Kaks dialoogi absoluutsetest tõdedest

Verivärsked dialoogid.

 

Kaks dialoogi absoluutsetest tõdedest 

Karmo Talts

 

Absolutist: Kõik tõed ei saa olla suhtelised, sest siis on see tõde ise ka suhteline.

Minimalist: Sellest, et leidub vähemalt üks absoluutne tõde, ei järeldu kuigi palju.

Absolutist: Kuidas nii?

Minimalist: Kõige ilmsem järeldus on see, et väide „leidub vähemalt üks absoluutne tõde” ise on absoluutne tõde.

Absolutist: Kindlasti jõuab selline ainult kahe absoluutse tõega süsteem vasturääkivusteni.

Minimalist: Aga need on väga spetsiifilised vasturääkivused.

Absolutist: Mille poolest spetsiifilised?

Minimalist: Kui need kaks tõde on ainsad absoluutsed tõed, siis nende tõdede kehtivuse tingimused ise on relatiivsed.

Absolutist: Nii et süsteemi kooskõlaliseks muutmiseks peame me väitma, et nende tõdede tarvilikud tingimused on samuti absoluutsed tõed?

Minimalist: Jah. Lisaks on vähemalt üks kummagi tõe piisav tingimus samuti absoluutne tõde.

*

Eetik: Kuulsin mida sa Absolutistiga rääkisid ja tahtsin sulle ühe küsimuse esitada.

Minimalist: Nii?

Eetik: Kas sellisel süsteemil on ka oma praktiline tähtsus?

Minimalist: Aga muidugi. Kui tegu on tõega, mis ei ole nende tõdede tarvilike tingimuste hulgas, siis on suur võimalus, et see tõde pole ka nende tõdede piisavate tingimuste hulgas.

Eetik: Seega on tõenäoline, et tegemist on relatiivse tõega?

Minimalist: Just nimelt.

Eetik: Aga kuidas on selle järelduse enda praktilise tähtsusega?

Minimalist: Kui kellegi meelest konkreetne tõde, mis pole nende tõdede tarvilik tingimus, on suhteline, siis on tal tõenäoliselt õigus.

Eetik: Seega siis, kui me sellist tõde enda suhtes mitte kehtivaks lugeva indiviidi suhtes oleme sallivad, siis tõenäoliselt ongi sallivus õigustatud?

Minimalist: Just.