Toote lõpphind ja majandussüsteem
Karmo Talts
Uurime toote lõpphinna määramist. Kuna tihtipeale ei müü tootja toodet lõpptarbijale, vaid edasimüüjale, siis määrab turg hinna mitu korda –kõigepealt nii kõrge hinna, nagu edasimüüja(d) on toote eest nõus maksma ning mille eest on tootja või edasimüüja edasimüüjate ahelas nõus müüma ja seejärel nii kõrge hinna, nagu lõpptarbija on nõus toote eest maksma ning mille eest edasimüüja on nõus müüma .
Uurime nüüd hinda, mida lõpptarbija on nõus võimalusel maksma. Muidugi maksaks lõpptarbija võimalusel vähem, seega maksaks tarbija võimalusel hinda, mis vastab hinnale, millega omandab kauba edasimüüja.
Uurime nüüd võimalust kaupa edasi müüa sellise hinnaga, nagu edasimüüja on selle omandanud. Sellise hinnaga on toodet võimalik edasi müüa siis, kui edasimüüjaks olev indiviid tegeleb heategevusega või kui edasimüüjaks on riik.
Uurime nüüd seda, miks võiks olla riikide motiiviks süsteemi, kus edasimüügi õigus kuulub ainult riigile, kehtestamiseks. Mitmekordne turu poolne hinnamääramine paneb tarbija rahakotile täiendava koorma, mille vastu võitlemise võib riik endale eesmärgiks seada.
Uurime nüüd probleeme, mis majandussüsteemiga, kus edasimüügi õigused on ainult riigil, võivad kaasneda. Kuna puuduksid konkureerivad edasimüüjad, kes püüavad tootjale maksta rohkem, kui teised potentsiaalsed edasimüüjad, siis võiks väita, et tegu on turumoonutusega. Samas selline süsteem lihtsalt nihutaks konkurentsi raskuspunkti –tootjad konkureeriks selle osas, kes teeb riigile parema pakkumise.
Mõtleme missugune nimi sobiks meie poolt uuritud majandussüsteemile. Kuigi see meie praeguse majandussüsteemi nimes ei kajastu, siis on paljuski tegemist edasimüügimajandusega. Seega sobib meie poolt uuritud majandussüsteemi nimeks näiteks riigilemüügimajandus.
No comments:
Post a Comment