Omahind, lõpphind ja töötajatesse investeeritud raha

 

                Omahind, lõpphind ja töötajatesse investeeritud raha

                Karmo Talts

               

Uurime võimalusi toote või teenuse lõpphinna alandamiseks. Üks võimalus on alandada juurdehindlust, aga ettevõtjaid on raske motiveerida seda tegema. Teine võimalus on langetada toote omahinda.

Vaatame nüüd teisi võimalusi peale ettevõtja poolse kokkuhoiu toote või teenuse omahinna vähendamiseks. Üks osa toote või teenuse omahinnast on toote tootmisel tehtava töö või teenuse pakkumisel tehtava töö eest töötajatele palgaks makstud raha. Kui riik on huvitatud tarbimise elavdamisest toodete ja teenuste lõpphinda alandamise abil, võib riik hüvitada või osaliselt hüvitada ettevõtjatele summa, mille need oma töötajatele maksavad. Selleks võib riik näiteks lahutada ettevõtja maksudest maha rahasumma, mis on võrdne rahasummaga, mille tootja maksab palkadeks või rahasumma, mis on võrdne kokkulepitud osaga ettevõtja poolt palkadeks makstud rahasummast. Ettevõtjad, kes teavad, et neile hüvitatakse see raha, mille nad palkadeks maksavad või osa sellest rahast, saavad seda siis toote omahinna arvutamisel arvesse võtta.

Tarbimisvõimaluste ebavõrdne jagunemine

 

Tarbimisvõimaluste ebavõrdne jagunemine

Karmo Talts

               

Uurin selles töös ebavõrdsust tarbimise seisukohast. Selleks analüüsin seda, miks rahaliste vahendite ebavõrdne jagunemisel üldse on tarbimise seisukohast negatiivsed küljed, seda, kuidas rahaliste vahendite jagunemise ebavõrdsus on seotud võimalusega tooteid ja teenuseid tarbida , seda, kuidas on tarbimisvõimalused seotud hindadega, ja seda, kas kapitalismi tingimustes on võimalik toodete ja teenuste tarbimisvõimaluste jagunemise ebavõrdsust leevendada.   

Uurime ebavõrdsust toodete ja teenuste tarbimisvõimaluste seisukohast. Sellisest seisukohast ei saa rahaliste vahendite ebavõrdne jagunemine olla halb iseenesest, vaid ainult määral, mil sellega on seotud tarbimisvõimaluste ebavõrdsesse jagunemisse. Kui kellelgi on vähe rahalisi vahendeid, on tal vähem võimalusi tooteid ja teenuseid tarbida.

Uurime nüüd rahaliste vahendite hulga ja tarbimisvõimaluste seoseid. Sama rahahulga eest oleks võimalik rohkem tarbida, kui hinnad oleks odavamad. Seega võib ebavõrdsuse negatiivset mõju analüüsida ka hindade seisukohast.

Uurime nüüd hindade ja kasumitaotluse seost. Olukorras, kus taotletakse võimalikult suurt   kasumimarginaali, pakutakse kaupu ja teenuseid kõige kõrgema hinnaga, mille eest neid on veel võimalik müüa.

Vaatame nüüd tarbimisvõimaluste ebavõrdse jagunemise ja kasumitaotluse seost. Olukorras, kus ei taotleta võimalikult suur kasumimarginaali, on võimalik müüa tooteid ja teenuseid hinna eest, mis toob ettevõtjatele siiski kasumit, aga mis pole kõige kõrgem hind, mille eest kaupu ja teenuseid on veel võimalik müüa. See tagaks selle, et tarbijatel on  võimalik sama rahahulga eest rohkemaid tooteid ja teenuseid tarbida ning seega vähendaks ebavõrdsust tarbimisvõimaluste jagunemises.

Uurisin selles töös ebavõrdsust tarbimisvõimaluste jagunemise seisukohast. Leidsin, et vaesematel inimestel on väiksemad võimalused tooteid ja teenuseid tarbida, et madalamate hindade korral jõuaks ka vaesemad inimesed rohkem tarbida, millest tuleneb see, et kapitalismi tingimustes oleks toodete ja teenuste tarbimisvõimaluste jagunemise ebavõrdsust võimalik leevendada siis, kui ettevõtjad küll taotleks kasumit, nende eesmärgiks aga ei oleks võimalikult suur kasumimarginaal ja nad hoiaks hinnad tasemel, mille puhul on tarbimisvõimalused vähem ebavõrdselt jaotatud.

Kasumimarginaal, kasum ja turuosa

                Kasumimarginaal, kasum ja turuosa

                Karmo Talts

               

Uurin selles töös ettevõtte kasumimarginaali, absoluutarvudes väljendatud kasumi ja turuosa suhet. Selleks sooritan kaks mõtteeksperimenti ettevõtetega, mille kasumimarginaal ja kasumi absoluutväärtus on erinevad.

Uurime kahte ettevõtet. Üks neist investeerib ühe euro ja teenib tuhat eurot. Teine investeerib sada eurot ja teenib kaks tuhat eurot. Esimene ettevõte teenib seega iga investeeritud euro pealt kasumit üheksasada üheksakümmend üheksa eurot ja teine ettevõte teenib iga investeeritud euro pealt ainult üheksateist eurot kasumit. Ometi on esimese ettevõte kasum kõigest üheksasada üheksakümmend üheksa eurot  ja teine ettevõte, mille kasum on tuhat üheksasada eurot,  teenib kasumit esimesest rohkem. Seega on vähemalt teoreetiliselt võimalik, et kõrgema kasumimarginaaliga ettevõte teenib vähem kasumit kui väiksema kasumimarginaaliga ettevõte.

