Hüpotees, et iga kogemus tõlgendab võimalike märke selle kohta, mis on olemas

Hüpotees, et iga kogemus tõlgendab võimalike märke selle kohta, mis on olemas  

Karmo Talts

Sõnastame hüpoteesi, et iga kogemus tõlgendab võimalike märke selle kohta, mis on olemas. 
Vaatame nüüd neid märke lähemalt. Mõned neist märkidest on vahendatud ajus aktiivsuse muutuste kaudu, aga algselt pärinevad need meeleelundite ärritusest. Teised neist märkidest (vahetumalt antud märgid) pärinevad aju aktiivsuse muutustest.
Vaatame nüüd, mis saab selle protsessi käigus valesti minna. Erinevad objektid võivad kutsuda meeleelundites esile sarnase ärrituse. Kui me harilikult puutume teatud laadi ärrituse puhul kokku ühte laadi objektiga, siis juhul, kui sarnase ärrituse kutsub esile teist laadi objekt, siis teislaadi objekt näib meile esimest laadi objektina või meil on subjektiivne mulje, et teist laadi objekt on esimest laadi objektide sarnane.
Vaatame nüüd aju aktiivsuse muutumise tõlgendamist. Isegi siis, kui meeleelundites kutsutakse esile ärritus, võib aju aktiivsus muutuda ärrituse tagajärjel ebatavalisel viisil. Neil juhtudel meile näib objekt erinevana sellest, millisena ta oleks meile tundunud siis, kui aju aktiivsus oleks muutunud harilikul viisil, või koguni tunduda teist laadi objektina, mitte seda laadi objektina, millega on tegu.
Vaatame nüüd tõsisemaid aju aktiivsuse muutumise tõlgendamisega seotud probleeme. Aju aktiivsus võib muutuda viisil, mil see tavaliselt muutub meeleelundite ärritamise korral, ka siis, kui meeleelundeid ei ärritata. Neil puhkudel meile näib seal, kus pole mingit objekti, olevat objekt.