Eraomand ja õigus minimaalsele omandile

 

                Eraomand ja õigus minimaalsele omandile

                Karmo Talts

               

Uurin selles töös seda, kui suurele eraomandile on indiviidil õigus, seda, mida tähendaks minimaalse omandi kontseptsioon ja kas on võimalik tagada seda, et indiviidile kuulub minimaalne omand.

Väide, et indiviididel on õigus eraomandile, on väga abstraktne. Katsume seda konkretiseerida.

Kui tahes rikkalt inimesel osa tema varade ära võtmist loetakse tema õiguse eraomandile rikkumiseks. Kui ei võeta omaks vaadet, et eraomandi kontseptsioon on läbi mõtlemata ja ebamäärane, siis tuleb järeldada, et õigus eraomandile tähendab õigust kui tahes suurele omandile. Seega ei ole eraomandi, millele indiviidil õigus on, väärtus väljendatav mitte absoluutarvudes, vaid protsentides –indiviidil on õigus sajale protsendile oma varadest.

Vaatame nüüd seda, mida see tähendab äärmiselt vaeste inimeste puhul. Kui kellelgi midagi ei ole, siis on sada protsenti tema varade väärtusest null ja tema õigust eraomandile see ei riku, et tal midagi pole.

Võrdleme nüüd seda vaadet vaatega, mille järgi õigus eraomandile on väljendatav absoluutarvude abil. Kui eraomandi suurim väärtus, millele indiviidil on õigus, on väljendatav absoluutarvuga, siis see iseenesest ei tähenda, et väga rikastelt peaks midagi ära võtma. Nimelt ei rikuks neilt selle varade osa, mis ületab varade väärtuse maksimaalse väärtuse, millele indiviidil on õigus, ära võtmine rikaste õigusi, kuid selle alles jätmine ei rikuks samuti otseselt kellegi õigusi. Kui aga minimaalse eraomandi, millele indiviidil on õigus, väärtus on väljendatav absoluutarvuga, siis on igal indiviidil vähemalt sellise väärtusega varadele õigus ja sellise väärtusega varad tuleb neile tagada.

Mõtleme sellele, kas oleks võimalik tagada indiviidile teatava minimaalse väärtusega varad. Kuna indiviidil on õigus oma varasid kasutada nii, nagu ta tahab, siis ta võib oma varadest iseenda tegevuse tagajärjel ilma jääda ja keegi teine ei saa tagada tema õigust minimaalse väärtusega varadele. Kui aga indiviidi elus oleks hetk, näiteks täiskasvanuks saamise moment, või kindlad hetked –näiteks võiks lisanduda täiskasvanuks saamise momendile pensioniikka jõudmise moment ,- mil talle peavad olema tagatud teatud minimaalse väärtusega varad, siis oleks võimalik minimaalsete varade, millele inimesel on tollel hetkel või neil hetkedel õigus, määr kehtestada. Pärast hetke, mil indiviidil on õigus minimaalse väärtusega varadele, saabumist ei ole enam tegemist hetkega, mil inimesele tuleb minimaalse väärtusega varad tagada, ja kui inimene oma vara selle osa, mis talle tagati, ära raiskab, siis on see tema isiklik asi.

Uurisin selles töös seda, kui suurele eraomandile on indiviidil õigus ja minimaalse omandi kontseptsiooni. Leidsin, et meie praeguse eraomandi kontseptsiooni puhul on õigus eraomandile väljendatav protsentide abil –nii rikkal, kellel on palju, kui vaesel, kellel pole midagi, on õigus sajale protsendile oma eraomandist. Leidsin ka, et kui varade, millele inimesele on õigus, väärtus oleks väljendatav absoluutarvude abil, siis ei peaks rikastelt midagi otseselt ära võtta, kuigi tohib ära võtta selle osa, mis ületab varade maksimaalset väärtuse, millele indiviidil on õigus. Küll aga tuleks tagada kõigile inimestele minimaalse väärtusega varad. Selle kohta, kas see on praktikas võimalik, leidsin, et püsivalt keegi teine ei saa tagada indiviidi õigust minimaalse väärtusega varadele, sest inimene võib enda tegevuse tagajärjel oma varadest ilma jääda. Küll aga on teoreetiliselt võimalik tagada minimaalse väärtusega varad mingiks hetkeks või kindlateks hetkedeks indiviidi elus.