Eeldame nüüd, et need ettevõtted müüvad sama toodet ja esimene ettevõte müüs ühe ühiku toodet hinnaga tuhat eurot ja teine ettevõte müüs kakskümmend ühikut toodet hinnaga sada eurot. Teine ettevõtte saab seega endale suurema turuosa selle toote turul. Seega on vähemalt teoreetiliselt võimalik, et suurema kasumimarginaali nimel ohverdatakse nii suurem kasum, kui ka suurem turuosa.

Uurin selles töös ettevõtte kasumimarginaali, absoluutarvudes väljendatud kasumi ja turuosa suhet. Leidsin, et vähemalt teoreetiliselt võib väheinvesteeriv ettevõte teenida iga investeeritud rahaühiku pealt rohkem, kui ettevõte, mis investeerib rohkem ja mille absoluutarvudes väljendatud  kasum on suurem, ja seega on  vähemalt teoreetiliselt võimalik, et väiksema kasumimarginaaliga ettevõtte kasum on suurem suurema kasumimarginaaliga ettevõtte kasumist.  Veel leidsin, ettevõte suurem kasumimarginaal võib tulla sama kauba kalli hinnaga väikeses koguses müümisest, seega on vähemalt teoreetiliselt võimalik, et väiksema kasumimarginaaliga ettevõtte kasum mitte ainult pole suurem, kui suurema kasumimarginaaliga ettevõttel, vaid väiksema kasumimarginaaliga ettevõte võib ühtlasi endale saada ka suurema turuosa.

Nõudlus sissetuleku järele ja praegune sissetulekupakkumissüsteem

 

Nõudlus sissetuleku järele ja praegune sissetulekupakkumissüsteem

Karmo Talts

               

Uurin selles töös seda, millega on tegu juhul, kui keegi on nõus raha saamiseks teistele inimestele pakkuma oma tööd või maksma laenuintresse. Ühtlasi uurin seda, kas praegusele sissetulekute hankimise süsteemile, kus mängivad arvestatavat rolli pangalaenud, on olemas alternatiiv.

Uurime tööturul toimuvat. Inimesed soovivad raha ja nad on valmis selle hankimiseks tegema tööd. Tegu on nõudlusega, kus töötaja on nõus midagi, antud juhul oma tööd, saadava raha eest vastu andma. Ma pakun välja, et sellist nõudlust võiks nimetada nõudluseks sissetuleku järele.

Uurime nüüd laenamist. Kui inimestel on piisav sissetulek, et laenud  ja intressid tagasi maksta, siis ka raha laenamise puhul annab laenaja midagi saadava raha eest vastu ja seega on samuti tegu nõudlusega sissetuleku järele.

Vaatame seda, miks inimesed, kellel on töö, üldse laenu võtavad. Ilmselt ei ole tööandjate poolne sissetulekupakkumine nende jaoks piisav. Uurime, mis järeldub sellest faktist töötajate palgataseme kohta.

Kui laenamist pidada neutraalseks või positiivseks nähtuseks, siis ei järeldu sellest suurt midagi. Kui aga suhtuda inimeste õlgadel lasuvasse laenukoormasse ja/või laenamisega kaasnevasse laenumullide ohtu kriitiliselt, siis järeldub siit, et töötajate palgatase on liiga madal.

Ühe võimaliku vaate järgi pole tasuta lõunad olemas ja me oleme lihtsalt laenudega süsteemi koos selle tagajärgedega valinud ning jätnud töötajate kõrgema palgatasemega süsteemi koos selle tagajärgedega teostamata. Siiski jääb alles küsimus, kas suhteliselt madal inflatsioon ikka kaalub üles meie süsteemis eksisteeriva vajaduse laenata ja sellest tuleneva panganduskriisi ohu.

Uurisin selles töös seda, millega on tegu juhul, kui keegi on nõus raha saamiseks teistele inimestele pakkuma oma tööd või maksma laenuintresse. Leidsin, et tegemist on enama kui pelga sooviga raha omada, sest raha saamise eest töö tegemine või intresside maksmine tähendab seda, et tegu on nõudlusega sissetuleku järele. Leidsin ka, et kui suhtuda laenamise tagajärgedesse kriitiliselt, siis tuleb töötava inimese vajadust laenu võtta pidada märgiks, et töötajate palku tuleb tõsta.

 

 

Palgatööline kui ratsionaalne majanduslikku omakasu taotlev indiviid

 

Palgatööline kui ratsionaalne majanduslikku omakasu taotlev indiviid

Karmo Talts

               

Käsitleme palgatöötajat ratsionaalse majanduslikku omakasu taotleva indiviidina. See tähendab seda, et töötaja valib saadaolevatest töökohtadest, millel töötamisele ta kvalifitseerub, selle, millel töötamine on talle kõige kasulikum.

Uurime nüüd seda, mis on töötajale kasulik, selle seisukohast, miks töötaja üldse tööd teeb. Töötaja teeb tööd, et palka saada. Seega kõiki teiste tingimuste samaks jäädes valib töötaja saadaolevate töökohtade, millele töötaja kvalifitseerub, seast selle, millel saab kõige suuremat palka.

Uurime nüüd seda, mis on töötajale kasulik selle seisukohast, mida töötaja palga saamiseks panustab. Töötaja teeb palga saamiseks tööd. Seega kõigi teiste tingimuste samaks jäädes valib töötaja võrdselt hästi tasustatud töökohtade hulgast, millele töötaja kvalifitseerub, selle, millel peab tegema kõige vähem tööd.