Vestlus vastandamisest

Mahu tõttu raamatust välja jäänud dialoog. 

Vestlus vastandamisest

Karmo Talts

Martin: Sakslased on eriline rahvus.
Autor: Kas see ei ole kummaline väide?
Martin: Kuidas nii?
Autor:  Iga rahva puhul ju rullub lahti tema olemine ja sellepärast on iga rahvas eriline.
Martin: Aga sakslastel on eriline suhe olemise kui sellisega.
Autor: Ma ei ole kindel, kas nii ei võiks ka mõni indiviid väita, et tal on erilisem suhe olemisega, kui kõigil teistel.
Martin: Ma ei mõista, milles siin analoogia seisneb.
Autor: Oletame et see eriline isik sureks. Kas siis olemine varjuks sellega lõplikult?
Martin: Ah seda pead sa silmas, et saksa rahva häving ei oleks veel lõplik olemiskaotus?
Autor: Just. Muidugi, kui maailma jääkski ainult sakslased, siis oleks selline oht olemas.
Martin: Ahhaa, ja kui üks rahvas töötab teiste rahvaste vastu, siis ta hävitab olemise alternatiivseid võimalusi lahti rulluda?
Autor: Just, eristumine mitte oma eripära arendades, vaid teiste eripära tõrjudes, piirab olemise võimalusi lahti rulluda.
Martin: Kas see kehtib üksnes rahvaste kohta?
Autor: Ei, ka see on olemist varjutav, kui üks liik teisi hävitab.
Martin: Aga teistel liikidel ei ole keelt. Kas siis keel ei ole olemise koda?
Autor: Aga asjast on ju kaks viisi rääkida. Üks viis on asi rääkides teistele asjadele vastanda ja teine rääkida asja enda omapärast.
Martin: Üksteisele vastandav rääkimine on siis olemist varjav. Aga mis toimub asjadest endast rääkimisega?
Autor: Asjade varjatusest suhtelisse avatusse tõstmine, loomulikult. Ehk siis tuleb teist liiki olendite puhul rääkida mitte sellest, mida nad pole, vaid seda, mida nad on ja mil viisil nad seega olemist avavad. 

Rahvuslikkus ja rahvalikkus

Mahu tõttu raamatus välja jäänud dialoog.

 

