Mõned vaated poliitika ja tegelikkuse suhetele

 

Mõned vaated poliitika ja tegelikkuse suhetele

Karmo Talts

 

Uurin selles töös mõnesid erinevaid vaateid tegelikkuse ja poliitika suhetele. Alguses piiritlen ühe võimalikku vaate, mille ma nimetan poliitiliseks konstruktivismiks ja näitan, et see on embrüonaalsel kujul tegelikult olemas. Seejärel vaatlen spektri teises servas olevat vaadet tegelikkuse ja poliitika suhetele ning vaatlen mõõdukamaid alternatiive mõlemale vaatele.

Proovime määratleda poliitilise konstruktivismi, kui ühe võimaliku vaate tegelikkuse ja poliitika suhetele. Selle järgi kujuneb igapäevane tegelikkus ja vaade sellele tegelikkusele poliitilise konkurentsi või võitluse käigus ning inimestel on raske olla kriitiline iseenda poliitiliste vaadete suhtes, mille ta on juba omaks võtnud.

Uurime nüüd seda, kas mingi rühma vaadetes sisaldub poliitiline konstruktivism embrüonaalsel kujul. Kui keegi räägib poliitilisest korrektsusest taunivalt, siis ta eeldab, et liberaalsete ja vasakpoolsete vaadetega inimesed ei suuda kriitiliselt suhtuda ideesse ühiskondlikust ebavõrdsusest ning püüavad vältida rühmade, kelle liikmed on võrreldes privilegeeritud osaga ühiskonnast eeldatavalt ebasoodsas positsioonis, rõhumist oma keelekasutuse abil seal, kus tegelikult mingeid vähem privilegeeritud rühmasid polegi. St. rõhutud rühmad on poliitilise korrektsuse kriitiku arust vasakpoolse poliitika loodud poliitiline konstruktsioon. Selliste väidetega esinevad mõnede parempoolsete ja konservatiivsete rühmade liikmed.

Vaatame nüüd, kas nende rühmade esindajatel on veel poliitilist konstruktivismi esindavaid vaateid. Nende rühmade esindajate hulgas on üsna palju neid, kes eitavad kliimasoojenemist ja mõnevõrra vähem neid, kes eitavad holokausti. Muidugi osa neist eitajatest lihtsalt arvavad, nagu tunnistaks kliimasoojenemist kliimateadlaste vähemus ja holokausti ajaloolaste vähemus. Teine osa arvab, et kuigi kliimasoojenemist ja holokausti jaatavad paljud teadlased, on sellel eitamisel poliitilised põhjused või on see mõjutatud poliitilisest ideoloogiast. Vaade, et see, kuidas kliimateadust ja ajalugu tehakse, on mõjutatud teadlaste poolt omaks võetud poliitilistest ideoloogiast või nende poolt tehtavast poliitikast, esindab poliitilist konstruktivismi.

Mõtleme korra lähemalt ajalooteaduse näite üle. See, kes väidab ajaloo olevat poliitilise konstruktsiooni, ei laiendata poliitilist konstruktivismi veel loodusteadustele.* Aga teised humanitaarteadused on hambus ka mingil osal neist antud parempoolsete ja konservatiivsete vaadetega rühmade liikmetest, kes ei eita holokausti ja ei laienda poliitilist konstruktivismi loodusteadusele. Nad nimelt kahtlustavad vasakpoolset vandenõud ülikkolihariduses, pidades suurt osa humanitaarteadusest kultuurimarksismiks.

Postuleerime nüüd vastupidise vaate -poliitika on objektiivsete tegurite tulemus, st. objektiivne tegelikkus määrab poliitika. Pole raske näha, et sellised on äärmusvasakpoolsed vaated. Vulgaarmarksisti jaoks ei kujunda ühiskonnavorme mitte inimesed omavahelises läbikäimises, vaid ühiskonnavormide järgnevus ja poliitiline tegevus on määratud objektiivsete tegurite poolt, millele inimestevaheline läbikäimine on allutatud.

Vaatame seda, kas poliitilisele konstruktivismile ja poliitilisele objektivismile on alternatiive. Üheks mõõdukaks alternatiiviks on vaade, mille järgi inimestel on võimalik teha vabu poliitilisi valikuid määral,  mil nad võtavad arvesse neid objektiivseid tingimusi, millest ühiskonna ümberkujundamise võimalused sõltuvad ja mille arvesse võtmisest sõltub ka see, kui tõhusalt uued ühiskonnavormid toimima hakkavad. Sellise vaate järgi on kriitilisus oma poliitiliste vaadete ja teaduse hetkeseisul kehtivate eelarvamuste suhtes küll vajalik, kuid ei tee olematuks ajaloos (või ka olevikus) eksisteerivat ebavõrdsust ja neid teadustulemusi, mis on mõne poliitilise rühma jaoks ebamugavad.

Veel üks alternatiiv on vaade, et igapäevane tegelikkus on küll suuremas osas poliitiliselt konstrueeritud, aga eksisteerib väike hulk puhtobjektiivseid asjaolusid, mida poliitika abil ei ole võimalik ümber kujundada. Selle vaate järgi on teaduslikel teooriatel objektiivne tuum, mis erinevalt tuuma mitte kuuluvatest väidetest ei ole poliitiliselt konstrueeritud ja adekvaatsed on ainult need poliitilised vaated, mis teaduslike teooriate puhtobjektiivset osa arvesse võtavad.

Uurisin selles töös mõnesid erinevaid vaateid tegelikkuse ja poliitika suhetele. Vaate, et igapäevase tegelikkuse kujundavad  inimesed poliitilise konkurentsi või võitluse käigus ning inimestel on raske olla kriitiline omaksvõetud poliitiliste vaadete suhtes, nimetasin ma poliitiliseks konstruktivismiks. Leidsin, et rühmade, mille liikmed peavad poliitilist korrektsust ja mõnede teaduste tänapäevaseid arengusuundi selle tagajärjeks, et vasakpoolsed ja teadlased lähtuvad ebakriitiliselt oma poliitilistest vaadetest, esindajate vaated sisaldavad poliitilist konstruktivismi embrüonaalsel kujul. Vastandasin neile äärmusvasakpoolsed, kelle jaoks ühiskondlike suhete kujunemine ja inimtegevus on allutatud objektiivsetele teguritele. Lõpetuseks esitasin mõõdukamad vaated, millest ühe järgi inimesed saavad ühiskondlike suhteid mingil määral kujundada võttes arvesse objektiivseid tegureid ning kriitilisus oma vaadete suhtes ei peaks tähendama ebavõrdsuse ja teiste tegelikkuse negatiivsete külgede eitamist ja teise järgi leidub väike hulk objektiivseid tegureid, mida ei saa poliitika abil ümber kujundada ja mida adekvaatsed poliitilised vaated peavad arvesse võtma.

 

* Kuna paljud parempoolsete ja konservatiivsete vaadetega rühmade esindajad arvavad, et õige ajalugu peab olema rahvuslik ajalugu, siis nad mitte ainult ei pea ajalugu poliitiliseks konstruktsiooniks, vaid leiavad, et ajalugu peabki olema poliitiline konstruktsioon.