: Kui me oleks püüdnud oma kunagist vabadust unustada ja olukorda õiglaseks pidada, siis oleksime olnud küll orjarahvas. Aga meie elasime teadmisega  röövitud vabadusest.
Martin: Seista silmitsi nii raske saatusega on tõeliselt kangelaslik.
Johann Voldemar: Seitsesada aastat oma vabadust oodata –mis võiks olla maldavam?