Ühiskonna ja kultuuri evolutsioon

 

Ühiskonna ja kultuuri evolutsioon

Karmo Talts

               

Uurime, kas ühiskond areneb sõna otseses mõttes evolutsiooniliselt. On võimalik, et ühiskond hävib. Seega on ühiskonnas toimuvad muutused mõnikord ühiskonna säilimise seisukohast kasulikud või kahjulikud. Pole aga selge, mis on see kandja, mis kasulike muutuse kohta informatsiooni edasi kannab.

Uurime võimalust, et selleks on kultuur. Selle vaate probleemiks on see, et suur osa kultuurist küll mõjutab inimestevahelist läbikäimist, aga ei ole samas inimestevahelise läbikäimise jaoks eksistentsiaalselt oluline –kui see osa kultuurist muutub, siis ühiskond säilib ja säilivad suuremas osas ka inimestevahelise läbikäimise viisid.

Oletame, et kultuuril on lisaks kõige üldisemat inimestevahelist läbikäimist ja institutsionaalset korraldust puudutavale osale, mis kannab edasi informatsiooni ühiskonnas toimunud muutuste kohta, mis on ühiskonna eksistentsi jaoks kasulikud, osa, mis seda funktsiooni ei täida.

Uurime nüüd elu ja ühiskonna erinevusi, et mõista seda teist osa kultuurist. Organismi võime enda sees ressursse säilitada on piiratud. Igasugune liiga ulatuslik organismi ressursside kasutamine millekski, mis pole eksistentsiaalselt oluline, tekitab hädaohu, et ressursse ei jätku organismi elutähtsate funktsioonide täitmiseks. Ühiskond saab hästi säilivad ressursse varuda sellisel hulgal, et neid jätkub arvestataval määral ka tegevuste jaoks, mida pole ühiskonna säilimiseks otseselt vajalikud. Veel enam, hankida on võimalik ka ressursse, mis kõlbavadki  ainult selliste eesmärkide täitmiseks, mis ei aita otseselt ühiskonnal säilida.

Vaatame nüüd tegevusi, mida ühiskonna säilimiseks pole otseselt vaja. Konkreetsel indiviidil võib olla motiiv nende tegevustega tegelemiseks või võib neid tegevusi väärtustada ühiskond tervikuna või mõni selle osa poolt. Need tegevused võivad olla aga ka sellised, mida ükski ühiskonna osa ei väärtusta ja millega tegelemiseks pole ka ühelgi indiviidil motiivi. Seega toimub kultuuris ka paralleelne evolutsioon, kus tekivad uued praktikad, mille kestma jäämine sõltub sellest, kuidas neid väärtustama hakatakse. Nii kaua, kuni konkreetne indiviid elab või on jätkuvalt motiveeritud tegelema mingi praktikaga, võib kesta ka praktika, millega tegelemine on motiveeritud ühe indiviidi jaoks. Kui aga indiviidid tegelevad sama praktikaga samadest motiividest lähtuvalt, on üksteise tegelemisest selle praktikaga ja sellega tegelemise motiividest teadlikud ning kiidavad üksteise tegevuse ja selle motiivid heaks, siis on juba tegemist jagatud väärtustega ja selle praktika kestma jäämise võimalus suureneb.