Ontiline ja ontoloogiline pluralism

 

Ontiline ja ontoloogiline pluralism

Karmo Talts

 

Vaatame, kas nn. ontoloogiline pluralism on tõesti ontoloogiline. Kui me tunnistame olevaid, mis on erineval viisil, siis me on tegemist ontilise pluralismiga. Ontoloogiline pluralism eeldab erinevat liiki Olemisi.

Vaatame nüüd selle laiemat tähendust. Kui konkreetne olev näib Olemist pigem varjavat, võib tegu lihtsalt olla sellega, et see olev ei ava mõnda konkreetset liiki Olemist.

Vaatame nüüd selle tähendust avatuse jaoks olevate suhtes. Me võime läheneda olevatele eelarvamustega, et need avavad meil teatud liiki Olemist. Me võime aga püüda olla avatud sellist liiki Olemisele, mida olevad avavad sõltumata sellest, millist liiki Olemist me ootame neid avavat.

Vaatame nüüd keele rolli eri liiki Olemiste avamisel. Juba ootus, et olev avab meile sellist liiki Olemist, millest on võimalik kõnelda, on olevale ootustega lähenemine. Keel ise aga ei ole midagi, mis on ajalootu. Keelel on mingil määral tardunud kuju ja sellisel kujul võib temas olla raske kõnelda mõnda konkreetset liiki Olemisest või ta küll avab seda liiki Olemist, aga varjavalt.

Vaatame nüüd, kas mõnel konkreetsel keelel on eriline roll sellist liiki Olemiste avamisel, millest on võimalik kõnelda. Isegi kreeka ja saksa keel võivad eelkõige avada ainult mõnesid Olemise liike, millest on võimalik kõnelda. Ja keeled, kaasa arvatud kreeka ja saksa keel, võivad olla tardunud selliselt, et mõnda liiki Olemist, millest on võimalik kõnelda, nad pigem varjavad.