Rahvuslikkus ja rahvalikkus

Karmo Talts

    
Rahvuslane: Tere naabrimees.
Rahvamees:  Nojah, tere.
Rahvuslane: Oled kuidagi eemaletõrjuv, kas ka sul on midagi minu viimase aja ütlemiste vastu?
Rahvamees: Mis ütlemiste?
Rahvuslane: Kas sa siis tõesti ei ole tundnud huvi, mis ma meie rahvuse olukorra kohta olen arvanud?
Rahvamees: Mind huvitavad muud asjad, kui meie rahvus.
Rahvuslane: Nüüd sa keerutad. Tegeled sina ju kõigi nende rahvusliku kultuuri värkidega.
Rahvamees: Rahvakultuuri asjadega. Ja ega ma ei tegele, see ongi minu elu ja maailmanägemise viis.
Rahvuslane: Sulle ju teeks muret, kui see maailmanägemise viis kaoks?
Rahvamees: Jah, aga see ei tee sulle muret.
Rahvuslane: Mis mõttes? Ma ju kogu aeg...
Rahvamees: Sina ju ei ela rahvakultuuris. Ja ära ütle, et sa oled ju rahvuslane. Rahvus ja rahvas on kaks erinevat asja.
Rahvuslane: Milles see erinevus seisneb, mõlemad on sama asja erinevad küljed.
Rahvamees: Ka teadvus ja eneseteadvus on isiksuse erinevad küljed. Ainult eneseteadvus ei taha ennast näha maailma elanikuna, vaid korraliku inimesena.
Rahvuslane: Ja mis selles halba on?
Rahvamees: Ma rääkisin korraks üldiselt. Tulles selle juurde, et rahvuslane ei taha näha oma rahva liiget mitte sarnase maailmanägemise kandjana, vaid korraliku rahvusliku asja ajana, siis halb on see, mida rahvuslane rahvakultuurist alateadvusse surub.
Rahvuslane: Ja see on?
Rahvamees: No tule kunagi meie koori kuulama.
Rahvuslane: Olen käinud küll koore kuulamas. Olen isegi laulupeol käinud.
Rahvamees: Meie oma laulab regilaule.
Rahvuslane: See on teist tubli, aga mis puutub see alateadvusse?
Rahvamees: Aga millal suruti regilaul rahvakultuuri ääremaale? Ikka rahvusliku asja edenes.
Rahvuslane: See on muidugi kurb, aga aja jooksul ikka midagi kaob või marginaliseerub.
Rahvamees: Kas sa mäletad oma lemmikraamatut peast?
Rahvuslane: Ikka tean selle sündmustikku.
Rahvamees: Pidasin silmas ikkagi teksti.
Rahvuslane: Mida sa veel ei taha? Ja jälle viid sa juttu kõrvale.
Rahvamees: Sugugi mitte. Raamatute lugemine on kaotanud vanad meeldejätmistehnikad, meile aga tuli ilukirjandus rahvusliku asjana, eestikeelsete raamatutena.
Rahvuslane: Sa ei taha ju minevikku tagasi minna, isegi kui see on Eestimaa minevik.
Rahvamees: Ma võiks ju öelda, et minu minevik on lihtsalt kaugem kui see, kus sina elad. Aga ma ei räägi ju Eesti minevikust, vaid maarahva. Ja kirjakeelsete raamatute tulekuga suruti kultuuri põhivoolust maarahva murded välja.
Rahvuslane: Kui sa ei taha minevikku minna, mida sa siis tahad? Milline on sinu eneseteadvus?
Rahvamees: Humanitaarne, täpsemalt kultuuriantropoloogiline. Ja ma tahan meie rahva erilisust tunda ja väljendada, mitte teiste rahvaste oma maha teha. 

Rahvad ja juhid

Mahu tõttu raamatust välja jäänud dialoog.


Rahvad ja juhid

Karmo Talts

Martin: Küll on vast tulnud pahandust mu nooruse tulipäisuse pärast. Igatsesin ju nii väga oma rahvale ajaloolisust, et olin valmis kaasa minema toonase juhiga.
Johann Voldemar: Tere, naaber.
Martin: Tere sullegi. Ega sa nüüd mind sõnast võta ja hakka mind hurjutama mu nooruse sümpaatiate pärast?
Johann Voldemar: Tean, et oled mõtleja. Seega oleks kohasem näidata kuidas sa oma enda mõtlemisest kõrvale kaldusid.
Martin: Kuidas küll? Igatsesin vaid Olemist nooruse tormakusega..
Johann Voldemar: Oled kindel? Füürer oli olemas, ta oli midagi ontilist.
Martin: Oluline on ju hoopis see, kas tema projektis Olemine end vahetut avas või mitte.
Johann Voldemar: Mõte ajastust, mil Olemine end põrmugi ei varja, ajab lihtsalt ajastule omase segi Olemise kui sellisega.
Martin: Kas tõesti ei saa Olemine end avada täielikult ühelegi rahvale?
Johann Voldemar: Sinu eksituse saab sõnastada ka rahvalikkuse mõistetes. Ei tohi segi ajada rahvast mõnes oma  ajaloo faasis rahva kui sellisega.
Martin: Ka rahvalikkus näitab ja varjab end ajaloos?
Johann Voldemar: Jah ja sellega seostub rahvuslike liikumiste tehniline külg. 
Martin: Kas siis rahvuslikel liikumistel on tehniline külg?
Johann Voldemar: Ikka. Rahvalikkuse avatus rahvuslike liikumiste esialgses entusiasmis asendub tehniliste vahendite kasutamisega rahvusriigi raamistamiseks.
Martin: Riiklikud sümbolid ja rahvuslikud rituaalid on osa seadestust?
Johann Voldemar: Jah ja ka juht püüab rohkem rahvalikust välja nõuda rahvast endaga kaasa vedades.
Martin: Kas siin pole oluline erinevus? Juht ei tee seda rahvusriiki raamistades, vaid toetudes rahvalikkuse avatusele endas.
Johann Voldemar: Siin tulebki mängu avatuse suhtelisus. Juht elab oma ajastus, ta juhib oma ajastu rahvaliikmeid või rahvuslikku liikumist, mitte rahvast kui sellist.
Martin: Rahva rahvalikkus varjab ja avab end sajandeid?
Johann Voldemar: Just.
Martin: Kuidas küll ühe teise rahva esindaja minu ideid nii hästi mõistab?
Johann Voldemar: Minu rahvas oli sajandeid võõra võimu all...
Martin: Seega on tegemist orjarahvaga.
Johann Voldemar: Kui me oleks püüdnud oma kunagist vabadust unustada ja olukorda õiglaseks pidada, siis oleksime olnud küll orjarahvas. Aga meie elasime teadmisega  röövitud vabadusest.
Martin: Seista silmitsi nii raske saatusega on tõeliselt kangelaslik.
Johann Voldemar: Seitsesada aastat oma vabadust oodata –mis võiks olla maldavam? 

