Söödavate seente eristamine mitte-söödavatest ja tõeteooriad

Söödavate seente eristamine mitte-söödavatest ja tõeteooriad 

Karmo Talts

 

Vaatame küsimust, kas meie leitud seene puhul on tegu šampinjoni või valge kärbseseenega, erinevate tõeteooriate seisukohast. Tõe vastavusteooria järgi juhul, kui mõlemad väited pole väärad, vastab üks neist väidetest tegelikkusele ja juhul, kui neist vastab tegelikkusele väide, et tegu on valge kärbseseenega, siis on eksimisel ohtlikud tagajärjed.

Vaatame nüüd tõe koherentsusteooriat. See, kas väited, et tegemist on valge kärbseseenega ja et tegemist šampinjoniga, on meie teooriaga kooskõlas, sõltuvad meie teooriast. On võimalik, et kahe sarnase teooria puhul, mis erinevad teineteisest ainult detailsuseasteme poolest, erineb see, kas ja kumb neist väidetest meie teooriale vastu räägib. See, kui meie teooriast lähtumine on eluohtlik, räägib küll meie teooriast kasutamise vastu, aga otseselt ei puutu selle tõesusesse.

Vaatame nüüd väidete konventsionalistlikku põhjendamist. Kui mingis kultuuritraditsioonis puudub eristus valgete kärbseseenete ja šampinjonide vahel, siis antud küsimust isegi ei püstitu. Seda, millised tagajärjed on antud seente söömisel, võib sõltuvalt kultuurist endast tõlgendada mitte seente söömise, vaid mingi muu teguri mõjuna.

Vaatame nüüd pragmaatilist tõeteooriat. Mürgiste seente eristamisel mitte-mürgistest on selged praktilised tagajärjed ja kui me ei suuda veel mürgiseid seeni mitte-mürgistest eristada, siis on teaduse arendamisel selle eesmärgi nimel praktilised tagajärjed. Samas pragmaatilisest vaatekohast on seente uurimisel aspekte, millel pole erilisi praktilisi tagajärgi. St., et ainult osa seeneteadlaste avastustest on tõed.

Vaatame nüüd semantilist tõeteooriat.  Kui mõlemad väited pole väärad, siis on nii, nagu üks neist väidetest ütleb. Kui on nii, et tegu on valge kärbseseenega, siis on eksimisel ohtlikud tagajärjed.

Vaatame nüüd dekonstrueerimist. Kui leidub kultuure, kus ei teheta vahet šampinjonide ja valgete kärbseseente vahel, siis leidub tekste, mis seda eristust ei tee. Kui selline kultuur võimaldab seene söömise tagajärgi teisiti tõlgendada, siis võib väita, et välisteksti ei leidu, sest ühe teksti järgi olid negatiivsed tagajärjed seene söömisel ja teise järgi mitte.