Võimalus teri erinevalt paigutada ja soriitide paradoks

Võimalus teri erinevalt paigutada ja soriitide paradoks 

Karmo Talts

 

Võtame soriitide paradoksi puhul arvesse seda, et sama terade hulk ei pruugi moodustada kuhja juhul, kui terad on erinevalt paigutatud. Seega ütleb soriitide eeldus, et kui x-ist terast saab moodustada kuhja, siis saab x miinus ühest terast moodustada kuhja.

Vaatame nüüd mitmest terast saab moodustada kuhja. Kui ei piisa sellest, et üks tera toetub teise peale, siis tekib küll ebamäärasus selle suhtes, mitut tera täpselt vaja läheb, selge on aga see, et vähem kui kahest terast ei saa moodustada hulka, sest kuigi pole selge, millal täpselt me oleme moodustanud kuhja, on selge, et kui mitte ükski terade hulk ei toetu teise terade hulga peale, siis puudub mitu terade kihti, kuhjast rääkimata. Kui piisab sellest, et üks tera toetub teise peale, siis on kuhja moodustamiseks mitte ainult tarvis vähemalt kahte tera, vaid nende õige paigutamise korral ka piisab vähemalt kahest terast kuhja moodustamiseks.

Võimalus mõista mitte-olemist suhte puudumisena

Võimalus mõista mitte-olemist suhte puudumisena 

Karmo Talts

Vaatame, kas mitte-olemist on võimalik mõista suhte puudumisena. Kui objekti x, mis asub hoopis ruumipunktis z, pole punktis y, siis on midagi, mille vahel puudub suhe Asub punktis.
Vaatame nüüd absoluutset mitte-olemasolemist. Kui draakoneid pole olemas, siis me ei saa seda mõista draakoni ja mistahes ruumipunkti vahelise suhte Asub punktis puudumisena.
Vaatame nüüd võimalust, et draakoni kontseptsioon, kujutlus tiivulisest tuldpurskavast roomajast jne. ei käi mitte ühegi olendi kohta. Sel juhul on see lihtsutus, et kui x ei asu punktis y, siis on midagi, mille vahel puudub suhe Asub punktis. Kui me kasutame x-i kohta kontseptsiooni P või nime P, siis P  ei käi ühegi x-is asuva olendi või objekti kohta. Lisaks sellele siis, kui mea peaksime x-i kujutlema või x-ist mõtlema jne. ei käi mõte või kujutlus jne. x-ist ühegi y-is asuva olendi või objekti kohta.

Skepsis ning aeg ja ruum

2020 kirjutatud tekst

 

Skepsis ning aeg ja ruum

Karmo Talts

Uurin selles töös seda, mida tähendab selles kahtlemine, et ruumil on osi, mida me pole veel läbi uurinud ja selles kahtlemine, et ajakulg pole veel lõpuni jõudnud.
Uurime seda, miks me arvame, et on olemas midagi, mida me veel meeleliselt kogenud pole. Esmapilgul on selle aluseks aja ja ruumi kontseptsioon –on nähtusi, mis on nende kogemiseks meist liiga kaugel, ja on nähtusi või võib olema saada nähtusi, millega me pole veel kokku puutunud.
Küsime nüüd aga, miks me arvame, et ruumil on piirkondi, mida me veel meeleliselt kogenud pole ja miks me arvame, et ajakulg ei ole praeguse hetkega lõpuni jõudnud. Need hüpoteesid on pigem pragmaatilised –kui asjad on nii, siis puutume me tulevikus kokku uute teguritega, mida tuleb arvesse võtta ja on olemas seni leidmata ressursid, mida kasutusele võtta.
Uurime nüüd tuleviku olemasolu ja läbiuurimata ruumiosade olemasolu hüpoteeside erinevust. Skepsis tuleviku olemasolu suhtes kahtleb selles, mis tulemas on. Skepsis läbiuurimata ruumiosade suhtes kahtleb selles, mis juba on olemas. Seega on skepsis tuleviku olemasolu suhtes märksa lootusrikkam, kui skepsis läbiuurimata ruumiosade olemasolus –kui tulevikku pole olemas, siis on ainsad arvesse võtmata negatiivsed tegurid seotud läbi uurimata ruumiosadega.* Kui aga läbiuurimata ruumiosasid ei ole olemas, siis pole meie käsutuses muid ressursse, kui need, mis leiduvad läbiuuritud ruumiosades.  
Uurisin selles töös seda, mida tähendab selles kahtlemine, et ruumil on osi, mida me pole veel läbi uurinud ja et ajakulg pole veel lõpuni jõudnud. Leidsin, et hüpotees ruumi läbiuurimata piirkondadest ja hüpotees aja jätkuvast kulgemisest on pragmaatilised, sest kui need tõeks osutuvad, siis on olemas senitundmatud tegurid, mida tuleb arvesse võtta. 

*Iseasi, et kui on olemas läbi uurimata ruumiosad, siis on meil võimalik nendes leiduvaga kokku puutuda, st. on raske lõpuni kahelda tuleviku olemasolus, kahtlemata läbi uurimata ruumiosade olemasolus, sest läbiuurimata ruumiosade olemasolust paistab tulenevat see, et leidub võimalike tulevikke, mil me nendes ruumiosades leiduvaga kokku puutume.