Vestlus vastandamisest

Mahu tõttu raamatust välja jäänud dialoog. 

Vestlus vastandamisest

Karmo Talts

Martin: Sakslased on eriline rahvus.
Autor: Kas see ei ole kummaline väide?
Martin: Kuidas nii?
Autor:  Iga rahva puhul ju rullub lahti tema olemine ja sellepärast on iga rahvas eriline.
Martin: Aga sakslastel on eriline suhe olemise kui sellisega.
Autor: Ma ei ole kindel, kas nii ei võiks ka mõni indiviid väita, et tal on erilisem suhe olemisega, kui kõigil teistel.
Martin: Ma ei mõista, milles siin analoogia seisneb.
Autor: Oletame et see eriline isik sureks. Kas siis olemine varjuks sellega lõplikult?
Martin: Ah seda pead sa silmas, et saksa rahva häving ei oleks veel lõplik olemiskaotus?
Autor: Just. Muidugi, kui maailma jääkski ainult sakslased, siis oleks selline oht olemas.
Martin: Ahhaa, ja kui üks rahvas töötab teiste rahvaste vastu, siis ta hävitab olemise alternatiivseid võimalusi lahti rulluda?
Autor: Just, eristumine mitte oma eripära arendades, vaid teiste eripära tõrjudes, piirab olemise võimalusi lahti rulluda.
Martin: Kas see kehtib üksnes rahvaste kohta?
Autor: Ei, ka see on olemist varjutav, kui üks liik teisi hävitab.
Martin: Aga teistel liikidel ei ole keelt. Kas siis keel ei ole olemise koda?
Autor: Aga asjast on ju kaks viisi rääkida. Üks viis on asi rääkides teistele asjadele vastanda ja teine rääkida asja enda omapärast.
Martin: Üksteisele vastandav rääkimine on siis olemist varjav. Aga mis toimub asjadest endast rääkimisega?
Autor: Asjade varjatusest suhtelisse avatusse tõstmine, loomulikult. Ehk siis tuleb teist liiki olendite puhul rääkida mitte sellest, mida nad pole, vaid seda, mida nad on ja mil viisil nad seega olemist avavad.