Puhta usu kriitika

Mahu tõttu raamatust välja jäänud dialoog.

 

Puhta usu kriitika

Karmo Talts

 
        
Immanuel: Tere, kallis Thomas. Mis sind minu juurde toob?
Thomas: Paha küll öelda, sõber Immanuel, aga mind toovad siia kuulujutud. Räägitakse, et sa kõnelevat viimasel ajal palju paganlikest jumalatest.
Immanuel: Mis siis sellest, Thomas?
Thomas: Öeldakse, et sa räägid paganlikest jumalatest mitte kui kunagise usu objektides, vaid kui tõelistest olenditest. On see nii, vend Immanuel?
Immanuel: Kui selliseid jutte räägitakse, sõber Immanuel, siis on need segasevõitu jutud. Mis tähendab kunagise usu objekt?
Thomas: Nüüd sa narrid oma sõpra, Immanuel. Usu objekt on see, millesse usutakse või usuti…
Immanuel: …või saadakse uskuma. Aga ütle mulle siis sõber Thomas, mida vanasti usuti?
Thomas: Ikkagi narrid sa mind, vend Thomas. Vanasti usuti paljusid jumalaid.
Immanuel: Kas siis paljud jumalad on olemas, sõber Thomas?
Thomas: Kaitse ja hoia… 
Immanuel: Oota, vend Thomas. Kui paljusid jumalaid pole olemas, kas siis vanasti usuti eimillesegi?
Thomas: Sa mängid sõnadega vend Thomas. Sellele kogu see ilmalik filosofeerimine taandubki.
Immanuel: Ma ei  ole kindel, kas ma antud juhul ikka mängin sõnadega , uskuja Thomas. Kas me mõlemad mitte ei usu, et inimhingel on kalduvus uskuda?
Thomas: Muidugi, armas Immanuel. Ilma selle kalduvuseta ei jõuaks me kunagi palja filosofeerimisega meie Issandani.
Immanuel: Nii et meil on kalduvus uskuda jumalaid?
Thomas: Midagi sellist pole ma öelnud, vend Immanuel!
Immanuel: Kas Issand pole mitte jumal, sõber Thomas?
Thomas: Mis triviaalsustesse sa laskud, vend?
Immanuel: Kui meil pole kalduvust uskuda jumalaid, siis kuidas saab usk meid viia ühe uskumiseni nendest?
Thomas: Patust suurel määral rikkumata hingel on kalduvus uskuda ühte jumalat, mu eksinud vend.
Immanuel: Aga äkki on hoopis kalduvus uskuda jumalaid üks kalduvus, vend Thomas?
Thomas: Jälle ajad sa mind segadusse oma sõnakasutusega, Immanuel. Kas siis nii sõbraga tehakse?
Immanuel: Aga katsu asjale nii vaadata, et jumalakogemus on uskumise vorm, Thomas.
Thomas: Nagu nii, et see, millesse usutakse, ei pruugi olla päriselt jumala taoline, seda lihtsalt kogetakse jumalataolisena? Vend Immanuel, ma igatsen, et su ketserlus piirduks pelga paganaks hakkamisega.
Immanuel:  Kas pole su usk mitte piisavalt tugev vend Thomas, et mu mõttekäik ära kuulata?
Thomas: Hea küll, sõber Immanuel. Räägi edasi.
Immanuel: Sa kasutasid enne väljendit “see, millesse usutakse”, vend. Võib ikkagi öelda  see, kellesse usutakse, lihtsalt ei pruugi see olend olla päriselt selline, nagu teda kogetakse.
Thomas: Hea küll, vend Immanuel. Aga miks sa siis kõneled paganalikest jumalatest.
Immanuel: Aga kui jumalakogemus on uskumise vorm, siis võivad need olendid, keda kogeti paganlikke jumalatena ikkagi olemas olla, sõber Thomas.
Thomas: Jah, ongi vend Immanuel. Need on deemonid.
Immanuel: Siin on aga üks aga, vend Thomas. Kui paganlikud jumalad oleks alamad olendid, siis nad poleks uskumise objektid.
Thomas: Mis mõttes, targutaja Immanuel?
Immanuel: Kas inimmõtlemisel on omad vormid…
Thomas: Mida tutvustas inimkonnale Aristoteles Makedooniast, olgu puhastustuli talle õilsale kerge.
Immanuel: On need mõtlemise vormid siis nii või teistsugused, aga nendes vormides mõeldakse madalatest asjadest, vend Thomas.
Thomas: Ja siis, sõber Immanuel?
Immanuel: Seega on deemonid mõtlemise mitte usu objekt, vend Thomas.
Thomas: Ma katsun seni räägitu kokku võtta, eks Immanuel? Paganliku jumalakogemuse taga olid mingid kõrgemad olendid, keda kogeti säärases vormis.
Immanuel: Jah, sõber Thomas. On sul vastuväiteid?
Thomas: Aga Issandat kogetakse ju ka, vend Immanuel. Miks see kõrgem olend, keda meie Issandana kogetakse, püüab välistada usu teistesse jumalatesse?
Immanuel: Ma ei ole üldse kindel, kas keegi on kogenud kristlikku jumalat, vend Thomas.
Thomas: Sa nüüd ootad mu proteste. Aga olgu, ma mängin kaasa. Kõik teised kristlased on olnud silmakirjalikud. Aga  sa ise, sõber Immanuel?
Immanuel: Sellest, mida ma kristlasena kogesin, olengi ma kogu meie jutu ajal rääkinud, vend Thomas.
Thomas: Sa oled ju rääkinud paganlikest jumalatest, vend Immanuel. Või on meie jumal lihtsalt üks uuel kujul kogetud paganlikest jumalatest?
Immanuel: Teoloogina oled sa peamiselt pannud tähele seda osa, mida me oleme jumalatest rääkinud, sõber Thomas. Aga me oleme palju rohkem rääkinud uskumise vormist.
Thomas: Ja kuidas see meie Issandasse puutub, vend Immanuel?
Immanuel: Kui jumalakogemus kuulub uskumise vormi juurde, kuidas siis on üldse võimalik jumalate olemasolu eitada? Noh, Thomas?
Thomas: Kuidas su küsimus mõista, sõber Immanuel?
Immanuel: Aga nii, sõber, et eitada saab vaid konkreetsete jumalate olemasolu, näiteks paganlike.
Thomas: Kui sa eitad paganlikke jumalaid ja ainsat jumalat ei tunne, siis mismoodi ei saa jumalate olemasolu üleüldse eitada, vend Immanuel?
Immanuel: Aga ei saanudki, vend Thomas. Juudid keelasid usu kõigisse jumalatesse peale ühe.
Thomas: Immanuelike, meie Issand valis juudid välja.
Immanuel: Mulle tundub, et ka juutidel oli omane jumalakogemuse usuvorm. Ja kui nad püüdsid tühjendada oma usulist kogemust, vend Thomas, jäi alles seesama uskumise vorm.
Thomas: Jälle ma ei mõista sind, sõber Immanuel.
Immanuel: See, mida juudid pidasid oma jumalaks oli tegelikult uskumise vorm, vend Thomas.
Thomas: See on absurd, Immanuel!
Immanuel: Isegi kui sa ei nõustu minu järeldustega, Thomas, siis nende absurdiks kuulutamisega sa ei pääse.
Thomas: Kuidas nii, vend?
Immanuel: Usklikuna võid sa minu sõnadesse ikkagi uskuda, sõber.