Eesti süntees

Mahu tõttu raamatust välja jäänud dialoog.

 

Eesti süntees

Karmo Talts

Optimist: Tere, miks nii morni näoga?
Skeptik: Tere jah, naerulind. Sattusin just vaatama laulupeo ülekannet ja mõtlesin, kuidas meie kultuur on kokku laenatud.
Optimist: Kas see on sinu meelest tingimata halb?
Skeptik: Noh, kõik kultuurid laenavad, aga laenud meie kultuuris on väga suured.
Optimist: Teeks korra kõrvalepõike. Mida sa sel päeval sõid?
Skeptik: Mis tähtust sel on? Kodust kartulisalatit vist.
Optimist: Ja see oli koorega?
Skeptik: Tahad vist mu mõtteid mujale viia. Aga alati ei saa rõõmus olla. 
Optimist: Palun vasta.
Skeptik: Nojah, majoneesi ja hapukoore kastmega.
Optimist: Hapukoor on vene laen.
Skeptik: Saksa, vene, mis vahet seal on?
Optimist: Kas sa ütleksid, et eesti kultuuris on saksa laenud suuremad, kui on saksa laenud vene kultuuris?
Skeptik: Ma pole asjatundja, aga keskeltläbi on eestlaste sarnasus jah suurem sakslastega, kui on venelaste sarnasus sakslastega.
Optimist: Aga mis siis, kui asi pole ainult selles, et madalamatel Venemaa ühiskonnakihtidel polnud sama palju kokkupuudet sakslastega, kui eestlastel? Mis siis, kui venelased lihtsalt ei saa saksa kultuuri elemente nii omaks võtta?
Skeptik: Kuhu sa sellega tüürid?
Optimist: Kui mõelda dialektiliselt, siis võibolla saksa ja vene kultuur vastanduvad suurema sünteesini jõudmata.
Skeptik: Kas dialektika on siin kohal sobiv meetod? Sakslaste poolelt vaadates pole venelased vastand, vaid neil lihtsalt pole piisavalt kokkupuuteid.
Optimist: On ka teisi näiteid saksa kultuuri raskusest teise kultuuri elementide sünteesimisega.
Skeptik: Milliseid teisi näiteid? 
Optimist: Kui sakslased toetasid natsiparteid, siis nad ei hakanud lambist rassistideks. Kas sa eitaksid, et saksa kultuuri tõrjuv hoiak juutide kultuuri suhtes sai sel hetkel lihtsal uue vindi peale –natsid tegid näo, et mitte sakslased ei suuda juutide kultuuri enda omaga sünteesida, vaid viga on fundamentaalselt juutides.
Skeptik: Sa tahad öelda, et eesti kultuur sai saksa ja vene kultuuri elementide sünteesimisega hakkama?
Optimist: Jah, urgitsejake.
Skeptik: Ma pole ikka päris rahul. Aga räägi, kuidas sa mõttele eesti kultuuri sünteesivast jõust tulid?
Optimist: Esialgu mõtlesin ma teistest keeltest sõnade laenamise ja mugandamise peale.
Skeptik: Nii eestlaslik paisutada keele mõju mõtlemisele kõikhõlmavaks. Aga räägi, mis nende sõnadega siis on?
Optimist: See on ju lihtsustav mudel, et võõrsõnu laenatakse. Laenatakse lihtsamaid sõnavorme ja laenatakse sõnajuuri, käänatakse ja pööratakse ikka eestipäraselt. Ka mugandamine tuleb osalt sellest, et oleks parem sõnalõppe muuta. 
Skeptik: Ja laenatud sõnade pööramine ja käänamine tähendab seda, et nad saavad osaks eesti keele struktuurist, mitte ei vahetu eesti keel osalt välja võõrkeele vastu?
Optimist: Just, toimub süntees.
Skeptik: Tuleme nüüd tagasi maa peale. Miks osa eestlasi siis mustanahaliste vastu siis nii vaenulikud on?
Optimist: Siin paistab tegu olevat puhta rassismiga. Mustanahaliste kultuuridest pärit rütmide vastu pole ju ka rassistlikul osal eestlastest midagi.
Skeptik: Ja kui teiste rahvuste nahast mööda vaadata, võib näha kümneid kultuure, mille elemente eesti kultuuriga sünteesida?
Optimist: Just, semu.

