Dialektika puudused ja ekspluateerimine

 

                Dialektika puudused ja ekspluateerimine

                Karmo Talts

               

Uurime dialektikat loogika abil, milles on tõeväärtused „täiesti tõene“, „osaliselt tõene“ ja „täiesti väär“. Dialektika ütleb, et tees on kõigepealt täiesti tõene, seejärel täiesti väär ja seejärel on tees ning antitees mõlemad osaliselt tõesed.

Mõtleme, mida see mõtlemises tähendada võiks. Me eeldame teesi, avastame, et tees ei ole täiesti tõene ja peame seda ekslikult täiesti vääraks ning avastame seejärel, et tees oli kõigest osaliselt väär. Selline protsess võib mõnikord mõtlemises toimuda, aga pole kindel, kas mõtlemine alati just sel viisil areneb.

Vaatame nüüd, kas tegelikkus areneb sel viisil. See tähendaks, et kõigepealt on ressurssi, siis kulutatakse kogu ressurss ära ja siis on korraga jälle osa ressurssi alles. Reaalsuses on hoopis nii, et protsess või selle faas kulutab ära osa ressurssi. Selleks, et ressurss saaks päris otsa, peab kas protsess jõudma lõpuni või toimuma teine protsess või teisi protsesse, mis kulutavad sama ressurssi.

Uurime nüüd võimalusi kirjeldada ekspluateerimist realistlikumalt. Ekspluataator kulutab ära osa ekspluateeritavate potentsiaalist ja võib piisavalt pikaajalise ekspluateerimisega ära kulutada kogu ekspluateeritavate potentsiaali, kui ekspluateeritavate potentsiaali kulutamine toimub kiiremini kui selle taastumine. Konkreetsete ekspluateeritavate potentsiaal on võimalik ära kulutada ka siis, kui teiste ekspluateeritavate potentsiaali lõpuni ära ei kulutata.

Vaatame nüüd ekspluateeritavaid. Ekspluateeritavad võivad peatada enda ekspluateerimise, kui selleks on olemas tingimused.  (Nende tingimuste hulka kuulub näiteks ka teadlikkus oma olukorrast.) Kui vahendiks, mille abil ekspluateeritavad peatavad oma ekspluateerimise, on revolutsioon, siis kuuluvad ekspluateerimise lõpetamise tingimuste hulka vahendid revolutsiooni korraldamiseks.

Püüame nüüd ühendada vaate, et mõtlemises toimub mõnikord dialektiline areng ja vaate, et dialektika mõjutab ühiskonna arengut. Kui eeldada, et ühiskonna senist korraldust eitab mõte, mis leiab selles korralduses olevat revolutsioonilisi ümberkorraldusi nõudvaid puudusi, siis on võimalik, et mõtlemises toimub areng, kus mõtleja avastab, et ühiskonna tegelikud puudused on mõõdukamad ja ühiskonda saab reformida. Muidugi toimub selline süntees mõtlemises ja selleks, et ühiskond muutuks, tuleb reformid tegelikkuses läbi viia.

Vaatame selle tähtust, et sünteesiv mõtteviis nõuab just reforme, mitte revolutsiooni. Just revolutsiooniline mõtteviis on selline, kus eitatakse senist ühiskonnakorda tervikuna ja sünteesini ei jõua. Nagu sünteesini jõudminegi, toimub selline radikaalne eitamine mõtlemises ja ühiskond ei muutu, kui revolutsiooni reaalselt ei teostata.