Kultuur, kui kultuurikandjatest koosnev tervik, ja informatsioonivahetus

 

Kultuur, kui kultuurikandjatest koosnev tervik, ja informatsioonivahetus

Karmo Talts

               

Vaatame kultuuri tervikuna kirjeldamise võimalusi. Võiks ju arvata, et kultuuri osaks on institutsioonid, tavad, normid jne. Selline vaate järgi on aga lõhe loodusliku maailma ja kultuuri vahel, sest kultuuri osad ei pärine looduslikust maailmast.

Vaatame nüüd, mis võiks olla kultuuri looduslikud osad. Selliste osade kandidaatide hulka kuuluvad inimesed. (Või muud olendid, kui me ei räägi inimkultuurist.)

Vaatame sellise vaate probleeme. Reduktsionistlikust vaatekohast on probleemiks see, et ruumiliselt lahutatud inimeste vahel pole piisavalt tugevat füüsikalist vastasmõju, et nad saaks terviku moodustada.

Lähtume nüüd vaatest, et tervikul on lisaks osadele ühendused. Jällegi on probleemiks inimeste ruumiline lahutatus –ruumiliselt lahutatud inimesed ei ole sõna otseses mõttes omavahel ühendatud.

Esitame nüüd vaate, et lisaks tervikutele, mis mõjutavad teineteist füüsikaliselt ja/või mille osad on omavahel sõna otsese mõttes ühendatud, leiduvad tervikud, mille osad vahetavad informatsiooni. Nii institutsioonides osalemine, kui ka tavade ja normide tundmaõppimine nõuavad inimeste vahelist informatsioonivahetust.

Vaatame nüüd seda, kuidas selline vaade ikkagi erineb vaatest, et kultuuri osaks on institutsioonid jne. Igasugused muutused kultuuris on hämarad, kui neid mõista pelgalt muutustena institutsioonides jne. Kui aga kultuuri osaks on inimesed, siis seletavad muutusi kultuuris sellised muutused inimeste käitumises, mille teised inimesed informatsioonivahetuse käigus omaks võtavad. (Muidugi võib see protsess olla aeglane ja mõnikord kulgeda konfliktselt.)