Rahvus, teooriad, mille abil inimrühmad end mõistavad ja selliste teooriate seletus- ning ennustusjõud

Rahvus, teooriad, mille abil inimrühmad end mõistavad ja selliste teooriate seletus- ning
ennustusjõud
Karmo Talts

Käsitleme hüpoteesi rahvuste olemasolu kohta teooriate, mille abil inimrühmad end mõista püüavad, osana. Kuna seletus- ja ennustusjõuta teooria ei ole elujõuline, siis juhul, kui hüpotees rahvuste olemasolu kohta on osa sellisest teooriast, siis on sellisel teoorial mingil määral seletus- ja ennustusjõudu.
Vaatame, mida suudab inimrühma puhul selline teooria seletada. Eeldusest, et inimesed kuuluvad
ühte rahvusesse, järeldub, et neil on ühised väärtused, kombed, esivanemad ja/või keel. Kuna leidub
inimesi, kellel on ühised väärtused, kombed, esivanemad ja/või keel, siis seletab selline teooria seda,
miks see nii on.
Vaatame nüüd seda, mida suudab inimrühma puhul selline teooria ennustada. Eeldusel, et inimesed
kuuluvad ühte rahvusesse ja see rahvus jääb kestma, saavad nende järeltulijatel olema ühised
väärtused, kombed ja/või keel. Seega neil juhtudel, mil inimestele on omistatud ühine rahvus ja selle
omistuse tegemise järel on need inimesed saanud järeltulijaid, kellel on ühised väärtused, kombed
ja/või keel, ennustas selline teooria õigesti, et see nii läheb.

Rahvuslikud väärtused ja erinevad eetikateooriad

 

Rahvuslikud väärtused ja erinevad eetikateooriad

Karmo Talts

               

Uurin selles töös rahvuslike väärtuste põhjendatust erinevate eetikateooriate valguses.

Uurime võimalust, et rahvuse esindajaid ei seo mitte faktilised sarnasused, vaid ühised normid. Kui nii, siis millise eetikateooria raames saaks rahvuslikke norme põhjendada?

Käsueetikast lähtudes on erinevate rahvuste erinevad normid siis põhjendatavad, kui erinevatel rahvustel on omaenda kõrgemad üleloomulikud jõud, kes neile moraalseid nõudmisi esitavad. Deontilise eetika seisukohast on erinevate rahvuste erinevad normid põhjendatavad juhul, kui erinevate rahvuste esindajatel on erinevad moraalsed kohustused.

Vaatame viimast võimalust lähemalt. Erinevate rahvuste esindajate erinevate moraalsete kohustuste tunnistamiseks tuleb moraalsed kohustused siduda lahti inimloomusest. See tekitab küsimus, millel siis need kohustused põhinevad? Võib väita, et kasvatuse mõjul on erinevate rahvuste esindajatel erinevad uskumused ja see mõjutab seda, millal teod ja olukorrad tähendavad mingi konkreetse rahvuse esindaja jaoks midagi positiivset ja millal midagi negatiivset. Siin on aga üks aga –kasvatuse mõju on erinevate rahvuste esindajate psüühikat puudutav fakt, mitte norm.

