Hüve iseendas ja hüve meie jaoks

Hüve iseendas ja hüve meie jaoks 

Karmo Talts 

 

Vaatame võimalust lähenda hüvele mitte nii, nagu Kant lähenes hüvele, vaid nii nagu Kant lähenes olemisele. Hüve iseendas tuleb eristada hüvest meie jaoks.

Vaatame nüüd, mis teeb kogemuse, et mõned teod on hüvelised, võimalikuks. Kui me lähtume arusaamast, et võimatut ei pea tegema, siis teeb selle kogemuse vähemalt osalt võimalikuks see, me kogeme maailma sellisena, milles mõnesid tegusid on võimalik sooritada.

Vaatame nüüd, kus tuleb erinevus kahe erineva inimese hüve-kogemuse vahel. Üks võimalus on, et näiteks altruistil ja egoistil pole päris sama vormiga kogemus, nii, et nii altruist, kui ka egoist küll tajuvad maailma sellisena, kus on võimalik sooritada heategusid, aga egoist ei koge neid tegudena, mis siis, kui neid sooritatakse, kutsuvad esile moraalse rahulolutunde.

Vaatame nüüd võimalust, et kogemus, et tegu kutsub esile moraalse rahulolutunde, on sisuline kogemus. Siis on võimalik, et vähemalt osa altruiste on minevikus sooritanud heategusid ja teavad oma kogemusest, et need kutsuvad esile moraalse rahulolutunde ja vähemalt osa egoiste pole sooritanud heategusid ja neil puudub (seni) kogemus, et heategude sooritamine kutsub esile moraalse rahulolutunde.