Hegeli sublanteerumise ja determineeritud negatsiooni analoogid reaalses mõisteloomes ja mõistete reaalses kasutamises

Hegeli sublanteerumise ja determineeritud negatsiooni analoogid reaalses mõisteloomes ja mõistete reaalses kasutamises

Karmo Talts

 

Vaatame, kas mõistete loomise käigus sünnivad mõnikord mõisted, mis on analoogsed Hegeli ühekülgsete mõistetega. Puudulikud mõisted, mis on mingi piirini kasutatavad, on paradoksaalsed mõisted nagu „endasse  mitte kuuluma“, „enda kohta mitte käima“ jne.

Vaatame nüüd, kas formaalses loogikas leidub midagi analoogset Hegeli determineeritud negatsioonile. Kui kehtib vasturääkivuse seadus, siis vasturääkivusi ei leidu. Üks materiaalse konditsionaali paradoksidest ütleb, et kui P, siis suvalisest eeldusest järeldub, et P. Seega järeldub sellest, et vasturääkivust ei leidu, et suvalisest eeldusest järeldub, et vasturääkivist ei leidu. Seega järeldub andmetesse sattunud vasturääkivusest, et vasturääkivust ei leidu.

Vaatame, nüüd ka see tagab andmetes leiduva vasturääkivuse ületamise. Kui meie loogika lubab kasutada koondamist, siis me saame vasturääkivust uuesti kasutada tautoloogiaseaduse abil vasturääkivuse järeldamiseks. Seega aitab materiaalse konditsionaali paradoks meil andmetesse sattunud vasturääkivust ületada vaid siis, kui koondamise kasutamine pole lubatud või selle kasutamine on piiratud.

Vaatame nüüd Hegeli dialektika analoogi näidet. Me kasutame enesesse mitte kuulumise mõistet, kuni me jõuame vasturääkivuse „kõigi hulkade, mis endasse ei kuulu, hulk kuulub endasse ja ei kuulu endasse“. Soovi korral võime me võtta kasutusele hulkade, mis ei kuulu endasse ja mis pole paradoksaalsed, mõiste. (See on analoogne sublanteerumisega.) Seejärel me järeldame sellest, et kõigi hulkade, mis endasse ei kuulu, hulk kuulub endasse ja ei kuulu endasse, et pole nii, et kõigi hulkade, mis endasse ei kuulu, hulk kuulub endasse ja ei kuulu endasse.