Teleoloogilise eetika seisukohast on erinevate rahvuste erinevad normid siis põhjendatavad, kui erinevate rahvuste esindajate puhul on samadel tegudel erinevad tagajärjed. Vaatame, kas on võimalik leida põhjust, miks peaks eksisteerima selline erinevus tegude tagajärgedes.

Me võime siinkohal tuua jälle mängu kasvatuse mõju –kui näiteks eestlane teeb teiste eestlaste keskel midagi, mida eestlasi on õpetatud positiivselt hindama, siis tema tegu kutsub teistes eestlastes tõenäoliselt esile positiivseid tundeid, aga teise rahvuse esindajate keskel ei pruugi eestlase tegu teise rahvuse esindajates mitte mingeid erilisi tundeid esile kutsuda või võivad eestlase teo tagajärjeks olla teise rahvuse esindajate negatiivsed tunded.

Sellist erinevust erinevate rahvuse esindajate tunnetes aga ei saa paratamatuks lugeda. Inimesed võivad muutuda ja aeg võib kasvatuse mõju maha nühkida. Rääkimata sellest, et normid, mida tema rahvuskaaslased püüdsid indiviidile õpetada, võisid talle mitte omaseks saata või suisa temas trotsi tekitada. Võib aga välja tuua ka argumendi, mis paneb rahvusliku väärtuskasvatuse enda teleoloogilisest vaatekohast kahtluse alla.

Vaatame seda argumenti lähemalt. Kui me õpetame indiviididele norme, mis ei ole otseselt seotud nende ellujäämisega ning liigi ja elu edasi kestmisega, siis põhjustavad indiviidide poolt omaks võetud normid pikemas plaanis neile negatiivseid tundeid, kui nad puutuvad kokku käitumise või muu olukorraga, mis on nende normidega vastuolus. Jäiga väärtuskasvatuse puudumise tagajärjeks on pikemas plaanis siis see, et inimestel on vähem negatiivseid tundeid, mille all nad kannatavad.

Vaatame nüüd vooruseetikat. Vooruseetika seisukohast oleks erinevate rahvuste erinevad väärtused, mis väärtustavad erinevaid isikuomadusi, põhjendatud juhul, kui nad elavad ühiskondades, kus on vajalikud erinevad isikuomadused. Eeldusel, et ühiskondadel on universaalsed arengumustrid, osutuvad samal arenguastmel ühiskondades vajalikuks ühed ja samad voorused.

Uurisin selles töös rahvuslike väärtuste põhjendatust erinevate eetikateooriate valgusel. Leidsin, et deontilise eetika seisukohast saab erinevate rahvuste väärtuste erinevust siis põhjendada, kui siduda moraalsed kohustused lahti inimloomusest. See aga ei taha õnnestuda, sest kuigi kasvatus mõjutab psüühikat, on erinevate rahvuste esindajate psüühilised erinevused ilma normatiivse jõuta fakt. Teleoloogilise eetika puhul leidsin, et erinevate rahvuste väärtuste erinevust saab siis põhjendada, kui erinevate rahvuste esindajate tegudel on erinevad tagajärjed. Kuigi leidub erinevus selles, milliseid emotsioone põhjustab sama tegu tõenäoliselt erinevate rahvuse esindajates, siis rahvusliku kasvatuse mõju rahvus esindaja psüühikale ei ole absoluutne ja muutumatu, pealegi võib tuua universaalseid teleoloogilise argumente igasuguse jäiga väärtuskasvatuse vastu. Leidsin veel, et vooruse-eetika seisukohast saab erinevate rahvuste erinevaid väärtusi põhjendada siis, kui pidada erinevates ühiskondades vajalikeks erinevaid isikuomadusi. Kui aga uskuda ühiskonna universaalsetesse arengumustritesse, siis on samal arengutasemel olevates ühiskondades vaja samu isikuomadusi sõltumata nende ühiskondade rahvuskultuuride erinevustest.